Arvustus. “Vaesekesed” kui häbita elutants | Film

Tere tulemast Eestisse! Täna vaatame lähemalt filmi “Vaesekesed”, mis on üks Eesti kinode kuumimaid uudiseid. See lugu räägib häbenemata elutantsust ja julgetest valikutest, mis panevad vaatajad kaasa mõtlema ning kaasa elama. “Vaesekesed” on sügav pilk ühiskonna alamkihti ning nende võitlusele päevast päeva. See on film, mis haarab sind ja ei lase enne lahti, kui oled kõik selle sõnumid omaks võtnud. Olge valmis kogema emotsionaalset teekonda ning avastama uusi vaatenurki elule.

Uus film

“Vaesekesed” (“Poor Things”)

Režissöör: Yorgos Lanthimos

Stsenaarium: Tony McNamara

Operaator: Robbie Ryan

Helilooja: Jerskin Fendrix

Osades: Emma Stone, Willem Dafoe, Ramy Youssef, Mark Ruffalo, Kathryn Hunter jt.

Yorgos Lanthimos lammutab enda uues filmis taaskord ühiskondliku mõtlemise alustalasid, võttes seekord sihikule patriarhaadi, kuid endale omaselt ka üldise inimkogemuse, esitades küsimuse, miks me laseme end sotsiaalsetel süsteemidel niimoodi vormida, alluda häbile ja mingitele vaikimisi normidele, kui see muudab elamise niivõrd palju keerulisemaks. Kasuks tuleb astuda kombestatud, depressiivsest ja ebaõiglasest maailmast korraks samm eemale ja avastada, et priviligeeritud ühiskonna liikmena on mul siiski olemas arvestatav võim määrata ise, kes ma siin maailmas olla tahan. Võim otsustada olla hea, aidata neid, kel selline võim(alus) puudub ja seejuures absoluutselt mitte huvituda sellest, mida teised matsid millestki arvavad.

Kuid sammu tagasi on raske astuda, oleme me juba niivõrd enda sotsiaal-kultuurilise keskkonna mahladest läbi imbunud, et süsteemist väljumisel võime vabalt lõpetada hullumajas, nagu demonstreerib “Vaesekestes” hästi naistemehest advokaat Duncan Wedderburn (Mark Ruffalo). Seetõttu vajame me teatavat uut algust. Selle kehastuseks on filmis teadlane Godwin Baxteri (Willem Dafoe) eksperiment, surnust tagasi toodud naine, kelle aju asendati vastsündinu omaga – see omamoodi Frankensteini koletis on Bella (Emma Stone).

Me näeme filmi käigus, kuidas Bella vaimselt jõudsalt kasvab ning enda ja maailma kohta aina rohkem avastab, kasvades kohmakalt tatsuvast ja vigase keelega lapsnaisest enda huvide ja agendaga intelligentseks isiksuseks. Sel teekonnal on aga igal hetkel tema kõrval mees, kes teda kuskil lõksus soovib hoida. Olgu selleks tema looja ja isafiguur Godwin, keda Bella lühidalt Jumalaks (God) kutsub, Bella ära võrgutanud ning reisima viinud, kuid samas tema esmast lapselikku naiivsust ära kasutanud lurjusest advokaat Duncan või naise eelmisest elust pärit psühhopaadist abikaasa. 

Bella muugib selle veidra maailmakorra lahti läbi puhta loogika, esitades küsimusi soorollide, klassivahe ja sotsiaalsete tabude kohta. Valitsevat maailmakorda esindav Duncan lõpetabki hullumajas, kuna ei suuda leppida Bella iseseisvuse, avatud seksuaalse maailmavaate ning tõsiasjaga, et Bella seletused on üdini loogilised. Mingis mõttes teeb “Vaesekesed” ju sama, mida “Barbie” – ühiskonna ülesehitust ja võimusuhteid uuritakse n-ö tulnuka ehk süsteemivälise osalise vaatepunktist. Siinkohal ei pea ma vajalikuks välja selgitada kumb film teeb seda paremini, sest mõte jõuab mõlema puhul kohale, kuid märkida võib, et “Vaesekeste” puhul ei ole tunda suurkorporatsioon Mateli kuklasse hingamist.

Pean ülivõrdes kiitma Jerskin Fendrixi filmile loodud muusikat, sest see paneb esimesest hetkest peale paika kogu filmi kiiksuga meelestatuse ja kõditab mingeid peidetud kurde ajusügavuses. Nii nagu filmi avakaadris neitsimaarjasinises kleidis sillalt jõe sügavusse langev Emma Stone, sukeldub ka vaataja läbi helilainete filmi absurdihõngulisse maailma. See katkendlik, kääksuv, minimalistlik ja vibav keelpillimuusika süstib filmile niivõrd iseloomuliku nihestatud veidruse ja kummastuse otse veeni.

