Arvustus. Sven Mikser “Vareda”: lase kirjutades käsi vabaks! | Kirjandus

2144341h7745

Tere tulemast Eesti! Sõnad võivad olla võimsad ja Sven Mikser on suurepärane näide sellest. Tema raamat “Vareda” pakub lugejatele võimalust lasta oma kujutlusvõimel lennata ja käsi vabaks lasta. Mikseri sõnakasutus ja müstiline lähenemine jätavad lugejale sügava mulje ning viivad nad retkele läbi mõtete ja emotsioonide maastike. Ole valmis sukelduma sellesse haaravasse lugemiskogemusse ja avastama uusi perspektiive Kirjandusmaailmas.

2144341h7745

Romaanivõistluse võitnud Sven Mikseri noorsooromaan “Vareda” on tähelepanu pälvinud kahe asja eest – ja mõlema eest asjata. Ei ole mingit garantiid, et midagi võitnud teos osutub superheaks, samuti ei oma mitte mingit tähtsust selle kirjutanud isiku varasem elukäik – vähemalt mitte sel määral, et arvustuses kahe kolmandiku ulatuses autori poliitkarjääri lahata. Tahaks ikka ja jälle üle korrata – arvustatakse raamatut, mitte isikut, kes selle kirjutas.

Raamatuga on lugu enam-vähem lihtne ja see võib olla ka põhjuseks, miks laiemad rahvahulgad selle kergesti ära seedivad. Tõtt-öelda on raamat peaaegu mittemidagiütlev ja mitte selle pärast, et “ega siin ju eriti midagi ei juhtu”, nagu üks Goodreadsi lugeja sedastab, vaid oma erilise hillitsetud korrektsuse tõttu.

Väidetavalt olevat autor tudeerinud internetist, kuidas romaane kirjutama peab. Tark oleks olnud see tegemata jätta, vast oleks tulemus vähe erksam saanud. Kindlasti on nipinurga stiilivõte see, et narratiiv pidevalt auke täis peksta ja nendesse aukudesse üldharivaid jutukesi lisada. Praktikas näeb teos välja küll täiesti ühtlane, aga ma ei nimetaks seda heaks stiiliks.

Põgusalt sisust: väikelinnapoiss läheb suvel maale mõisahoones asuvasse koolimajja “öövahiks”.

Mõne kuu jooksul on ta seal avastamas oma tärkavat seksuaalsust. Selle loo katkestavad mõõdetud vahemaade järel asuvad meenutused kunstnik Joonasest, kes satub kunstiringis käivat poissi sügavamalt juhendama, vestab talle lugusid renessansi suurmeistritest ja tutvustab piiblitegelasi. Need episoodid on harivad küll ainult baastasemest veel madalamate teadmistega inimestele. Joonasele sekundeerivad raadiost tulevad päevauudised, mis annavad aimu, mis mujal maailmas toimub, ja millegipärast ka saksa kroonprints Friedrichi mõtisklused elust ja surmast.

Sõprus- ja armastuslugu ise on ainus, mis teose lunastab – siin on olemas ehe ja õrn tunne, ning ma pole üldse kindel, kas määratlus geiromaan on ikka õigustatud. Ka sõpruses võib sisalduda erootilisi momente, seda seletamatut miskit, kui oled leidnud inimese, kelle poole sind millegipärast hirmsasti tõmbab, kelle seltsis on hea ja vaba olla, keda sa usaldad. Ma pole muidugi geiteema ekspert, aga kas ei ole omavahel kuidagi vastuolus peategelase Johannese algne huvi särtsaka noorukese õpetajanna ülilühikeste pükste vastu, ja siis, plaksti, selgub, et teda sütitab hoopis noore meesisendi sarm.

Õigupoolest tahaksin väidelda ka Vilja Kiisleri Sirbis ilmunud arvustusega. Arvustus oli silmatorkav selle poolest, et suutis täita leheruumi ära raamatust praktiliselt midagi rääkimata. Väide, et Mikser on valinud kirjutamiseks puhta fiktsiooni, mis valitseva minakirjutuse ja omaeluloolise materjali ekspluateerimise ülekülluse taustal väärib omaette esiletõstmist – lubage kahelda.

Loe rohkem:  Paavo Matsin: mõtlesin, mida Oskar Luts Madridis juua võiks | Kirjandus

Omaeluloolisust on siin kapaga. Alustades sellest, et romaani geograafia asub äratuntavalt paikades, kus on möödunud autori – ja ka arvustaja – noorus. Peategelane Johannes-poiss näib olevat samasugune oivik nagu raamatu autor. Kas autor ka Paide kunstiringis käis (mina käisin), selle kohta mul puudub teave, aga unustamatu lõbustuspark, tapamaja, raamatupood ja muud tuttavad maamärgid kinnitavad, et romaani fiktsioon on tugevate vaiadega päris maapinna külge kinni löödud. Ilma reaalelulise karkassita ei püsi ükski ilukirjandus püsti, iseasi on see, kuipalju vanikuid sinna karkassi ümber kuhjata. Ja mis puutub minakirjutusse, siis on “Vareda” igal juhul kirjutatud esimeses isikus. See, et autori ja tegelase silmi eraldavad aastakümned, ei ole veel eriline argument. Ega ju päris 16-aastase jõmpsika mõttemaailma see teos tabada suuda – selleks on ta liiga püüdlik, liiga korrektse sõnavaraga, kahtlaselt vaguravõitu.

