Berk Vaher: lõpp kultuuritarbimisele! | kultuur

Tere tulemast! Kas oled kunagi mõelnud, kuidas meie kultuur pidevalt muutuvas maailmas ellu jääb? Berk Vaher võtab endale eesmärgiks lõpetada kultuuritarbimise ning propageerib hoopis terviklikumat ja sügavamat suhtumist kultuuri. Tema ideed on värsked ja provokatiivsed, pannes meid mõtlema selle üle, kuidas me tegelikult kultuuri tarbime ja väärtustame. Kui oled huvitatud innovaatilisest ja intrigeerivast lähenemisest kultuurile, siis ära jää Berk Vaheri mõtteid kultuuritarbimisest võimalustest kuulmata!

Ja ongi meil nüüd Euroopa kultuuripealinna aasta. Lõuna-Eesti keskustes on avamised juba toimunud, sel nädalal tuleb pidu ka Tartus. Tundes paljusid esinejaid ja korraldajaid, võin küll kinnitada, et väga äge ja eriline aeg on käes, kirjutas Berk Vaher kultuurikommentaaris.

Kogu see küllus ootab kogemist ja kaasaloomist, mitte pelka lamedat tarbimist. Ometi trügib vägisi meediasse tagasi “kultuuritarbimise” mõiste. See on üks ilge sõna, millega harjumine mõjutab paraku ka inimkäitumist.

Kes siis on see kultuuritarbija? Oma praeguses viraalses faasis on see teatrisaalis valjult lämisev ja nutifoni välgutav töll, kelle loosungiks on: “ma olen pileti ostnud, teen, mis tahan”. Selliste jaoks peaksid istmete sees elektrikarjused olema.

Valusalt palju on neil päevil uudiseid sellest, kuidas kultuuritemplites käitutakse nagu tahmas peaga telekat vaadates. Aga kui artist teleekraanil alandab end ise sellise jaurava jobu tasemele, ei kasvata ta ju kuidagi lugupidamist enda või teiste loojate ja loomingu vastu. Ta kasvatab ainult tarbimist juurde.

Ainult raha ja tarbija sabas joostes mängime oma kunstide väärikuse maha. Kultuur peab jätkuvalt suutma inimest äratada ja avardada. Kultuuri peab kogema, kaasa tunnetama ja kaasa looma.

Ka Tartu 2024 reklaamib end läbi massimeedia. Ehk ka minu maitsele vahel liiga populistlikult – vaja on ju kaasa haarata võimalikult paljusid. Ent eristagem peibutist ja sisu. Olles aidanud kultuuripealinna programmi kokku panna, võin kinnitada, et süvitsi kogemine ja kaasaloomisvõimalus on selle põhiväärtusteks.

Jagub küllaga ka üldrahvalikumaid tegevusi, aga neiski on mõtteainet. Me oleme veerandi 21. sajandist maha elanud, aga kas me üldse ise teadlikult loome ja juhime selle sajandi kultuuri või teeb seda tehisintellekt meie eest? Anname kultuuri tagasi inimestele ja inimesed kultuurile. Aga selleks tuleb pingutada, mõista ja kogeda.

See ei tähenda, et iga viimne kui sündmus ja teos peaks kõnetama. Mõtle, kui tänaval või bussis sind kõik korraga ja läbisegi kõnetaksid, see oleks ju ikka päris õudne. Aga oska kuulatada ja ole kontakti tekkimiseks avatud. Ära torma sündmustest “linnukese pärast” ja kvantiteedi peale läbi – vali, kuhu sa süveneda suudad. Nii tekivadki uued elamused ja teadmised, inimlikud sidemed ja kunstilised äratundmised.

 Nii sünnivadki ellujäämise kunstid. Olgu kultuuripealinna aasta Eestis ja Euroopas kogemise ja kaasaloomise, mitte tarbimise aastaks.

In conclusion, Berk Vaher’s call to end cultural consumption in Estonia has sparked a heated debate about the role of culture in society. While some argue that cultural consumption is essential for personal growth and societal development, others support Vaher’s viewpoint that excessive cultural consumption can lead to a lack of critical thinking and creativity. Regardless of the stance one takes, it is evident that Vaher’s proposal has brought attention to the need for a more balanced and mindful approach to cultural consumption in Estonia. Ultimately, the conversation sparked by Vaher’s statement will hopefully lead to a deeper understanding of the role of culture in our lives.