Arvustus. Viktoria Berezina töödest kiirgab nii kaotust kui ka lootust helgemale tulevikule | Kunst

Tere tulemast Eesti kunstimaailma! Viktoria Berezina tööd on täis sügavat emotsionaalset poolust, mis viib vaataja kaasa kaotuse ja lootuse keerisesse. Tema looming kiirgab poeesiat, mis kõneleb nii minevikust kui ka tulevikust, pannes meid mõtlema oma elu kõige olulisemate hetkede üle. Berezina suudab kujutada kaotuse valu ja samal ajal luua lootust helgemaks tulevikuks. Tema kunstiline annetus on võimeline tervendama ja inspireerima ning kindlasti väärib see tähelepanu kõikidele kunstihuvilistele.

Kuidas saame niivõrd kaootiliseks muutunud maailmas selles segaduses endiselt tähendusi leida? Kuhu on meil joosta, kui ei meie kodu ega sisemaailm ei suuda enam pakkuda turvalisust ja stabiilsust nagu varem? Need on kahtlemata rasked teemad, mille üle mõtiskleda, ja nagu enamasti elu suurte ja tõsiste küsimuste puhul, puuduvad ka siin kahjuks kergesti seeditavad, universaalselt toimivad vastused, mida meil nii väga tarvis oleks. Vaid need, kes on leidnud end selle segadusseajava reaalsusega sunnitult silmitsi seismas, võivad kasvõi ligikaudu väita, et teavad vastuseid sellistele küsimustele. Ukraina kunstnik Viktoria Berezina on üks selline inimene ja tema uus isikunäitus “Ma olen looduses, loodus on minus” annab edasi tema isiklikku teekonda selle vastuse leidmiseni – ning see on leidnud vormi erakordsete digitaalsete kollaažidena, mis paljastavad kunstniku sisemaailma.

Hersoni linnas sündinud ja kasvanud Viktoria Berezina on üks paljudest, kes olid ootamatult sunnitud maha jätma kõik, mis oli neile kallis ja lähedane, ning põgenema kaosest, mis tumeda pilvena üle Ukraina veeres, kui 2022. aastal nende riigile kallale tungiti. Kuigi Berezina on Tartus elanud vaid veidi üle aasta, on temast kiiresti saanud tulihingeline ja aktiivne osaleja siinses kunstimaailmas. Tema tööd oli möödunud suvel Voronja galeriis sürrealistliku “lowbrow” rühmituse Ajuokse grupinäitusel “Ajuokse tagurpidi suvetuur” ning vaevalt kuu aega tagasi oli Viktoria töid üleval Tartus TYPA galeriis minu enda kunstikollektiivi Semioculus poolt korraldatud rahvusvahelise kollaažinäituse IMPRINT raames – ning need on vaid mõned hiljutised näited.

Graafilise disaineri ja vabakutselise kunstnikuna tegutseva Viktoria peamiseks kunstimeediumiks on kollaaž, nii analoogne kui ka digitaalne versioon. Need kollaažid on tema sisemaailmast pärit sürrealistlikud kujutised, avatud uks, mis kutsub publikut astuma kunstniku meele sisemisse pühamusse. Eraldatus, süüvimine endasse ja ümbritsevasse ning nende kahe ühildamatu sfääri omavaheline suhe on olulised korduvad teemad, mis punase niidina Berezina loomingut läbivad.

Mineviku kaevandamine

Kuna ma olen ka ise kollaažikunstnik, ei tule ilmselt üllatusena, et see meedium on mulle südamelähedane. Eelkõige meeldib mulle kollaažikunsti juures esiteks muljetavaldavalt suur hulk erinevaid meetodeid, millega on võimalik loomeprotsessile läheneda, ning teiseks on kõigist kunstilistest meediumidest, mida ma suudan välja mõelda, just kollaaž see kunstivorm, mis on kõige lähemal inimese alateadvuse puhtale, filtreerimata ülekandmisele paberile.

Võrreldes enamiku teiste traditsiooniliste kunstiliikidega on kollaaž üks veider elukas. See meedium elab justkui oma liminaalses ruumis, mis ei sobi päris hästi ei kõrgkunsti ega madala kunsti kontseptsioonidega, nagu me neid tunneme. Kas sul on juhuslikult kodus kuskil pimedas nurgas tolmu kogumas hunnik vanu ajakirju? Käärid? Liim? Kui vastus kõigile neile küsimustele on jah, võid ka sina kohe astuda kollaažimaailma. Pole vaja karta, et tuleb investeerida kallitesse tarvikutesse või kulutada aastaid õigete tehnikate omandamiseks. Tere tulemast kaos, tere tulemast korralagedus! See madal sisenemisbarjäär, absoluutne avatus kõigile on põhjuseks, miks kollaaži peetakse mõnikord loominguliseks väljendusvormiks, mis võiks jääda põhikooli käsitöötundidesse ega sobi kuidagi kunstigaleriisse. Kuid ärge laske end eksitada – vaatamata kergele ligipääsetavusele on kollaažikunstis võimekuse tipud väga kõrged.

