Asjatundjate sõnul tuleb spordieetikast ühiskonnas rohkem rääkida | Eesti

Spordieetikast on saanud üha olulisem teema Eesti ühiskonnas, kus professionaalsete sportlaste eetiliste otsuste mõju ulatub kaugemale vaid spordirajatiste. Asjatundjate sõnul on vaja rohkem rõhku panna spordieetika propageerimisele ja teadvustamisele, et tagada aus ja puhas spordimäng. Selles valguses on oluline rõhutada eetiliste küsimuste arutamist nii spordiringkondades kui ka ühiskonnas laiemalt. Eesti vajab avatud dialoogi spordieetika teemal, et tagada sportlaste ausalt, õiglaselt ja professionaalselt ning austada spordi põhimõtteid.

Lugusid, milles sportlased on treenereid süüdistanud väärkohtlemises, on lähiminevikus avalikkuse ees lahti rullunud mitu. See aga ei tähenda, et väärkohtlemist vanasti vähem oleks olnud, ühiskond on praegu lihtsalt teadlikum.

“Tõesti, inimesed ei ole nõus taluma nii palju, kui nad võib-olla vanasti talusid, nad avaldavad oma protesti kergemini. Kui vanasti ei julgetud väljendada, et mulle ei meeldi see, et treener mu peale karjub, siis see ei tähenda, et see ei häirinud,” ütles spordipsühholoog Aave Hannus.

Paljude praeguste ebaeetiliste treeningmeetodite juur on endiselt nõukogudeajas, kui vägivald oligi pigem norm.

“Üldiselt inimene jääb inimeseks, nagu ta on. Muutub küll tema arusaam, aga tegelikult tema meetodid jäävad selliseks, et ühed on niisugused julmemad. /…/ Meie põlvkond kindlasti on saanud selle nõndanimetatud nõukogudeaegse karastuse, kus oli tõesti ikka nii, et inimene ei lugenud midagi,” sõnas korvpallitreener Üllar Kerde.

Hannuse sõnul kipub igaüks edasi andma mustreid, mida ise on kogenud.

“Me saame seda tausta arvestada, mõistame, kust ta tuleb. See ei ole õigustus sellise tegevuse jätkamiseks või sellise traditsiooni püsimiseks,” ütles spordipsühholoog.

Teisalt on tänapäevases ühiskonnas treeneritele aina rohkem ootusi, sest kes teine võiks lapsi sporti rohkem armastama panna.

“See on ääretult raske tegelikult, juba kas või see, et meie uus, järeltulev põlvkond on kasvatatud selliselt, et nende kõige suurem pingutus on see, et ma pean oma mobiiltelefoni viima laadima, et uuesti edasi mängida,” kommenteeris Kerde.

Treeneritele, õpetajatele ja mitme teise elukutse esindajatele kehtivad tavalisest kõrgemad eetikastandardid. Kuigi treenerite eetikakoodeks on üsna üldsõnaline, on selles kõik vajalik öeldud. Laiem spordieetika on pisut täpsem ja nõuab lugupidamist ka sportlastelt.

“Spordieetika tegelikult ei laiene üksnes treenerile, vaid see laieneb kõikidele spordis osalejatele. Ehk kui me räägime turvalisest spordikeskkonnast, siis me eeldame seda, et kõik spordis osalejad käituvad eetiliselt ja lugupidavalt, peavad reeglitest kinni,” selgitas Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA (EADSE) sporditurvalisuse koordinaator Ilona Kivisik.

Küsides veel, miks väärkohtlemine spordis sünnib, on üheks asjaoluks treenerite tööiseloom.

“Treenerite töökoormus on väga suur, nad töötavad väga ebareeglipärastel aegadel ja on tegelikult ise läbipõlemise riskiklass. Treeneritöö on keeruline. Tõesti, mina usun, et treeneritel oleks vaja märksa suuremat tuge sellistes küsimustes orienteerumiseks,” rääkis Hannus.

Spordimaailm on mõnes mõttes ka kõige kiiremini muutuv maailm.

“Ma ei tea, kui paljud treenerid on üldse rahul. Nad on ju täielikult oma ala entusiastid või fännid või nad teevad ju kõik selleks, et nende õpilased või sportlased saaksid saavutada maksimaalset tulemust. Ja kui sa täna saad selle maksimaalse tulemuse kätte, siis tunni aja pärast on see maksimaalne tulemus minevik,” rääkis Kerde.

Väärkohtlemist esinebki just tippspordis enam, sest oma unistusele orienteeritud sportlane on nõus rohkem taluma. Sageli on nii-öelda karm motiveerimine hea, sest hirmu all suudab inimene end kergemini kokku võtta. Teisalt, pikaajaliselt see häid tulemusi ei too. Kus on piir?

“Psühholoogilise väärkohtlemisega ongi tegemist siis, kui see on selline ennustatav muster – näiteks sportlane teab juba, mis olukordades muutub treener sarkastiliseks, mis olukordades ma saan karistada. Siis me räägime väärkohtlemisest,” selgitas Hannus.

Kerde kinnitas, et treener ei tohi sportlase motiveerimiseks teda ähvardada või sakutada.

“See, et üks kord, kaks korda on see töötanud, kolmas kord enam ei pruugi töötada sellepärast, et iga inimene saab aru sellest, et tema kallal kasutatakse vägivalda,” ütles Kerde.

Kuidas laveerida nii-öelda hallis alas, mida eetikakoodeks ei sõnasta? Paljud spordialad nõuavad füüsilist kontakti, et sportlane saaks areneda. Paljud treenerid on ära hirmutatud, sest mis ühes olukorras normaalne, ei pruugi seda teises olla.

Kõik asjatundjad ütlevad, et spordieetikast tuleks ühiskonnas rohkem rääkida ja mitte vaid siis, kui juhtunud on midagi koletut. Ka saaks väga palju ära teha treenerite haridussüsteemis, pakkudes rohkem pedagoogikatunde. Ja nii nagu igas suhtes, on ka spordis vaja teinekord lihtsalt vabandust paluda.

“See mentaliteet täna, kindlasti mitte 100 protsenti, aga see võib olla mõningatel juhtudel, kus treener ei peagi vajalikuks näiteks vabandada, kui midagi näiteks valesti läheb. /…/ Ehk justkui sa oled kõrgemal võimupositsioonil, siis sul nagu on rohkem lubatud,” rääkis Ilona Kivisik.

“Tippsporti hea inimene teha ei saa. Ma tean väga palju häid treenereid, kes ei pruugi olla head inimesed ja tean väga palju häid inimesi, kes ei pruugi olla head treenerid,” sõnas Kerde.

Allikas:
“Aktuaalne kaamera. Nädal”

Spordieetika olulisus ühiskonnas on üha aktuaalsem teema, millest tuleb rohkem rääkida ja teadvustada. Asjatundjate sõnul on oluline edendada ausat ja ausat mängu nii spordis kui ka igapäevaelus. Spordiõpetuse ja eetikaväärtuste propageerimine on oluline noorte jaoks, et nad õpiksid väärikat käitumist ja austust teiste vastu. Sel viisil saame luua ühiskonnas positiivseid väärtusi ja eetilisi norme, mis aitavad kaasa tervislikule ja harmoonilisele elule. Tulevikus peaksime jätkama spordieetika teema käsitlemist ja selle olulisuse rõhutamist ühiskonnas.