Arvustus. Noored koreograafid pakkusid Premiere’il õudust ja kõndisid hea maitse piiril | Teater

Estonia’s theater scene was recently shaken up by a group of young choreographers at Premiere, who pushed the boundaries of good taste and offered a thrilling display of horror on stage. The audience was left on the edge of their seats as they witnessed a spectacle that teetered on the line between shock and artistry. This daring performance has sparked controversy and left a lasting impression on all who were fortunate enough to witness it.

Sõltumatu Tantsu Lava uute tulijate platvorm Premiere on 2024. aastal usaldatud Elle Viiese ja Marta Jamsja loomingulistesse kätesse. Sel aastal debüteeriva kahe noore koreograafi lavastused jagavad nii mõndagi ühist. Esiteks on kummagi puhul tegu soololavastustega, aga sarnasusi leidub nii teemades (preeriatüdruk ja printsess kui neiunduse esindajad) kui kehakeeles (popping‘u-locking‘u nüanssidega kaasaegne tants).

Noorte koreograafide pealt saab näha ja neist tasubki otsida praeguse aja trende. Mõlema kehad on silmnähtavalt liikumiseks valmis, nende naha alt kumavad läbi treenitud lihased ning tavaliste tegevuste juures on märgatavad filigraansed liigutused, mis annavad aimu kehakoolist ja noorte koreograafide huvist liikumise vastu. Lavastused ise on muidugi erinevamad kui eelpool mainitu põhjal võiks eeldada.

Õudusfilm ilma õuduseta

Elle Viiese “Pastoraal” algab kahe peamise kujundi – lavakujunduse ning kepsleva liikumise – tutvustamisega, millele järgneb mahlakas sülitus. Palgid, kritseldustega dekoratiivsed paneelid, laud, seinal ilutsev metssea pea ja preeriatüdruk. Preeriatüdruk keksib meie ees diagonaalil edasi-tagasi-edasi-tagasi lehvitades oma loodusrüpes elavale neiule omaseid terveid pikki juukseid. Seejuures kummitab pidevalt ka lavanurgas ootav süljelomp. Kas ta astub sinna sisse? Kas ta kannab sülje oma jalanõu tallaga lavale laiali? Kas ta libiseb sellel saades iseenda kekslemise ohvriks?!

Lavakujundus ja heli tekitavad teatava õudusfilmiliku atmosfääri, mida omakorda võimendab etendaja näo ette vajuvad juuksed. Tema nägu paistab seetõttu vaid osaliselt. Ka pooleldi nähtavad silmad vaatavad juuste vahelt kergelt altkulmu ning etendaja hakkab meenutama õudusfilmidest tuttavat tüdruk-pahalast, konkreetsemalt “The Ring” filmist tuttavat Samarat. Liikumise teatav kergus ning lavakujundus, heli ja etendaja väljanägemine kombineerituna tekitavad vastuolu. See omakorda toidab õõva, mis justkui on, aga ju ka ei ole nii ilmselt selles lavastuses kohal.

Neid kerget nihet tekitavaid kombinatsioone on lavastuses veelgi. Preeriatüdruk kannab kätel käsisaagi nagu beebit, õrnalt selle “pead” hoides ning andunult selle poole vaadates, seda ettevaatlikult lauale asetades. Ka stseenid, kus justkui midagi ei toimu, toidavad tekkinud õudusfilmilikku kujundit. Valguskujundus annab aimu aja möödumisest, aga preeriatüdruk lihtsalt istub. Mis tal plaanis on?!

Lavastuse üks helgemaid osasid on pas de deux puupalgiga. Elle Viiese jalas on lühikesed kergelt roosakad püksid, mis meenutavad kaudselt balletitutut. Kuigi palk on silmnähtavalt raske, siis tantsib preeriatüdruk sellega tundlikult, kogudes keerutades hoogu, palki tõstes ja selle raskust momentumiks ära kasutades. Kuigi edasi võiks analüüsida tantsus tuttavaid sümboleid nagu tutu ja keerutamine, siis selles stseenis on domineeriv hoopis teatud hüpnootiline siirus. Elle Viies tantsibki palgiga, mitte ei näitle tantsimist.

See on “Pastoraalis” üleüldse läbiv – siin ei näidelda midagi, vaid tehaksegi seda, mida tol hetkel tehakse. Kui Elle Viies end üle lava lohistab, siis on ta jalad niivõrd lõdvestunud, et end kätega edasi vinnates ongi ta keha raske ja tegevus ehe. Ta ei tee nägusid ega teeskle keksimist, ta ei ole oma tegevusi liialt läbi lavastanud. Tema liikumine on justkui mõte, iga liigutus omaette silp ning ta laob neid üksteise järel, luues kehaga lauseid, teksti, haikusid. Noor koreograaf väljendab end liikumise, tantsu, kehaga samamoodi nagu kirjanik end tekstiga.

