Evelin Võigemast: teater pakub mulle aina vähem elamusi | Kultuurisaated

Tere tulemast Eesti! Inimesed kogu maailmas tunnevad Evelin Võigemast’i kui silmapaistvat Eesti näitlejat, kuid hiljutine intervjuu paljastab tema mure teatri tuleviku pärast. Võigemast avaldab arvamust, et teater pakub talle aina vähem elamusi ning räägib avameelselt sellest, kuidas traditsiooniline teater on kaotanud oma sära ja kuidas ta tahaks näha rohkem uuenduslikke ja haaravamaid lavastusi. Kas sellest saab teatri maastiku tulevik Eestis? Kas sa oled valmis avastama teatri maailma koos Evelin Võigemast’iga?

Ilukirjandus

Kirjanduselamusena võttis Võigemast saatesse kaasa Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopilise roomani “Teenijanna lugu”. “Hea düstoopia ongi selline, mis on nii usutav, et tõenäous, et tulevik võib nii minna, on väga reaalne,” arvas Võigemast ja lisas, et Atwoodi teos on psühholoogiliselt painav. “Ma ei lugenud seda väga noores eas. Võisin olla umbes 35–36. Piisavalt sellises vanuses, kus mõtestada ühiskonna, soorollide ja patriarhaalse maailma üle, milles me siiski enam-vähem oleme elanud,” sõnas Võigemast.

Raamat tekitas Võigemastis lausa õõva. “Eelkõige seetõttu, et autor on Gileadi riigi ülesehituses järgib ju eriti piiblit. Fraasid, mis kasutatakse, mis ma saan loomulikult aru, on meelevaldselt kontekstist välja kistud ja pandud mingusuguse asja teenistusse, aga ikkagi on ta mingisugune maailmavaade, mis on väga äärmuseni viidud. Kui ühiskonnas iive on muudkui negatiivne ja meil on vaja lapsi juurde saada, siis kuidas me neid kõige tõhusamalt juurde saame – see muutub juba ainuüksi poliitikaks,” rääkis Võigemast, kelle hinnangul ei ole tore kuulata, kui poliitikud tänagi veel arutavad, kes meil lapsi sünnitama hakkavad.

“See on ülidelikaatne teema, sest ühtepidi on see iga naise ja mehe otsus ning vastuolu sellega, et eestlaste iive on juba tõesti kaua ja murettekitavalt negatiivne, /…/ aga samas maakera ägab inimeste hulga all ja selle all, kuidas me seda maakera kohtlema. Seega tekib mul tegelikult alati, kui Eesti iibest räägitakse, natukene ebamugav tunne,” ütles Võigemast, kellel tekitab see küsimuse, kuidas see on kõige olulisem. “Mul ei ole vastuseid sellele ja ma ei taha ka väga pooli võtta, lihtsalt üllatav oli minu jaoks see, et “Teenijanna lugu” on kirjutatud aastal 1985 ja lugedes seda ajal, mil parempoolne poliitika oli maailmas juba kõvasti domineerinud, siis oli ootamatu, kuidas see teos nii värskelt mõjus,” tõdes näitleja.

“Ei ole hea, kui asjad lähevad liiga ühele poole kaldu. Ühiskonnas peab ikka kõigil sõnaõigus olema nii meestel kui naistel. Huvitav, kuidas kui naised püüavad seda enda poole kallutada, siis meestele tundub kohe, et neilt võetakse midagi ära. Aga see ju ei ole tingimata nii. Kui teised saavad õigusi juurde, siis see ei tähenda seda, et kelleltki midagi seetõttu kohe ära võetakse,” lisas ta.

Klassikaline muusika

Muusikast toob Võigemast elamusena välja Sergei Rahmaninovi teose “Klaverikontsert nr 2”. Näitleja ise sead kontserdisaalis kuulanud pole, aga laste muusikakoolis klaverit õppinud Võigemastile on see klaveriteostest suur lemmik ja seotud tema armastusega selle pilli vastu. “Klaver on ikka endiselt minu pill kõikide pillide hulgast, aga ma ei mõista teda ligilähedaseltki niimoodi mängida, nagu oleks vaja osata pilli mängida, et mängida Rahmaninovi,” selgitas Võigemast, kellel on vihikus helilooja väiksemad etüüdid olemas, mis siiski näitlejale liiga keeruliseks jäävad.