See absurdne aurupungi maailm on täis ka igasugu veidraid leiutisi, sõiduvahendeid, voolavat arhitektuuri ja kaadervärke, mis ajavad mõnusalt itsitama, olgu selleks siis parajasti kas motoriseeritud kaarik, millele on ette kinnitatud kepphobune, või Godwin Baxteri kehaväline seedesüsteem. See on visuaalselt nutikas ja nauditav tripp lõbus-kõhedas psühhedeelses maailmas, kus saavad kokku Wes Anderson, Tim Burton ja üks hull kreeklane, kes on mööda kinoekraani jooksma pannud hane peaga koerad ja mopsi näoga kanad.

Kui enda varasemates filmides on Lanthimos jäänud küllaltki truuks hallidele toonidele, siis “Vaesekestes” saab oma silmakolvikesed terve värvispektri laiuses tööle panna, alates hallist Londoni viktoriaanlikust tööstuslinnast sooja vahemerelise Portugali päikesekollaseni. Filmi koloriit järgib Bella siseilma kujunemise teekonda, alustadeski must-valgest pildikeelest, veel primitiivsest, piiratud maailmast, mil Bella vaimselt väikelapsena Godwini poolt seatud nii füüsilises kui ka kogemuslikus vangistuses elab. Ühes välismaailma, sh seksi ja muude elu naudingute avastamisega, saab Bella teadvus rikkamaks, tema maailm avaneb, keeleoskus ja sõnavara täienevad – kõik saab juurde värvi.

Kui Bella saab teada maailmas valitsevast ebavõrdsusest, vaestest ja väetitest, siis sellele järgnev vaimne krahh väljendub taas tema keskkonna muutumises – elu ei kaota küll oma värvi, kuid muutub märgatavalt tumedamaks ja tuhmimaks, ratsionaalsemaks.

Lanthimos on väga suurt rõhku pannud Bella enese- ja maailmaavastamise teekonnal just seksile ja seksuaalsusele, kehalisusele, kaotades seejuures võrrandist ära teguri, mis on inimest keelatud vilja maitsmisest saadik ahistanud – häbi. Julgelt palju on siin seetõttu ka seksi – karmi ja veidrat, isegi naljakat, kuid mitte naeruvääristavat. Olgu, stseen, kus isa enda lastele Bella näitel seksuaalkasvatuse tundi andis, oli päris absurdne, kuid ka see rääkis omal moel kaasa sellele, et tee magamistoas, mida tahad, go crazy, kuniks see on konsensuslik ja mõlemale poolele mugav.

Siin joonistub välja seega ka keha ja vaimu suhte probleemistik. Huvitav oli jälgida, kuidas esialgu valitses Bella olemuse üle just tema kehaline pool, ihad ja vajadused, kuid mida rohkem kehalisi kogemusi ta omandas, seda rohkem kasvas ka vaim, mis muutus järjest näljasemaks, end omakorda läbi kirjanduse ja filosoofia kasvatades, seejuures kehalisust mitte summutades, vaid mõtestades. Seda keha ja vaimu võitlust esitab äärmiselt veenvalt Emma Stone, kellele anti küllaltki erakordne võimalus mängida läbi põhimõtteliselt kogu inimese kujunemisteekond “lapsest” täiskasvanuks. Võrreldav täiesti Brad Pitti tegutsemisega Benjamin Buttonina.

Tegelikult teeb kogu näitlejate ansambel väga tugevad rollisooritused. Muidugi särab ja kannab filmi Emma Stone, kuid ära märkimist väärib ka Mark Ruffalo, kes oma vuntside ja silmapilgutustega teeb ühe enda koomiliseima rolli. Stone’i ja Ruffalo tantsustseen on aga järjekordne meisterlik tantsunumber kinolinal, milles väljendub kogu filmi üks kesksemaid teemasid: vabadus olla selline nagu ma tahan, mitte tantsida ja elada normide järgi, olla veider ja vaba nii kehalt kui vaimult.

“Vaesekesed” ei pruugi ilmselt kõigi meele järgi olla, sest eks ta ole ikka parajalt kunstiline, kohati eksplitsiitne ja korralikult veider film. Kuid erinevad ja veidrad, üllatavad asjad pakuvadki tavaliselt parimat elamust, mistõttu soovitan ka kahtlejatel asi üle kaeda, sest tegu on kindlasti aasta ühe parema filmi, kuid ka näitlejasooritusega. Elamus on igal juhul garanteeritud.

Kokkuvõttes võib öelda, et “Vaesekesed” on sügavalt liigutav ja emotsionaalne film, mis toob vaatajani vaeseelu reaalsuse ja häbita elutantsu. Film annab hästi edasi peategelaste keerulist ja keerukat elu ning nende püüdlusi parema tuleviku poole. Samuti kajastab see olulist teemat ühiskonna eelarvamuste ja hukkamõistu kohta vaesusega inimeste suhtes. “Vaesekesed” on julge ja vajalik teos, mis pakub sügavat emotsionaalset kogemust ning paneb meid mõtlema ühiskonna ebaõiglusele ja vaesuse probleemile. Soovitan kindlasti kõigil seda vaadata.