Berliini filmifestivali päevik: Sissako “Must tee” on puudutav lugu julgusest oma elu seada | Film

Tere tulemast Eesti Berliini filmifestivali päevikusse! Sissako “Must tee” on sügavalt liigutav lugu julgusest ja eneseleidmisest. Film jutustab loo noorest naisest, kes peab oma elu teel seisma silmitsi mitmete väljakutsetega ning otsustama, millist teed ta tahab järgida. See inspireeriv linateos puudutab sügaval tasemel ja pakub vaatajale võimaluse sukelduda kaasahaaravasse maailma täis põnevaid tegelasi ja emotsionaalseid pöördeid. Ärge jätke seda filmi nägemata, sest see kõnetab teid südamest südamesse.

Berlinale võlu on ettearvamatus – see algab juba sellest, kas õnnestub saada piletit soovitud seansile, kuid üllatusi võib pakkuda ka programm ning sealjuures ka see, millised filmid ja autorid omavahel konkureerivad, nendib Tõnu Karjatse festivalipäevikus.

Berliini filmifestivali spekter on äärmiselt kirju – betoonehitistest rääkivast dokumentaalist (Viktor Kossakovsky “Architecton”) kuni koloniaalteemat väga omapäraselt käsitleva filmini “Pepe”. “Pepe” peategelaseks on Kolumbia narkoparuni Pablo Escobari jõehobu, kes räägib mitmes keeles enda ja teiste liikide lugu, kelle saatuseks on olnud olla narkokartellide koduloomad ning kes hüljatuina on uues keskkonnas võõrliikidena kodunenud. See on mänguline, arhiivikaadritega tihendatud dokumentaal, mis koloniaaltemaatika kõrval tõstab tähelepanu alla ka loomad, kes jagavad oma elu inimestega.

Teise poole pealt käsitleb seda teemat “Nähtamatu loomaaed” (Der unsichtbare Zoo, Romuald Karmakar), film Zürichi loomaaiast ja selle elanikest. Koos moodustavad need filmid teineteist täiendava paari, sest ka “Nähtamatu loomaaed” räägib ühest kolonialismi vormist, mida aktsepteeritakse enam kui inimeste ekspluateerimist.

Mauritaania päritolu Abderrahmane Sissako film “Must tee” (Black Tea) kaugeneb postkolonialismi tavapärasest vastandavast poliitilisest käsitluslaadist ning näitab kodumaatust läbi isiklike valikute. Võibolla olekski liiast rääkida “Musta tee” puhul postkolonialismist, sest see film on pigem romantiline draama, ilus ja puudutav lugu oskusest ning julgusest seada oma elu. Peategelane Aya ütleb “ei” oma pulmas, lahkub kodumaalt, Elevandiluurannikul, ja asub elama Taivanil. Teda paelub Hiina teekultuur ning ta sõbruneb teepoodi pidava vanema mehe ja tema lastega.

Süžee koha pealt on see suures joones kõik, nagu tavaline argielu. Aga nagu tavaline argielugi, koosneb ka see lugu paljudest üksikasjadest, mida Sissako elutargalt on filmi sisse kirjutanud. Aega on pühendatud igale tegelasele, kelle lood moodustavadki nauditava terviku. Ehkki Sissako räägib lõhkistest perekondadest, ka annab ka “Musta teed” Sissako filmidele omane väärikuse idee. See isiklik puutumatus ja teadlikkus on ka aluseks ühtehoidmisele, perekonnale, isegi siis kui see perekond pole ametlikult vormistatud. Ausus enese ja teiste vastu aitab elada oma elu väärikalt, väärtustatult, ütleb Sissako.

“Mustas tees” liigutab selles peegelduv headus, südamlikkus ja elukogemus. Sel filmil on midagi öelda meile ka erinevatel eluetappidel ja pole just palju neid linatöid, mis seda võimaldavad. Rohkem kui korra turgatas pähe ka võrdlus Wong Kar-Wai legendaarse romantilise draamaga “In The Mood for Love” (2000). Ka “Musta teed” kannab kulgev, mõtlik rahulikkus, Aymerick Pilarski tundlik kaameratöögi jäljendab mõnes stseenis Chris Doyle’i urbanistlikku poeesiat. Seega, isiklik võidufilmi tiitel tänavusel Berlinale võistluskavas on antud.

Ulrich Seidli stsenaristi Veronika Franzi mängufilmidebüüt “Kuradi saun” (Des Teufels Bad) viib Austria mägikülla aastast 1750. Agnes ja Wolf on äsja abiellunud noored, kes püüavad end sisse seada tühjaks jäänud metsatalus. Nende õnne hakkab aga varjutama nii talukoht ise kui ka Wolfi tõrksus ja saamatus kõige intiimsematel hetkedel (Wolf ei suuda tunnistada oma homoseksuaalsust). Pingeid lisab ka ämm, kes hakkab ise majas korda looma, kuna peab miniat saamatuks. Süvenevas depressioonis metsas ringi uidates leiab Agnes aastaid tagasi hukatud lapsetapja peata keha, see paik saab talle omamoodi altariks, kust ta leiab lohutust mõistmatuse ja ülekohtuse külaühiskonna eest.

