“Elu ja armastuse” režissöör: ebakindlus on naistega põlvkondi kaasas käinud | Film

Tere tulemast Eesti! “Elu ja armastuse” on haarav film, mis uurib naiste ebakindlust läbi põlvkondade. Režissööri lähenemine sellele teemale on nii sügavalt liigutav kui ka inspireeriv. Film käsitleb naiste elu ja armastusega seotud väljakutseid ning pakub vaatajatele kaasahaaravaid hetki, mis annavad mõtteainet. See on lugu naistest, nende võitlustest ja nende võidust. Olles mässuline ja tundeline, toob see film esile naiste empowementi, pakkudes publikule ühtaegu nii kaasakiskuvat kui ka mõtlemapanevat kogemust.

Sel nädalal esilinastuva Tammsaare armastusloo “Elu ja armastus” režissöör Helen Takkin märkis “Vikerhommikus”, et kuigi naiste roll ühiskonnas on 90 aastaga muutunud, on ebakindlus mitmeski asjas siiski samaks jäänud.

“Elu ja armastus” on varem valdavalt lühiformaate teinud Helen Takkini esimene täispikk mängufilm. Režissöör selgitas, et Irma ja Rudolfi armastuslooga tulid talle ukse taha filmi produtsendid. “See lugu räägib täpselt sellistest suhetest, mis mind ennast väga huvitavad ja millega ma olen oma elus kokku puutunud. Selliseid lugusid ei räägita piisavalt,” selgitas Takkin, miks ta soovis “Elu ja armastuse” ekraanile tuua.

Takkin tõdes, et kuna Tammsaare on teose väga sisemonoloogipõhiselt kirjutatud, oli selle ekraanile seadmine põnev proovikivi. “Me tegime endale ülesandeks, kuidas sisemonoloog filmikeelde tuua, see oli väga põnev protsess: kuidas me anname kõikidele nendele asjadele, mis meile muidu otsesõnu ära räägitakse, tegevusliku, visuaalse ja helilise väljundi, et vaataja saaks filmist audiovisuaalse kogemuse ja saaks end Irma tegelaskuju kingadesse panna?” selgitas ta.

Kuigi “Elu ja armastus” jõudis esimest korda lugejateni 90 aastat tagasi, kõnetab see režissööri sõnul ka tänapäeva inimesi. “Need suhtemustrid, mis sealt läbi kumavad, on tänapäeval täpselt samasuguseks probleemiks. Mul oli seda raamatut isiklikust vaatenurgast raske lugeda, sest seal oli nii palju hetki, kus ma sain lihtsalt vihaseks, et mis mõttes. See on psühholoogilisest vaatepunktist suhteliselt tänapäevane,” nentis ta, kuid täpsustas, et keeleliselt teost siiski kohendati.

“Kui me vaatame 1930-ndaid ja milline oli naise roll, siis praegu me ei saa öelda, et see on samasugune, aga generatsioonide jooksul on ebakindlused ja positsioonid kaasa tulnud, mida naine eriti sellistes võimusuhetest võtab. Need on väga sarnased sellega, mis olid 90 aastat tagasi,” märkis režissöör.

Takkini jaoks oli oluline, et film koosneks eri kihtidest. “Me ehitasime filmi nii üles, et sa saad seda vaadata intellektuaalsest vaatepunktist, näha metafoore ja allegooriaid, aga sa saad ka nautida tavavaatajana lihtsalt filmina, ilma et see muutuks igavaks või suruks ühtegi põhimõtet peale,” selgitas ta.

Näeb Irmas ennast

1985. aastal esilinastus Eesti Televisioonis telelavastus “Rudolf ja Irma”, kus peategelastena astusid üles Evald Hermaküla ja Elle Kull. Värskes linateoses Irmat kehastav Karolin Jürise sõnas, et samal lool põhinevad raamat, telelavastus ja film on kolm eraldiseisvat teost, mis on võrreldamatud. “Ma lõin selle rolli ikkagi enda pealt ja nende inimestega, kellega me koos tegime,” märkis ta.

Näitleja tõdes, et näeb endas ja Irma tegelaskujus palju sarnasusi. “See armastussuhe on ka kõigile inimestele tuttav. Võib-olla mitte küll sellisel moel nagu antud kontekstis, aga kui mõelda sellele, mis Irmat Rudolfi puhul võlub, siis see on tegelikult mingisugune salapära. Mulle meeldib mõelda Irmast kui tegelasest, kes tahab alati näha, mis on nurga taga. Ta tahab tundma õppida seda, mis talle tundmatu ja võõras on. See on meil kuidagi vist inimestena sarnane ka.”

Jürise jaoks oli Irma kehastamine tore seiklus. “Ta loodab ja unistab, aga ma ei ütleks, et ta on kuidagi sinisilmselt naiivne. Ta teab, mida ta tahab, ja ta teab mingis mõttes oma väärtust. See enda väärtustamine on küll selline liikuv ja filmi jooksul muutuv mõõde, aga ta on ikkagi julge ja iseseisev tüdruk.”

Armastusega tehtud film

Varemgi mitmetes filmides mänginud Jürise märkis, et “Elu ja armastus” on tähelepanu ja armastusega tehtud film. “Tähelepanu on nagunii ühe filmi loomise juures, aga see armastuse aspekt on asi, mida ei pruugi alati olla. Mul on hea meel, et see nüüd oli,” rõõmustas ta.

Selleks, et film planeeritult välja kukuks, oli eriti olulisel kohal eeltöö, märkis režissöör. “Selleks hetkeks kui me platsile läksime, ei leiutanud me suurt midagi,” sõnas ta. “Aga me jätsime selle vabaduse detaile leida ja avastada. Erinevad meeskonnaliikmed, ka näitlejad, tulid enda panusega sisse tulla. Me muutsime küll asju, aga ei olnud sellist hetke, kus ma ei teaks, mis me teeme,” selgitas ta tööprotsessi.

Takkin rõhutas, et üks, mida ta oma karjääri jooksul õppinud on, on see, et peas planeeritu ei ole reaalsuses kunagi sada protsenti samasugune. “Oskus sellest lahti lasta ja minna plaaniga peale, aga samal ajal mitte liiga kramplikult kinni hoida, vaid näha seda, mida plats sulle pakub, on see, mida ma olen õppinud ja mis on minu meelest väga oluline, eriti arvestades seda, kui sul ei ole väga suur eelarve ega palju aega. Sa pead ennast protsessile andma, mitte kramplikult otsima seda, mida seal ei ole,” rääkis ta.

“Elu ja armastuse” režissöör: ebakindlus on naistega põlvkondi kaasas käinud” on sügavalt liigutav film, mis avab ebakindluse teema naiste eludes erinevatest põlvkondadest lähtuvalt. Film tõstab esile naise eneseotsinguid, otsustusvõimet, armastust ja eneseväärikust ning toob esile, kuidas ebakindlus võib mõjutada naise elukäiku. See teos pakub võimalust mõista naiste sisemist maailma ning avardab vaataja arusaama naise rollist ühiskonnas. “Elu ja armastuse” režissöör annab olulise panuse naiste teemalise arutelu avardamiseks ning jääb kindlasti kauaks mõtlema.