Printsessid ja konnad

Lavastuse “Heroina” algusega annab Marta Jamsja vaatajatele enda ja tema soololavastuse vaatamiseks peamise võtme, ta on meie ees peaaegu et alasti, keha katmas vaid nahavärvi pesu. Publikuala lähedal, seistes vaatajate ees paljastatuna, annab ta aega nii vaatajatele kui ka iseendale. Saab vaadelda teda oma naha sees liikumas, aga ka panna tähele laval olevaid elemente nagu keraamilised konnad, pesukauss, kaev ja laest rippuvad oranžid kangad. Jääb üle vaid oodata, mida liikuv subjekt nende Stanislavski püssidega peale hakkab.

Kui lugeda Sõltumatu Tantsu Lava kodulehelt lavastuse kohta käivat teksti, siis selles olevad viited printsessile tekitavad vaatajale ootuse, et kui on konn, siis tegelane peaks konna ka suudlema. Konnad ei lasegi enda järel liiga kaua oodata, peagi pöörab Marta Jamsja oma tähelepanu iseendalt just neile. Kuid õnneks ei lõpe lavastus siin ja kohe (sest kui konnast saaks prints, siis elaks nad õnnelikult elu lõpuni ja rohkem meil midagi vaadata polekski). Ühest katkisest konnast saab ta ka vee, mida pesukaussi valada ja kergelt sulistada. Paar “püssi” on kasutatud, tekitades küsimuse, kas nende elementide jaoks ongi kõik? Kuna ajataju on etenduse algusega juba kaotatud, siis polegi kindel, mida edasi oodata.

Kaevust leiab Marta Jamsja kleidi (ja veidi hiljem ka mikrofoni). Neoonkleit, mille loo printsess endale selga proovib ja jätab, tundub “turukas” ja tekitab esialgu pigem küsimusi. Juba järgmises stseenis, neoonvalguses, muutub see kleit aina kenamaks, värv ja lõige tunduvad hoopis stiilsed ja seda võiks näha näiteks Carrie Bradshaw seljas. Mõnda aega laval toimuvat vaadates on märgata kleidis auke ning õlapaelte kerget lagunemist, mis viitavad sellele, et seda on ikkagi kantud. Palju ja korralikult! Augud ei ole sinna lõigatud (või kui, siis väga oskuslikult!), see on olnud kellegi lemmikkleit.

Selleks hetkeks on etendaja kehakeel muutunud liikuvamaks ja n-ö tantsulisemaks, kuid samas kaasaegse tantsu skeenel juba äratuntavaks ning tavaliseks “eneseväljenduseks”. Liikumise, kostüümi, õhku paiskunud viiruki ning karaoke kombinatsioonid tekitavad küsimuse cringe’i ja maitsetuse vahelise piiri kohta. Kord on miski äraleierdatud eneseotsinguline väljendustants, järgmine hetk saab samast asjast maitsekas nöök. Kas kellelegi see meeldib või ei meeldi, see ilmneb kohapeal ja on kinni iga vaataja tolle hetke valmisolekus või paha- või heasoovlikkuses.

Marta Jamsja “Heroina” pendeldabki hea ja halva maitse piiridel. Dekoratsioonid – nii konnad kui oranžid pikad kangad saali erinevates nurkades – tekitasid samuti küsimusi. Samas ilma nendeta oleks ka imelik. Konnad said veel “eetriaega”, olles peategelase poolt korralikult karjatatud ning peategelane ise, lõpustseenis konna seljas rodeot imiteerides, went out with a bang.

Püssid said tulistatuks. Seda printsessiks kujunemise (või sellest taotlusest loobumise) lugu vaadates on paista, et sel on autobiograafilised sugemed ning selles peitub pea igaühe jaoks ka palju äratuntavat. Samas jääb lavastus üldiselt teise võõra inimese looks. Kui lavastuse algus on kehaliselt kaasahaarav, siis narratiivi järgimise osades kaob kehakeelest see, mis oli muidu nii lummav.

Kuna Premiere’i sarjas etendub samal õhtul kaks lavastust, siis ei saa debüütlavastused olla lõpmata pikad. See omakorda on ka sel aastal tekitanud olukorra, kus koreograafid on enda lavastustesse küll surunud kogu oma mõtte, kuid mõtteliinid jäävad kohati lõpetamata või tunduvad kiirustamisena.

Elle Viiese ja Marta Jamsja kehasid nähes tekib huvi, kuhu need meie tantsukunsti maastiku võiksid suunduma panna. Premiere´24 põhjal on tantsus liikumist igatsenud vaatajatel lootust tantsu comeback’ile.

Noored koreograafid on suutnud publikut üllatada ja šokeerida nende julgete ja provokatiivsete etendustega Premiere’il. Kuigi mõned võivad pidada nende töid hea maitse piiril balansseerivaks, on värskendav näha noorte talentide loomingulisust ja julgust katsetada uusi ideid. Nende etendused pakuvad kindlasti midagi erilist teatrihuvilistele ning panevad mõtlema kunsti mitmekülgsuse ja piiride üle. Loodame näha rohkem selliseid noori andeid Eesti teatrimaastikul tulevikus.