Vägisi jääb mulje, et tegemist on igas mõttes “korraliku” sooritusega – kirjandusõpetaja oleks muidugi pannud hindeks viie. Laused on tehtud õigesti, nad ei ole kuidagi katki, kasutatud on epiteete, metafoore, võrdlusi, kogu kohustuslikku keelestaffi kenasti ja korralikult, aga ka tuimalt. Laused on enamasti lühikesed ja ühekordse lugemisega hoomatavad, aga pärast nende lugemist ei jää meelde ükski värvikas kõnekujund, sest kõik, mida öeldakse, on etteaimatav. Loodust, maju ja inimesi kirjeldatakse ammu lõpuni viledaks kulunud sõnadega. Samas ei ole tegu ka minimalismiga, mis tõesti püüaks läbi ajada vähimaga võimalikust. Peatükid on lühikesed, sageli veel omakorda tärnikestega juppideks jagatud, ligikaudu ühesuguse struktuuriga – paiga, ilma või inimeste kirjeldus, siis liigutakse kukesamm edasi sündmustikuga, järgneb loosse mittepuutuv pajatus, siis minnakse jälle tipa-tapa edasi. Ka otsekõne ei ole teismeliste poiste kohta ülearu veenev: “Tohin ma sisse tulla ja klaasi vett juua?” – seda ütleb see, keda kutsutakse “heaks poisiks”, kuigi ta rusikas on kerge tõusma. Ja: “Sul peab siin küll surmavalt igav olema.” Saatelaused on samast oopusest – kergitab kulmu, veab silmad vidukile jne.

Kogu tegelaskond on samuti vääramatult stampide küüsis. Väsinuvõitu ema, kes võitleb viimast võitlust, et oma mees tagasi pere juurde tuua – ilmselt edukalt. Kohustuslik õeraas – “kes saab alati hakkama”. Peategelased Johannes ja Andreas – kõhetu linnapoiss, kes alles hiljaaegu hakkas pikkust viskama, ebanormaalselt korralik ja ülearu häbelik, versus tahumatuvõitu traagilise perekonnalooga kooli pooleli jätnud maapoiss. Kõrvaltegelased: ülearu seksikas õpetaja Margit, kõikide emade hirm, kes võrgutab endast kümme aastat nooremaid poiskesi; piimatädi, kelle vend on halbade eluvalikute pärast sootsiumi põlu all; Margiti noorem vend ja tema pruta, kes esindavad pahelisemat subkultuuripoolt; poetagused joodikud, kes kõigiga tüli norivad; kunstikooli kulupäine vastuvõtukomisjon, mõnel hallid juuksed klassikaliselt rebasepunaseks värvitud – kokku vast natuke üle paarikümne pealiskaudselt visandatud tüübi, igaühel neist oma lugu, milliste paljusus ei tule ka tervikteosele kasuks, kuna lood on trafaretsed ja korralikult lahti rääkimata.

Loe rohkem:  Keeleminutid. Digi-Tammsaare kinnipüüdmise tõde ja õigus | Kirjandus

Kõik see tuttavlikest ja loogilistest osadest kokkupandud pilt hakkab murenema, kui selgub, et asi liigub samasooliste armastusloo suunas. Võib-olla sellepärast on see taustatapeet ka vajalik, et sellevõrra kirkamalt säraks miski, mis on päriselt ehe. Raamatu üldine argine toon ei lase tol ajal veel mitte nii harjumuspärast sättumust ka kuidagi ebanormaalsena näha, ei, see tundub lihtne, õige ja loomulik. Kuigi ka siin on minu jaoks “agad” – ei tuleks ju selle peale, et kahte poissi ühes toas nähes neid korrapealt patutegudes kahtlustama hakata. Tavaliselt nimetatakse kahte koosviibivat noormeest “sõpradeks”. Aga mine sa tea, kui nad just tõesti käest kinni hoiavad või üksteise embuses on, siis vast mitte.

Oleksin teosesse hoopis leplikumalt suhtunud, kui tal poleks niipalju kellasid ja vilesid küljes, kui poleks preemiat ja üldist meediahaipi, kirjanduslikku kõrgliigasse arvamist ja mida kõike veel. Debüütraamatuna on tegemist tõepoolest pigem meeldiva, kuigi unisevõitu saavutusega. Autorile edaspidiseks nõu anda on üpris mõttetu, kuna õige autor ei võta kellegi nõu kuulda, nii nagu ei lase ta ennast oma teelt eksitada mõnel sapisel arvustusel.

Juhul kui autor peaks kuuluma teise, olematusse kategooriasse, kes ootab arvustusest uusi kirjutamisnippe ja juhtnööre, siis soovitan järgmist teost mitte konstrueerida, vaid usaldada oma “sisemist mina”. Isegi kui see sisemine mina paberilt välja ei paista (aga ta paistab!), on tema kohalolek palju tähtsam kui õigesti pandud komad. Nagu kunstitädid Johannesele mõtlikult ütlesid – “Teooria on sul tugev.” Mispeale poiss vähe pahuralt mõtles, et sel juhul tuleks saada kas kriitikuks või algkooli kunstiõpetajaks, see on paras töö neile, kes on teoorias tugevad.

Minu ema ütles ikka: “Lase hääl vabaks!”, kui mind kogemata ümisemas kuulis. Muidugi läks mul selle peale hääl veel kümme korda rohkem krampi.

Kokkuvõttes võib öelda, et Sven Mikseri romaan “Vareda” pakub lugejatele põneva ja haarava lugemiskogemuse. Autor suudab luua värvika atmosfääri ning tõetruud karaktereid, mis panevad lugeja end nende olukordadesse ja tunnetesse sügavalt sisse elama. Mikseri stiil on ladus ja kaasahaarav, ning tema võime kirjutada nii emotsionaalseid kui ka filosoofilisi süžeesid teeb sellest romaanist ainulaadse lugemiselamuse. Soovitan seda raamatut kõigile, kes hindavad hästi kirjutatud ja sügavamõttelist kirjandust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga