Austraalia kukkurhiired surevad sugutungist unevaegusesse | Loodus

2230323he8c4t24

Tere tulemast Eestisse! Viimastel aastatel on Austraalia kukkurhiirte populatsioon drastiliselt vähenenud, peamiselt sugutungist unevaeguse tõttu. Kuigi need väikesed putuktoidulised imetajad on oma kodumaal oluliseks osaks ökosüsteemist, on nende ellujäämine suures ohus. Uuringud on näidanud, et öine valgustus ja muud inimtekkelised tegurid on oluliselt mõjutanud nende käitumist ja paljunemist. See teema on oluline mitte ainult Austraalias, vaid ka globaalselt, kuna see näitab inimtegevuse mõju loodusele. Loodame, et tulevikus on võimalik leida lahendusi nende armaste loomade kaitsmiseks.

Mõned Austraalia kukkurloomadest seavad sigimise nii tugevalt esikohale, et võivad selle nimel olla mitu nädalat järjest magamata. Sedavõrd ränk unevaegus võib olla ka põhjus, miks suur osa isastest kukkurhiirtest seepeale hinge heidavad, osutab rahvusvaheline uuring.

Austraalias elavad kukkurhiired on umbes liivahiire mõõtu kukkurloomad. Nad on imetajate hulgas võrdlemisi ainulaadsed, kuna paarituvad üksnes kindlal innaajal ja terve elu jooksul vaid ühel aastal. See aeg jõuab kätte umbkaudu igas augustikuus. Siis tabab isaseid kuukurhiiri kolmenädalane lakkamatu sugutung: nad ühtivad nii paljude emastega kui võimalik ja surevad seejärel massiliselt kurnatusse, vahendab Nature News.

Uue uuringu esimese autori ja Melbourne’i Ülikooli zooloogi Erika Zaidi sõnul on loomakeste sigimisperiood väga lühike, kuid samas väga intensiivne. Isaste kukkurhiirte eluiga piirdubki tavaliselt vaid ühe aastaga. Emased elavad neist seevastu vähemalt aasta kauem ja toovad ilmale vähemalt kaks pesakonda järglasi.

Zaidi ja kolleege huvitas, kust võtavad isased kukkurhiired oma lühikeses elus tihedaks sugueluks aega. Selleks püüdsid nad kinni kümme isas- ja viis emaslooma liigist Antechinus swainsonii ning lasid kummastki soost loomad eraldi aedikusse. Töörühm kinnitas loomadele kaela aktiivsusmonitorid ja võttis neilt biomarkerite mõõtmiseks vereproovid.

Loe rohkem:  Hiidinimahvid ei suutnud muutustega kaasas käia | Loodus

Tuli välja, et vangistuses liikusid isased kukkurhiired sigimisperioodil palju enam puuris ringi ja magasid oluliselt vähem kui kogu ülejäänud aasta jooksul. Emaste kukkurhiirte käitumine sedavõrd oluliselt ei muutunud.

Keskmiselt jäi isasloomade aeg neil nädalatel umbes viiendiku võrra lühemaks kui tavaliselt, ük uuritud isashiir magas suisa poole tavapärasest vähem. Sigimisaja lõpus surid kaks isaslooma vaid mõne tunni jooksul. Ülejäänud kaheksa isashiirt kaotasid sigimisvõime.

Töörühma huvitas, kas loomakestel tekib selline unevõlg ka vabas looduses. Selleks püüdsid nad kinni 38 isendit liigist Antechinus agilis enne ja pärast sigimisaega. Mõlemal juhul mõõtsid nad oksaalhappe sisaldust kukkurhiirte veres. Nimelt hakkab unevaeguse korral oksaalhappe tase looma veres langema.

Oli näha, et sigimisperioodil kukkus oksaalhappe sisaldus isaste kukkurhiirte veres järsult. Erinevalt vangistuses peetud emasloomadest vähenes oksaalhappe tase ka vabas looduses elavatel emastel. See viitab, et agarad isased ei lasknud vastassoolgi täit sõba silmale saada.

Salapärane suremus

Erika Zaid ja kaasautorid oletasid, et isaste kukkurhiirte iga-aastase suremuslaine taga on eeskätt unevaegus. Ometi polnud kaks uuringu käigus surnud isaslooma sugugi kõige innukamad ärkvelpüsijad. Mis võis sel juhul olla tegelikult loomakeste surmapõhjus, jääb Zaidi sõnul selgusetuks.

Uuringuga mitte seotud Queenslandi Ülikooli imetajapsühholoog Adrian Bradley hindas tööd põhjalikuks. Uue uuringu tulemused klapivad tema enda varasemate leidudega. Nimelt leidis ta, et sigimishooajal võivad isashiired muutuda niivõrd hüperaktiivseks, et ronivad tal mööda säärt üles. Bradley oletab, et isaste toitumisharjumused muutuvad sel ajal nii järsult, et loomakestele saab saatuslikuks hoopis alatoitumus.

Tulevikus kavatseb Zaid isaste surmapõhjusesse täpsemat selgust tuua. Ta oletab, et vastus võib peituda mingis keskkonnateguris: näiteks võib mõni parasiit hakata isaseid mõjutama juba enne sigimishooaja algust.

Loe rohkem:  Eestis on kanda kinnitamas koerte südameusstõbe põhjustav parasiit | Loodus

Samal teemal avaldati ajakirjas Australian Mammology teinegi teadustöö, mis avab kukkurhiirte paaritumissuremust teisest küljest. Nimelt nägid autorid oma silmaga, kuidas üks isane kukkurhiir oma kurnatusest hukkunud suguvendi sööb. 

Selle uuringu juhtivautori, kaasprofessor Andrew Bakeri sõnul pole inimsilm niisugust kannibalismiakti looduses varem näinud. Ta oletab, et intensiivse sigimisperioodi järel ellu jäänud isased näevad surnud liigikaaslastes kiiret ja lihtsat võimalust energiat saada.

Bakeri sõnul võib isaste suremuse taga olla hoopis kehv immuunsus. Liiatigi on  isaste kukkurhiirte munandid arenenenud tavatult suureks: piltlikult öeldes pumpavad need kogu loomakese keha testosterooni täis. Seeläbi ei suuda looma keha aga enam reguleerida oma stressihormooni kortisooli taset. Kui immuunsus suure kortisoolisurve all murdub, võib hiirele saatuslikuks saada iga väiksemgi vigastus.

Uuring ilmus ajakirjas Current Biology.

In conclusion, the decline of the eastern bent-wing bat population in Estonia due to sleep deprivation caused by mating is a concerning issue. It is important for conservationists to continue monitoring and protecting this species in order to prevent further decline. Efforts should be made to raise awareness about the threats facing these bats and to implement measures to mitigate the negative impact of human activities on their habitat. By taking proactive measures, we can work towards ensuring the survival of the eastern bent-wing bat population in Estonia.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga