Fosforiidi kaevandamise plaanid võivad vallandada uue fosforiidisõja | Eesti

Eestis seisab fosforiidi kaevandamise küsimus taas teravalt päevakorral ning paljud eksperdid hoiatavad, et see võib tuua kaasa uue fosforiidisõja. Kavandatud kaevandamisplaanid tekitavad vastuolulisi arvamusi ja pinget nii keskkonnakaitsjate kui ka ettevõtjate vahel. Kas jätkata fosforiidi kaevandamist, kahjustades sealjuures loodust ja tervist, või otsida alternatiivseid lahendusi? Otsus mõjutab mitte ainult praeguseid põlvkondi, vaid ka tulevasi. Pole kahtlust, et see pole vaid tavaline majanduslik küsimus, vaid võib viia uue konfliktini Eesti maastikes.

Eesti fosforiidi uurimist soosib muu hulgas maailmas valitsev keeruline geopoliitiline olukord ja seegi, et maailmas suureneb nõudlus haruldaste muldmetallide järele, mida vajab näiteks elektroonikatööstus.

1987. aasta talvel, kui said ilmsiks Moskva plaanid hakata Lääne-Virumaal fosforiiti kaevandama, puhkes Eestis fosforiidisõda, mis kulmineerus 1988. aasta kevadel.

Lokaalsemas mahus toimus teine fosforiidisõda kümmekond aastat tagasi, aastatel 2011 kuni 2014, kui VKG plaani vastu hakata fosforiiti uurima ja kaevandama koguti tuhandeid allkirju.

Uuesti hakati fosforiidiuuringutest aktiivsemalt rääkima pärast seda, kui 2018. aastal loodi tollase majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse Eesti geoloogiateenistus (EGT).

EGT on kaardistanud vanu, Nõukogude ajal tehtud fosforiidiuuringuid ning teinud uusi puurimisi ja võrrelnud andmeid. “Tulemustest võis järeldada, et Nõukogude ajal tehtud uuringute kvaliteet on päris hea,” sõnas EGT projektijuht Lauri Joosu.

Sel aastal on teadus-arendusuuringute raames kavas tuua esimest korda taasiseseisvunud Eestis maa peale tööstuslik kogus fosforiiti. Selle põhjal saadakse teha järeldused, kas Eestis oleks mõtet avada fosforiidikaevandus ja väärindamistehas.

Kliimaminister Kristen Michal usub, et tundlikku teemat võidakse poliitilistel eesmärkidel praegugi ära kasutada. “Arvan, et täna ei ole kiiret põhjust ärevuseks. Aga ma ennustan, et enne kohalikke valimisi tuleb kindlasti neid, kelle loosung on “Siit ei midagi!”,” ütles Michal.

Rakvere vallavolikogu esimees Peep Vassiljev kolmandat fosforiidisõda ei välista. “Ma ei tee saladust, et siin on juba hulga inimesi, kes on valmis selles protsessis kaasa lööma. Hästi valmis on meie põllumehed, keda ma olen rahustanud, et nad ei hakkaks veel traktoritega Toompeale ega kuhugi mujale sõitma,” ütles valla juht.

Kohalikud elanikud, kellega “Aktuaalne kaamera” loo jaoks rääkis, ei olnud uuringute vastu. Küll aga ei pooldata fosforiidi kaevandamist.

“Ma arvan, et ta võiks ikka sinna maasse jääda. See ei pidanud väga hästi mõjuma ka, kui seda kaevandama hakata,” ütles Piret.

“Kui kaua seda põhjavett rikutakse? Kõik kaevatakse üles. Pärast pole juua midagi,” lisas Feliks.

Keskendutakse Toolse maardlale

Kliimaministeeriumi allasutus geoloogiateenistus on oma fosforiidiuuringute sihiku seadnud Lääne-Virumaal asuvale Toolse maardlale. Täpsemalt Aru-Lõuna laiendatud uuringualale, kus praegu asub Heidelberg Materials Kunda AS-i (endise nimega Kunda Nordic Tsement AS) lubjakivikarjäär. Arvutuste põhjal oleks just seal kõige kasulikum Eestis fosforiiti kaevandada.

Aru-Lõuna laiendatud uuringualale langes valik projektijuht Lauri Joosu sõnul seetõttu, et uuringuala kattub suures osas lubjakivikarjääriga, kus käib praegugi kaevandustegevus. “Seal on kaevandada lihtsam, sest seal on fosforiidikiht maapinnale lähemal kui näiteks Rakvere maardlas, kus, tõsi küll, on fosforiidi sisaldus “rikkam” ehk seal on fosfori sisaldus tonni kohta suurem kui Toolses,” rääkis Joosu.

Kliimaministeeriumi prognoosi järgi võib tuhande hektari suurusel uuringualal 20-30 meetri sügavusel olla 16 miljonit tonni fosforiiti. Sellise hulga fosforiidi väärtus koos selles sisalduvate haruldaste muldmetallidega on maailmaturul praegu umbes 5,6 miljardit eurot.

Üheks uuringu eesmärgiks on välja selgitada, kas Eesti fosforiidist toodetud fosforhapet oleks võimalik puhastada piisavalt, et seda saaks kasutada elektriautotööstuses liitium-raud-fosfaat-tüüpi (LFP) akude tootmiseks. Akude tootmiseks sobib vaid ülipuhas aine.

Laiendatud Aru-Lõuna alal olevast fosfori kogusest võiks hinnanguliselt toota 85 miljoni sõiduauto akud. LFP-akusid kasutatakse enam kui pooltes elektriautodes ja prognoosi kohaselt kasvab selliste akude osakaal 2030. aastaks 60 protsendile.

Ees ootavad teadus-arendusuuringud

Seni on geoloogiateenistus fosforiiti uurinud laborikatsetega. Eeloleval suvel on Aru-Lõuna karjäärist plaanis teadus-arendusuuringuteks maa peale tuua tööstuslik kogus fosforiiti. Fosforisisalduse kõrval uuritakse sedagi, kui palju leidub Toolse maardla fosforiidimaagis haruldasi muldmetalle.

“Me võtame mõnikümmend tonni proovi ja saadame selle nn väikesesse tehasesse ehk pilootseadmesse. Selles seadmes testitakse tööstuslikul skaalal protsessi ning see annab infot protsessi maksumuse kohta ja võimaliku tehase hinna kohta. Aga samas ka keskkonnamõjude kohta. Et millised on võimalikud kaasproduktid ja heitmed, mis sellega kaasas käivad,” sõnas Eesti geoloogiateenistuse projektijuht Lauri Joosu.

Täpsed proovide kogused, mida teadus-arendusuuringuks vaja läheb, selguvad, kui on otsustatud detailsed katsemetoodikad. Senise kogemuse põhjal võib see kogus olla kuni 20 tonni. Joosu sõnul plaanitakse proove aga suuremas mahus, et hiljem oleks võimalus teha lisakatseid, kui need peaks osutuma vajalikuks.

Nii testkoguse kaevandajat kui ka analüüse tegevat ettevõtet veel otsitakse.

Millal ja kas üldse fosforiidikaevanduse rajamiseks võiks minna, on veel lahtine. “Seda on väga keeruline praegu öelda. See sõltub nii selle uuringu tulemustest kui ka järgmiste uuringute tulemustest. Ma ütleks, et 2030. aasta esimene pool kõige optimistlikumalt, kui ei tule mingeid takistusi,” ütles Joosu.

Ministeeriumis töötatakse välja reegleid, kohalikud inimesed on mures

Kliimaministeeriumis tegeldakse praegu kontsessioonimehhanismi loomisega. Ministeeriumi sõnul on kontsessiooni eesmärk tagada riigile juhtroll ressursikasutuse tingimuste määramisel, teenida maavarade väärindamise võimalusest Eesti rahvale maksimaalne kasu ning saavutada tasakaal looduse ja majanduse vahel. Maavarade kontsessiooni mehhanismi esialgset kontseptsiooni on kliimaministeeriumil ja Eesti Geoloogiateenistusel kavas valitsuskabinetile tutvustada hiljemalt selle aasta lõpus.

