Filmitudengite järelhüüe: Jaak Lõhmus õpetas tudengeid asju väärtustama | Film

Filmitudengite järelhüüe: Jaak Lõhmus õpetas tudengeid asju väärtustama

Eesti filmimaailm on kaotanud oma legendaarse tegelase, Jaak Lõhmus. See dokumentfilm on pühendatud tema pärandusele – mitte ainult tema loomingule, vaid ka sellele, kuidas ta õpetas põlvedele järgnevaid filmi- ja teleprodutsente asju väärtustama ja loovust ajama.

Vaata, kuidas Lõhmus inspireeris, julgustas ja nõustas oma õpilasi, kes tänaseks on kujundanud Eesti filmi näol valgusäärset tulevikku.

Filmikunsti eriala tudengil oli kõige rohkem loenguid Jaak Lõhmusega, kes õpetas nii maailma kui Eesti filmiajalugu. Kokku ligi sada loengut, mis tähendas Jaagu metoodika järgi ka vähemalt sadat filmi. Tema missiooniks oli nimelt ravida Eesti filmitegijate kroonilist haigust filme ainult teha, kuid mitte neid vaadata, kirjutasid filmitudengid järelhüüdes.

Loengutes ei rääkinud ta palju, põhirõhk oli filmil ja tudengitel, aga ometi on kõigil meist mõni lemmik Jaagu tsitaat, mis aastate jooksul kõrvade vahele pidama jäi. Tõsi, ka Jaagule meeldis tsiteerida, aga ärme juuksekarva lõhki aja. 

“Filme peab vaatama kõik koos suurelt ekraanilt algusest lõputiitriteni välja.” 

Jaak õpetas meile, kuidas filme päriselt vaadata. Ta rõhutas filmide ühiselt vaatamise olulisust – ühes ruumis koos viibimise ja ühise kogemuse saamist. Mitte lihtsalt vaadata või tarbida filme, vaid väärtustada seda ühises ajahetkes viibimist, mil me pimedas kinosaalis ühiselt reageerime, naerame, nutame filmide üle, et siis hiljem ühiselt nähtu üle reflekteerida. Ta soovis tekitada meis harjumust filmide üle üheskoos mõtisklema.

“Kui ühest filmist tahta aru saada, siis tuleks kõigepealt meelde tuletada, kust see film algas ja kuhu ta lõppes.” 

Kinosaalis vaatas Jaak silmadega ekraani ja kuklaga publikut. Jaagu ja ajaloo poolt kureeritud filmikava aastate jooksul palju ei muutunud: Fellini, Lang ja Welles ehtisid meie kinolina nende samade filmidega nii möödunud sügisel kui ka kümme aastat tagasi. Ometi leidis Jaak neist teostest, mida oli näinud üle kahekümne korra, ikka ja jälle enda jaoks midagi uut. Meie õnneks ei jätnud ta oma avastusi enda teada. Kui meile mõni film ei meeldinud või me sellest aru ei saanud, oli Jaagul hea soovitus: “Vaata üks kord veel”.

“Mul on väga sitt pää,” armastas Jaak nalja visata, kui tal parasjagu mõni asi ei meenunud, aga tema näol oli tegemist ühe Eesti filmimälu hoidjaga. Kuigi Jaagul olid kindlasti meeles ka kõikide vanade Eesti filmide tiitrid, siis teadmised ei piirdunud tal kindlasti vaid kuivade faktidega. Iga filmiga, mida ta meile näitas, oli tal vähemalt kaks kuni 15 lugu sellest, kuidas see sündis, üles ja vastu võeti. Tõeline lust oli temaga koos vaadata tummfilmi, mille vahele Jaak valjult sosistas kunagisi tänava või mõnikord ka kaadrisse eksinud koera nimesid.

“Miski ei arenda inimest niivõrd kui iseseisev töö. Ise õppimine.” 

Vahel oldi Jaagu peale pahased. Kaval-Antsuna suunas ta tudengeid alati pigem ise endale asju selgeks tegema ja ei andnud kergekäeliselt selgeid vastuseid. Ta andis raamatuid-ajakirju lehitseda, viis meid Filmiarhiivi ja raamatukokku, aga loengutes lasi meil rääkida, vahel tema enda vanu artikleid tsiteerida, ja sekkus ainult selleks, et parandada. Samuti olime vahel pahased, ehk suisa solvunudki, kui ta pea igas tunnis meid hurjutas, et ega me muidu (tema tunni väliselt) ju filme ei vaatagi ja kindlasti mitte ei loe raamatuid. Selline üldistamine mõjus ebaõiglaselt. Alles hiljem mõistsime, et küllap oli see tema veider viis meid tegutsema panna, innustada. See pani meid, kes me päriselt filme vaatasime ja raamatuid lugesime, veel rohkem filme vaatama, veel rohkem lugema, veel rohkem uudishimulikud olema. Tahtsime olla Jaagu heakskiidu väärilised.

“Küllap oleks saanud pareminigi, aga nagu öeldi vanasti Tallinnfilmis: selle koosseisuga paremini ei saagi.” 

Sarkasmist olenemata oli Jaak alati soe ja edasivaatav. Künism ja lootusrikkus käisid tal käsikäes, umbes nagu kõik need pealissärgid ja filmiteemalised t-särgid, mis varjasid ta ümarat Sokratese kõhtu. Arutades suure üksiklase, Eesti filmi olukorra üle, armastas Jaak ikka lootusrikkalt kuulutada “Eesti filmil pole kunagi olnud nii head ajad kui praegu, aga kõik on tegemata!”

Esimesel õppeaastal palus Jaak kirjutada tudengitel kirjandi teemal “Eesti filmi tulevikumälestused”. Tudengitele oli see alati hirmus peavalu ning aastate jooksul on paberile jõudnud kõiksugu jama ja õhulosse, mida Jaak hellitavalt puderkapsaatikaks nimetas. Eesti filmi tulevikumälestustes on Jaagul oma kindel koht.

Jaak andis meile selle nelja õppeaasta jooksul rohkem kui ühelt õppejõult eeldada võiks. Tema panus ei piirdunud lihtsalt filmiajalooliste teadmiste edasi andmisega. Jaagu tõeline kingitus oma tudengitele oli asju väärtustama õpetamine. Oskus väärtustada Eesti filmipärandit ja harukordset võimalust õppida maailma ainsas eestikeelses filmikoolis.

Kõige olulisem kingitus Jaagult oli tema oskus ja võimekus väärtustada meid kui kolleege, kelles ta nägi võimekust midagi eesti filmimaastikul korda saata. Ja selle eest on Eesti filmitulevik talle igavesti võlgu. Võla saab tasuda kinos. Filme vaadates ja tehes. “Alguses on vastik, aga siis hakkab meeldima,” armastas Jaak ikka kavala näoga tsiteerida.

Jääme meenutama eksameid õues, kahetsema hilinemisi ja igatsema ühiseid kinoelamusi. Aitäh Sulle, Jaak!

Filmitudengite järelhüüe: Jaak Lõhmuse pärand

Jaak Lõhmuse surm on filmikultuurile tohutu kaotus, aga tema õpetamisel ja filmitoimingul jätkuv mõju on eestlastele kindel rõõm. Tema järelhüües ühenduvad filmist huvitatud isikud ühise meeleoluga ja tunnustavad Lõhmuse panust Eesti filmi arengusse. Tema õpetus, et väärtustada olulisi asju, jääb meelde ja inspireerib meid edasi looma ja nautima Eesti filmirikkust.