“Kuulan klassikalist muusikat väga hea meelega ja see on minu jaoks üksinda aja veetmise vorm. Valin enamasti kontserte, sümfooniaid, selliseid suurvorme ja Rahmaninovi helikeeles tunnen ära midagi iseendast. See on kuidagi nii suur, kasutusel on absoluutsel kogu klaviatuur. Tunded on hästi suured, ülevoolavad, kirg on suur ja piano on vaikne. Ta on hästi äärmuslik, minu jaoks hästi emotsionaalne, hästi suurte tunnete muusika. See on midagi, mida ma endas ära tunnen ja mulle meeldib ennast selliste suurte ekstreemsete meloodiate sisse lasta,” selgitas Võigemast.

Instrumentaalmuusika puhul hindab Võigemast seda, et erinevalt laulusõnadest, ei juhi see kuulaja meelt kuhugi. Ka oma töös kasutab näitleja päris palju muusikat. “Kui on esietenduse eelne aeg saabumas, siis pea kõikide suuremate tööde puhul, mis ma olen teatris teinud, on rollil nii-öelda oma muusikapala kaasas. See toetab kuidagi peaproovide ajal. Panen selle kõndides endale kõrva, et selle sees olla ja enne etendust teatrisse minnes kuulan ennast sinna sisse.

Teater

Kuigi teater pakub kogenud näitlejale aina vähem elamusi, siis seda ikka juhtub ka ja viimati juhtus näiteks Draamateatri lavastuse “Vend Antigone, ema Oidipus” puhul. “Suur, totaalne teater. Lähed vaatama, oled üsna valge leht, ei tea isegi, mida oodata. Näitlejad, kes mängivad veel paremini kui ma harjunud olen. Lavakujundus, mis töötab veel paremini selle materjali kasuks ja siis see pikkus, mis tundub alguses ehmatav, aga hiljem töötab igal juhul lavastuse kasuks ja sa lahkud saalist kuidagi puhtamana ja tahtega olla parem inimene,” avas Võigemast oma viimast teatrikogemust, keda segab viimaste kogumisel professionaalsus. “Teistest kunstiliikidest, mida ise niivõrd sügavuti ei tunne, on kergem vaimustuda. Samas seda õnnelikum olen, kui neid harvad jagub,” lisas ta.

Eredamad teatrielamused pärinevad Võigemastil teismeeast, kui tal oli unistus teatrist. Endalegi teadmata põhjuste tahtis Võigemast saada näitlejaks juba pisikesest peale ja seetõttu külastas ka tihti teatrit. “Muidugi 17-aastasele tüdrukule on väga-väga palju lihtsam suurt teatrielamust pakkuda kui 43-aastasele naisele. /…/ Kõik, mis tundub enda jaoks uus või teistmoodi, et aa, teatrit võib nii ka teha, siis see avardas pilku,” meenutas Võigemast ja tõi ühe näitena sellest välja Merle Karusoo Draamateatri lavastuse “Kured läinud, kurjad ilmad”.

“Ma ei olud kunagi varem näinud ühtegi lavastust, mis koosneb ainult monoloogidest. Ta oli lavastuslikult hästi lihtne. Tuleb näitleja, seisab ja räägib. Aga selle taha tuleb kogu maailm. Need oli inimeste kirjutatud lood, päris lood. See on selline dokumentaalne teater, mis oli mulle uus ja kuna teema oli seksuaalsus, siis üldse nõukogude aja inimestes või seitsmeteistaastasele oli ka see teema juba erutav. Aga tegelikult ikkagi see, et seisab näitleja, räägib ja loob mulle kogu maailma. Olin vist kõigisse neisse armunud toona. Andrus Vaarik mulle meenub sealt ja Maria Advjushko. Mida võib näitleja teha sõnga?” selgitas Võigemast.

Popmuusika

Popmuusika elamus ulatub samuti Võigemasti teismeikka, mil ta kuulas Alanis Morisette’i albumit “Jagged Little Pill” ning mõjus samuti pilku avardavalt. “Ahaa, kas nii võib ka, et naine võib olla vihane ja laulda. See tundus mulle toona jõuline, nii ootamatu, nii vaimustab ja lähen aeg-ajalt tema juurde tagasi, nii et lapsed isegi siin sügiselt ütlesid, et emme kuulab jälle vihase naise muusikat. Selles on mingi jõud. Kui ta laulab, siis tal on selg nii sirge. Ta on oma kehakeeles hästi kohal. Siin ma laulan! See on midagi kuidagi saatnud,” selgitas Võigemast.

Kunst

Oma kunstielamuse pühendas Võigemast arhitekt Antoni Gaudile. “Ma käin alati reisidel ikkagi kunstinäitustel, aga nendega on see, et ma tunnetan kuidagi oma rumalust ja piire, ma ei ole seda nii palju õppinud ja mulle meeldib käia kellegagi koos, kes räägib, /…/ mis on väga-väga rikastav ja saan kuidagi sellest näitusest rohkem. Aga Barcelona ja Gaudi puhul on täiesti rabatud sellest maailmast, mis ta on loonud. Ma ei saa öelda, et mulle tingimata selline arhitektuur meeldiks, aga rabatud olen sellegipoolest, kuidas ühel autoril on nii tugev käekiri, mis ilmselgelt tõukub loodusest, kuidas ta püüab painutada mingisuguseid füüsikareegleid ja otsida oma lahendusi,” jagas Võigemast oma vaimustust arhitekti tööst.

“Kui ma Sagrada Familia valget võlvkaart nägin koos vitraažidega, mis on niivõrd teistsugused sellest, kui me oleme harjunud nägema, siis ma mäletan seda tunnet, et see mis ma seal üleval näen, on midagi nii suurt ja midagi nii ilusat, et see vajutab mind maad ligi. Ma ei oska seda teistmoodi selgitada. Ilmselt ju võikski olla see, mis kirikus juhtub. Jumalik kõrgus ja mina pisikene siin vastu maad. Seal oli see ehmatavalt kohal mu jaoks,” kirjeldas Võigemast.

Samal ajal on Gaudi töödes Võigemasti jaoks midagi häirivat, mis tema maitsega ei klapi, kes eelistab Kadrioru stiilis funktsionaalsus ja minimalistlikkus. “Mulle jäävad linnadest ka muljed, mis on enamasti suuremad elamused kui need, mis kunstinäitustel saan. Arhitektuuri ma ikka märkan igal pool. Uusi ja vanu maju. Hea mõte, mida kunagi Adolf Shapiro soovitas, on käia oma kodutänaval või kodulinnas nii, et tõsta pilk kõrgemale. Enemasti lähme nina maas. /…/ Isegi kui tavaline kodutee käia läbi pilk üleval, siis avaneb linnale hoopis teine vaatenurk,” selgitas näitleja.

Film

Filmielamusi võttis Võigemast saatesse kaasa isegi kaheksa ja võinuks enda sõnul ka 80 kirja panna. Tema viimane ja värskeim filmielamus tuli alles hiljuti, kui vaatas Yorgos Lanthimose uut mängufilmi “Vaesekesed”. “Paljude filmidega on tunne, et tahaks neid uuesti esimest korda näha. Ma olen vahel isegi heas mõttes kade mõne inimese peale, kui neile midagi soovitan, sest neil on see elamus veel ees,” muigas Võigemast.

Vanemate elamustena toon Võigemast välja Quentin Tarantino filmi “Pulp Fiction”. “Samamoodi selline tunne vaatajana, nagu saaksid vastu vahtimist. Ja mitu korda. /…/ Tarantinol see muidugi ka hiljem väga õnnestunud, “Inglorious basterds” ja nad on mulle kõik ikka elamusi pakkunud,” ütles Võigemast ning lisas lemmikut hulka ka filmid “Fight club” ja “Totoro”. Viimase puhul hindab ta just maailma avamist – on üleloomulikud nähtused ja neisse suhtutakse üsna argiselt. Sama on ta märganud ka Murakami raamatute puhul. “Mulle meeldib kui kunstis saab kõik olla. See ei pea oleme tingimata nagu elu.”

Kokkuvõtteks võib öelda, et Evelin Võigemast on väljendanud kriitikat teatrielu suhtes Eestis, väites, et teater pakub talle aina vähem elamusi. Tema sõnad on tekitanud arutelu selle üle, kuidas saaks teatris kogemusi ja emotsioone paremini vahendada. Kuigi Võigemastil on õigus oma arvamust väljendada, on oluline märkida, et teatri väärtus ja olulisus jäävad endiselt oluliseks Eesti kultuurimaastikul. Loodetavasti tõstavad Võigemasti kommentaarid teadlikkust sellest, kuidas teatrielamusi saaks parendada ja kuidas publikut kaasata.