Kliimaminister Kristen Michali sõnul otsustab fosforiidi kaevandamise reeglid riigikogu. Minister ütles, et eesmärgiks tuleb seada, et fosforiiti Lääne-Virumaal mitte ainult ei kaevandataks, vaid seda seal ka väärindataks. “See ei pea olema vaid lihtsam väärindamine, see võib olla ka erinevate teadusasutuste teke. Ma otsiks seda ühist kasu. Eesti eesmärk ja minu isiklik veendumus on, et me ei peaks olema rumalad ja lihtsalt kaevandama, vaid me peaks siia maksimaalse väärindamisahela looma. See peaks olema kogu Eesti kasu ja kohalik kasu ka,” ütles Michal.

Rakvere vallavolikogu esimees Peep Vassiljev on uuringu poolt, kuid kaevandamise vastu. Omavalitsusjuht ennustas, et kui fosforiidi kaevandamisega pihta hakatakse, siis praegu kavandatavatest piiridest kinni pidada ei suudeta.

“See on elementaarne majandusloogika. Kui keegi alustab seal kaevetöid ja rajab sinna kõrvale rikastusvabriku ja keemiatehase, et saada vajalikku lõpp-produkti. Aru karjääri ala kasutuselevõtu plaan on kindlasti vaid üks etapp ja selge on see, et ülejäänud 3/4 Toolse maardlat ei jäeta puutumata, ning see ongi kõige suurem murekoht.

Jah, Aru karjääri puhul on karjääriviisiline avakaevandamine loogiline, sest seal on juba üle 50 aasta lubjakivi kaevandatud. Aga ülejäänud potentsiaalse laienemisala peal elab meil 700-800 inimest, kes kõik on mures, milline on nende tulevik. Ja seal on meil üle Eesti keskmise viljakusega põllumaad. Sellel alal on mitu suurt farmi kokku üle 5000 loomaga,” ütles Vassiljev.

Vassiljev nõustub nende teadlaste arvamusega, kes eelmisel kevadel vallamajas peetud infopäeval “Eesti maapõueressurssidega seotud teadusuuringud” tõid esile selle, et fosforiidi kaevandamiseks ei olda Eestis veel valmis ja sellega pole vaja kiirustada. “Nõustun sellega, et kõik on liiga toores, tuleb minna teadusega edasi,” sõnas Vassiljev.

Kogenud vallajuhi sõnul suhtub ta ettevaatlikult ka väljatöötatavasse kontsessioonimehhanismi. “Selle arendusõiguse võib saada siis tõenäoliselt kes tahes, sest huvilisi on. 2008. aastal käisid siin näiteks austraallased, kes olid väga huvitatud meie fosforiidist ja graptoliitargilliidist. Sel juhul, kui arendaja tuleb väljast, võib Eesti saada vaid ühekordse suure raha, millega saab eelarveauke lappida. Seal lähedal asub ka üks Eesti vanemaid inimasulapaiku Lammasmäe ehk see maapind on meid toitnud juba üle 9000 aasta. Miks võtame nüüd õiguse see maa ära hävitada ja segi pöörata, nii et seda ei paranda ka uus jääaeg? Siin peab olema väga palju talumehetarkust, et ei paneks alguses koppa maasse ja pärast hakkame mõtlema, mis edasi teeme,” rääkis Vassiljev.

Fosforiidiuuringud peavad andma vastuse hulgale küsimustele

Eesti fosforiidiks on liivakivi, kus fosforit sisaldavad orduviitsiumi ehk umbes 500 miljonit aastat tagasi ladestunud käsijalgsete kodade tükid.

