Evelin Pärn-Lee: järelevalvetasudest üle laekunud raha on riigieelarves | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Today, we are delving into the intriguing topic of järelevalvetasud, or surveillance fees, with a focus on the remarkable actions of Evelin Pärn-Lee. Her efforts have resulted in substantial overpayments being returned to the state budget, ensuring transparency and accountability in the allocation of funds. Join us as we explore the impact of her work and the implications for the Estonian economy. Evelin Pärn-Lee’s dedication to upholding financial integrity is truly commendable, and her story serves as an inspiration to us all. Let’s delve into this important issue and gain a deeper understanding of its significance in Estonia.

Konkurentsiameti eelarve selgitamiseks on kohane viidata 2024. aasta riigieelarve seaduse seletuskirjale, mis on avalikult kättesaadav ja millest nähtub, et ameti eelarve aastaks 2024 on 4,65 miljonit eurot. Sellest ca 2,45 miljonit saab amet riigieelarvest, 1,6 miljonit eurot laekub läbi riigieelarve järelevalvetasudena ning 0,6 miljonit eurot universaalse postiteenuse maksetena. Seda viimast amet enda tegevuste rahastamiseks kasutada ei saa.

Ameti ca nelja miljoni euro suurune kulude eelarve jaguneb erinevate tegevusvaldkondade vahel laias laastus selliselt, et konkurentsijärelevalve otsesed kulud on suurusjärgus üks miljon eurot, maksejõuetuse teenistuse kulud ulatuvad ligi poole miljoni euroni ning regulatsiooniteenistusel on kasutada ligi 1,6 miljoni suurune eelarve.

Ülejäänud summast ligi pool on Tallinnas Tatari 39 asuva hoonega seotud kulud (amet jagab Tatari 39 asuvas majas ruume andmekaitseinspektsiooni ja patendiametiga) ning muud üldkulud. On oluline märkida sedagi, et ameti koostöö ja tugiteenuste teenistus osutab administratiiv- ja tugiteenuseid lisaks ka andmekaitseinspektsioonile ja patendiametile.

Järelevalvetasude osas on oluline selgitada, et 1.jaanuaril 2022 jõustunud konkurentsiseaduse (KonkS) muudatuste kohaselt tuleb eriseadustega reguleeritud turgudel tegutsevatel ettevõtjatel tasuda konkurentsiametile (amet) järelevalvetasu, mis arvestatakse kindla protsendina ettevõtja vastava teenuse müügitulust.

Seadus näeb sõnaselgelt ette, et järelevalvetasu laekumisest rahastatakse ameti järelevalvetööd eriseadustega reguleeritud turgude üle, et tagada tarbijatele katkematu, turvaline ja kvaliteetne teenus majanduslikult põhjendatud hinna eest, edendades samal ajal nende turgude jätkusuutlikku arengut. Sellisteks eriseadusteks on elektrituruseadus, kaugkütteseadus, lennundusseadus, maagaasiseadus, postiseadus, sadamaseadus ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseadus.

Lihtsustatult öeldes maksavad reguleeritud turgudel tegutsevad ettevõtjad riigile järelevalvetasu, mis on sihtotstarbeline ja mida tuleb kasutada majandusregulatsiooni rahastamiseks.

2022. aasta lõpus sai selgeks, et ettevõtjad maksavad järelevalvetasudena enam kui ameti eelarvesse planeeritud 1,6 miljonit eurot. 2022. aastal laekus järelevalvetasudena 2,041 miljonit eurot. Ka 2023 aastal oli ameti eelarves majandusregulatsiooni kuludena ette nähtud vaid 1,6 miljonit eurot, samas järelevalvetasudena maksid ettevõtjad riigieelarvesse üle 3,5 miljoni euro. Seega laekus eelmisel, 2023. aastal riigieelarvesse järelevalvetasudena ligi kahe miljoni euro võrra rohkem raha, kui riigieelarvest selle teenuse osutamisega seotud kulude katmiseks eraldati.

“Ameti majandusregulatsiooni eelarve on püsinud viimased kolm aastat sama, so 1,6 miljonit eurot.”

Lihtsustatult öeldes on ettevõtjad, aga kaudselt tarbijad, maksnud kinni hinnanguliselt 2,4 miljonit eurot järelevalvetasusid, mida ei ole ametile teenuse osutamiseks antud. Ameti majandusregulatsiooni eelarve on püsinud viimased kolm aastat sama, so 1,6 miljonit eurot. Seega on ka 2024. aastal majandusregulatsiooni eelarve 1,6 miljonit eurot, varasem praktika viitab sellele, et järelevalvetasudena laekub sellest ilmselt pisut enam.