Tõeline kollaažikunstnik täidab samaaegselt mitut rolli. Sisuliselt on ta võrdsetes osades nii kunstnik, arheoloog kui meedium. Iga oma tiitlit vääriv kollaažihuviline võib teile näidata oma möödunud aegadest pärit efemeeride kollektsiooni, virnade kaupa vanu ajakirju ja raamatuid, mis ootavad tükeldamist ja ümberkujundamist. Kuid arheoloogia mõiste ei piirdu vaid pelgalt füüsiliste objektidega. Tõeliselt andekas kollaažija kaevub oma kunsti tehes sügavale mälusubstraati. Nagu te mõistate, ei räägi ma siin ainult kunstniku isiklikult läbi elatud kogemustest, vaid ka teda ümbritseva ühiskonna laiemast kultuurimälust. Lõppude lõpuks oleme me oma keskkonna ja mineviku elavad ja hingavad resultaadid.

Siin tuleb mängu ka kollaažikunstniku kui meediumi mõiste. Olles aastaid osalenud rahvusvahelises kollaažikogukonnas, olen rääkinud paljude professionaalsete kollaažikunstnikega nende tööst ja loomeprotsessist ning vaatamata oma sageli radikaalselt erinevatele arusaamadele selle meediumi suhtes, peavad paljud neist oma loomeprotsessi millekski juhitud meditatsiooniga sarnanevaks. Selline voo või kulgemisega kaasaminek ja oma alateadvuse tahtele allumine meenutab natuke ärkvel olles unenägemist. Kollaažikunst toimibki sageli unenägude loogikale vastavalt: tuttavad kohad, inimesed ja objektid rebitakse välja nende algsest kontekstist, paigutatakse ümber ning tõlgitakse täiesti uutest tähendustest läbi imbunud kujunditeks. Kollaaž on kaosele antud kuju, erinevad killud on ümber paigutatud looks, kuigi sarnaselt meeldejäänud unenägudele võivad need kombineeritud fragmendid narratiivi tavalistele reeglitele mitte alluda. Kollaažikunsti tegemine on ka väga tsükliline protsess. Allikmaterjali “hävitamisele” järgneb allesjäänud killukeste rekontekstualiseerimine, mis omakorda viib uue kunstiteose loomiseni. Kollaažikunstnik on seega arheoloog-meedium, kes kaevab välja need mäluraasukesed, mis ilmutavad end ajakirjaväljalõigete ja muude efemeeridena, ning annab neile kuju kunstiteose näol.

Kihiti maailmad

Näitus “Ma olen looduses, loodus on minus” on just selline arheoloogiline väljakaevamine Viktoria enda alateadvuses. See on ka võimalus taastada tasakaalutunne, mille ta kaotas pärast võõrvõimu sissetungi tema kodumaale ja sellele järgnenud Eestisse kolimist. Maandudes juurteta võõrasse keskkonda, ilma koduse turvalisuseta, mis siiani alati olemas on olnud, suutmata leida rahu isegi oma mõtetes — mida on sellises olukorras võimalik teha tühimiku täitmiseks?

Viktoria jaoks peitus vastus ühenduse loomises millegi endast suuremaga – loodusega. Nii nagu kollaaž kui kunstivorm eksisteerib omaenda ainulaadses liminaalses ruumis, toimib ka loodusmaailm vaid iseenda reeglite järgi. Loodus lummab meid oma vormide ja värvide mitmekesisusega, samuti hämmastab see meid oma samaaegse keerukuse ja lihtsusega. Metsikus looduses, kus oleme vaid osake meid ümbritsevast avarast maailmast, saame endale lubada luksust visata ajutiselt minema maskid, mida me igapäevaelus kanname ning luua ühendus oma tõelise, ürgse minaga. Viktoria näituse kollaažid on selle ühinemisprotsessi viljad; protsessi, mille käigus kunstniku mälestused oma kodusest Hersonist ning Eestimaal rännates kogetu on moodustanud justkui kaks kihiti teineteise peale asetunud maailma, sfäärid, mis ei saa teineteisega kokku sulada, kuid on siiski omavahel ühenduses.

Juured, kivid, lehed – iga meid ümbritseva loodusliku maailma osa on läbi imbunud aastatuhandete tarkusest, elav kollaaž, mis jääb igavesti lõpetamata. Loodusega üks olemine tähendab ligipääsu teatud vaimuselgusele, mis võimaldab meil leida vastused kõige keerulisematele küsimustele enda sisemuses.

Muidugi on võimatu näha Viktoria uut loomingut väljaspool tema kogemuste konteksti, mis on tingitud juba viimased kaks aastat tema kodumaal möllavast sõjast. Nendest kollaažidest kiirgab nostalgiat, kaotust; kuid ka lootust helgemale tulevikule, hävingu pinnalt uue loomist. Nii nagu neid inspireerinud loodusmaailm, kõnetavad ka need kollaažid vaatajat, kutsudes üles vaatama sügavalt enda sisse ja mõtisklema oma seose üle meid ümbritseva maailmaga. Kuidas leida lootust lootusetuses? Meie oleme looduses, ja loodus on meis.

Kokkuvõttes võib öelda, et Viktoria Berezina kunstitööd kiirgavad mitmekihilisust ja sügavust, kandes endas nii kaotuse kui ka lootuse sõnumit. Tema tööd on mõjusad ja emotsionaalsed, kutsudes vaatajat mõtlema ja tundma. Berezina suudab luua kunstiga tugeva sideme vaataja ja tema teose vahel, pakkudes välja mitmeid tõlgendusvõimalusi ning jättes ruumi mõtisklustele. Tema looming viib meid kaugemale kui pelgalt visuaalsest kogemusest, suunates meid mõtlema helgemale tulevikule ja lootusele. Sellega annab ta olulise panuse Eesti kaasaegsesse kunstimaastikku.