Geoloogiateenistuse sõnul peab uuringute käigus vastuse saama hulk küsimusi, näiteks järgmised:
* Kuidas mõjutab võimalik kaevandamine põhjavee keemilist ja koguselist kvaliteeti ning kuidas seda mõju vältida või minimeerida?
* Kuidas mõjutab võimalik kaevandamine pinnaveekogusid?
* Millised kaasproduktid ja jäätmed tekivad fosforiidi võimalikul väärindamisel, sest vajalik on nii kaasproduktidele kui ka jäätmetele leida võimalikult suures määras rakendus?
* Millised on võimaliku kaevandamise ja väärindamise mõjud uuringualal ja selle vahetus läheduses olevatele kooslustele ja kuidas mõjude esinemise korral neid leevendada?

Survelise põhjaveega piirkonnas on vee seiret juba alustatud Toolse jõel ja Kunda jõe alamjooksul, samuti on viide piirkonna kaevu paigutatud automaatsed veeseireandurid.

Uuringu raames peab vastuse saama ka see, mida teha fosforiidi peal oleva graptoliitargilliidi kihiga ehk kehva kvaliteediga põlevkiviga, mis valel käitlemisel kipub süttima. Samas sisaldab see erinevaid metalle. “Tegemist on väga olulise teemaga. Graptoliitargilliit peab olema keskkonnaohutult käideldud ning järgmistes uuringujärkudes arvestame käitlemise maksumusega fosforiidi majandusliku potentsiaali arvutamisel,” tõdes Joosu.

Omaette teemaks on fosforiidi kaevandamisega kaasnevad liivakogused. “Tõepoolest, fosforiidi kohal lasub ka glaukoniit-liivakivi, mille kasutusvõimalusi kaaliumväetisena me selles uuringus vaatame. Võimaliku fosforiidi rikastamisega tekkiva liiva käitlemise teema on uuringu järgmistes etappides tähelepanu all,” ütles projektijuht.

Kuna Eesti fosforiidi kaadmiumi sisaldused on väga madalad, kümneid kordi madalamad kui teistes settelistes fosforiitides, siis sellest tulenevalt ei ole EGT hinnangul kaadmium Eesti fosforiidi puhul ohuks. Küll on kaadmiumiga võrreldes kõrgemad uraani sisaldused. “Uurime, kuidas uraan erinevates fosforiidi väärindamise protsessides käitub ning kuhu kontsentreerub, et võimalikud ohud välja selgitada,” ütles projektijuht Lauri Joosu.

Käesoleva teadus-arendusuuringu raames vaadeldakse ka võimaliku kaevandatud ala korrastamise lahendusi ja esitatakse esialgne visioon.

Kui väärtuslik Toolse fosforiit on ning millised ohud selle kaevandamisega ja väärindamisega kaasnevad, peavad teadlased valitsusele ütlema järgmise aasta lõpuks. “Ajaraam on ambitsioonikas, kuid samas realistlik,” sõnas Joosu, öeldes, et tegu ei ole liigse kiirustamisega. “Nende uuringute tulemusena saame me hinnata, kas fosforiidi väärindamine on majanduslikult kasumlik ja milline on sellega kaasnev keskkonnamõju. Samas klassikaline maavarade uuring näeb pärast seda ette veel ühte või kahte etappi, kus minnakse oluliselt detailsemaks, enne kui jõuame ühel hetkel võimaliku kaevanduse ja/või fosforiiditööstuse rajamiseni.”

2023. kuni 2025. aastani toimuvad fosforiidiuuringud lähevad maksma 6,1 miljonit eurot.

Kokkuvõttes on oluline mõista, et fosforiidikaevandamise plaanid võivad kahjustada meie keskkonda ja elukeskkonda jäädavalt. Ajalooline fosforiidisõda on jätnud sügavad haavad meie ühiskonda ning me ei tohiks riskida sarnase olukorra kordumisega. Peame hoidma oma loodust ja ressursse ning leidma jätkusuutlikke arenguvõimalusi, mis ei ohusta meie tulevikku ega järgmisi põlvkondi. On oluline, et valitsus ja ettevõtted kuulaksid inimeste muresid ning tegutseksid vastutustundlikult keskkonna säilitamise nimel.