Konkurentsiamet on korduvalt – ja eri tasanditel, sh 22. septembril 2023 kirjaga nr 1-6/2023-033-1 rahandusministeeriumile – juhtinud tähelepanu selle, et eelkirjeldatud praktika, kus ülelaekunud summa jääb riigieelarvesse ja seda kasutatakse muude kulude katmiseks, ei ole õige ega õiglane järelevalvetasu maksvate ettevõtjate ja tarbijate suhtes.

See seab kriitika ning kahtluse alla majandusregulatsiooni rahastamise aluspõhimõtte, mille järgi ei finantseerita majandusregulatsiooniga seotud järelevalvekulusid riigieelarvest, vaid selle katavad konkreetsete teenuste tarbijad (mis on õiglane, sest nii ei pea näiteks vee-teenuse tarbija maksma järelevalvetasu reguleeritud kaugkütteteenuse eest juhul, kui ta seda ei tarbi).

Kui järelevalvetasu kasutataks muuks otstarbeks kui majandusregulatsiooni rahastamine, on sisuliselt tegemist maksu kehtestamisega (analoogne elektriaktsiisiga). Samuti oleks mittesihtotstarbeline järelevalvetasu kasutamine vastuolus põhimõtte ja ootusega, et ei toimu ristsubsideerimist.

Seega ei oska ma vastata Piibe Lehtsaare artikli lõpus tõstatatud küsimusele, kuhu pani riik ülelaekunud järelevalvetasu. Küll tean, et ametis seisavad rahapuudusel mitmed olulised majandusregulatsiooni tegevused, mis on suunatud tarbijatele kvaliteetse ja mõistliku hinnaga elektri-, kaugkütte-, vee-, gaasi- jmt reguleeritud teenuse tagamisele. Ka sellele oleme korduvalt ametlikult ja mitteametlikult tähelepanu juhtinud.

Küsimus on seega selles, kas konkurentsiameti kui reguleeritud turgude regulaatori ülesanded, töökoormused, aja- ja rahakulu seoses järelevalvega saavad sõltuda puudutatud ettevõtjate müügitulust ja sellest tulenevalt laekuvast järelevalvetasu kogusuurusest või mitte? Kui jah, siis on aus ja turuosaliste suhtes õiglane, et kogu järelevalvetasu nime all kogutud raha kasutatakse ka sellel otstarbel.

Samal ajal on ka hea uudis, sest ameti ettepanekul ja justiitsministeeriumi vedamisel muudeti järelevalvetasude regulatsiooni 2022. aasta sügisel just sellel eesmärgil, et riigieelarvesse laekuva järelevalvetasu suurus oleks paremini prognoositav.

Kui kuni 31. detsembrini 2023 kehtinud KonkS § 533 lõike 2 järgi võeti ettevõtjatele, kelle järelevalvetasu määr on 0,2 protsenti talle antud haldusaktis märgitud müügitulust, arvutatava järelevalvetasu aluseks iga kalendriaasta 15. juuli seisuga antud haldusakt, siis alates 1. jaanuarist 2024 võetakse aluseks eelmise aasta 15. juuli seisuga antud haldusakt. See muudab riigieelarvesse laekuva järelevalvetasu kogusumma täpsemalt prognoositavaks ja läbipaistvamaks ja seda nii konkurentsiameti kui ka ettevõtjate jaoks (Konkurentsiseaduse muutmise seaduse 759 SE seletuskiri).

Eespool toodut arvestades saab tänavu riigieelarvesse laekuvat järelevalvetasu suurust – võttes arvesse konkurentsiamet majandusregulatsiooni rahastamise vajadust – paremini prognoosida ning vajadusel tasumäärasid korrigeerida.

Tekkinud küsimuste valguses ei saa aga välistada, et KonkS-is sätestatud järelevalvetasu regulatsiooni vajab selgemaks kirjutamist, mh üheselt sätestamist, et riigieelarvesse laekuvaid järelevalvetasusid kasutatakse vaid ameti majandusregulatsiooni rahastamiseks.

In conclusion, Evelin Pärn-Lee’s revelation about the over payment of supervision fees into the state budget raises important questions about the management of public funds in Estonia. The fact that such a significant amount of money was not identified and rectified until now highlights the need for greater transparency and accountability in financial matters. It is crucial for the government to investigate and address this oversight to ensure that taxpayer money is handled responsibly and efficiently. This case serves as a reminder of the importance of rigorous financial oversight and the need for continuous efforts to improve fiscal management in the public sector.