Veronika Franzi debüüt, mida tutvustuses liigitatakse horrori žanri, räägib naistest, kes 18. sajandil järgisid sama käitumismustrit, kelle elu lõpes hukkamisega, kuna olid tapnud lapse. Ajaline distants võimaldab meil mõista sellise väljapääsmatuse ja depressiooni tegelikke põhjuseid, milleks on inimese põhiõigusi alla suruv paindumatu ühiskondlik korraldus ning sellega kaasa minevate masside surve. See oleks ajalooline film, kui samad protsessid ei leiaks aset ka praegu ning mitte ainult totalitaristlikes ja äärmuslikult religioossetes riikides. Olemuselt on totalitarism ja usuäärmuslus sama nähtus, erinevad vaid need, kelle poole kummardatakse.

Franz näitab, millisest sotsiaalsest taustsüsteemist tuleme ja kuivõrd on selle jäänukid ära tuntavad. “Kuradi saun” on korraliku produktsiooniga, hästi lavastatud ja komponeeritud film, millel on oma sõnum. Edu võib talle ennustada eelkõige festivalidel, seesama sotsiaalne laetus võib tavalevi jaoks takistuseks kujuneda. Nii võib “Kuradi saunast” saadagi näitaja, kuivõrd avatud, tark ja empaatiavõimeline on levitaja, kes selle julgeb levisse võtta ning vaatajaskond.

Itaalia lavastaja Margherita Vicario “Gloria!” on “Kuradi sauna” ideoloogiline õde. Film on pühendatud XVII sajandil Itaalia orbudekodudes elanud andekatele neidudele, keda kirik kasutas orkestrites ja koorides, kuid kelle loomingust on säilinud vaid riismed.

Popmuusikas läbi löönud ja kaks albumit avaldanud Margherita Vicario seab oma esimeses täispikas mängufilmis fookuse muusikale ning selle ühendavasse, isegi päästvasse jõudu. Peategelaseks on teenijatüdruk Teresa (Galatea Bellugi), kes mingil põhjusel ei kuulu kirikukoori ega orkestrisse, kuid on andekam kui nii mõnigi teine. Tema talent tuleb esile pärast seda, kui kloostrisse tuuakse tiibklaver, mis annab Teresale öösiti võimaluse harjutada. See jääb silma ka teistele türukutele ja öistest klaverisessioonidest kasvab välja teos, mille revolutsioonilisus jätab finaalis tahaplaanile ka paavsti kõikvõimsuse.

Vicario viitab ka seksuaalsele ärakasutamisele, kuid see liin jääb tahaplaanile ja arendamata. Film keskendub tüdrukute vabanemisele läbi muusika, mis on nende esituses selgelt tänapäevane – minimalismist barokk-teknoni. “Gloria!” taotleb palju aga jääb liiga lapsikuks, et seda tõsiselt võtta. Telesarjana oleks ta töötanud paremini, kuna see võimaldaks arendada paremini tegevusliine ja karaktereid, praegu oli see ainuke film Berlinalel, mille lõpus oli kuulda ka pettunud “boo!” hüüdeid. Teisalt saatis lõputiitreid maruline aplaus, mis viitab “Gloria!” potentsiaalile levifilmina.

Võrreldes Vicario filmi Franzi debüüdiga, on mõlema puhul tegemist selge missiooniga filmiga, kuid “Kuradi saun” ajas oma asja mõjusamalt – läbimõeldumalt, reljeefsemalt ja julgemalt.

Kuidas võistlusprogammi filmidel läheb ja millise otsuse teeb Lupida Nyong’o juhitud žürii, selgub juba sel nädalavahetusel.

Berliini filmifestivali päevikul oli au tutvustada Sissako filmi “Must tee”, mis räägib sügavalt emotsionaalselt ja julgelt inimese võitlusest oma elu õigeks seadmise eest. Film puudutab meid kõiki, kuna meil kõigil on oma unistused ja väljakutsed, mis eeldavad julgust ja otsusekindlust nende elluviimisel. “Must tee” on südamlik lugu, mis jääb kauaks meie mõtetesse ja südamesse, aidates meil mõista elu sügavamat tähendust ja tähtsustada oma unistusi. Sissako on tõeline meister oma kunstis, kes suudab publikut liigutada ja mõtlema panna oma võimsate ja kaasahaaravate lugudega.