Arvustus. Mis kasu saab mets meist? | Film

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime sellest, kuidas metsad mõjutavad meie elu. Film “Arvustus. Mis kasu saab mets meist?” avab ukse metsanduse maailma ja käsitleb seda, kuidas metsad mõjutavad meie keskkonda, kultuuri ja majandust. See haarav dokumentaalfilm kutsub meid mõtlema, kuidas me saame paremini hoolitseda oma metsade eest ja kuidas need pakuvad meile palju rohkemat kui pelgalt puid ja looduslikku ilu. Lähme avastama, kuidas metsad mõjutavad meid igapäevaselt ja kuidas saame neid hoida ka tulevastele põlvkondadele.

Rohkem kui pool sajandit tagasi kirjutas Jaan Kaplinski essee “Ökoloogia ja ökonoomika” (1972). See vana tekst, mis muutub iga päevaga aina aktuaalsemaks, meenus, kui olin lõpetanud Martti Helde uue dokumentaalfilmi “Vara küps” vaatamise. Sest teatud mõttes on see film otsekui illustratsioon Kaplinski sõnastatud probleemile ökoloogilise ja ökonomistliku maailmavaate kokkupõrkest. Me oleme elanud viimased sajandid ökonomistliku mõtteviisi võimuses ning seadnud esiplaanile otstarbekuse, tõhususe, kasu ja kasvu. “Ökonoomia ja otstarbekuse nimel on tehtud ökoloogia seisukohalt ohtlikke tegusid,” tõdeb aga Kaplinski. Ta kutsub üles tasakaalustama ökonomistlikku mõtlemist ökoloogilisega, arvestama majandustegevuse lühikese ajahorisondi kõrval pikemaga, kus kaalul on inimliigi ellujäämine. Kusjuures Kaplinski ei looda, et viimane vahetab esimese välja: “Lahendus saab olla vaid ökonoomika ja ökoloogia ühendamine. Üks peab arvestama teist ja mõlemad midagi veel üldisemat.”

“Vara küps” on otsekui filmikroonika viimaste aastate vaidlustest Eesti metsa kasutamise ja kaitsmise üle. Filmi autorite soov paistab olevat pakkuda visuaalset kokkuvõtet diskussioonist, mis siiani on põhiliselt hargnenud kirjasõnas. Kuigi teemat kaetakse avaralt, on fookuses ennekõike metsamajandamine looduskaitsealadel. Filmi kroonikaline funktsioon toimib kahel eri tasandil. Esiteks on kaamera ette toodud esinduslik valik metsavaidluse olulisematest osapoolest, lastud neil avada ja kaitsta oma seisukohti. Teiseks on aga üles võetud oluline osa tänapäeva Eesti metsadest. Autorite sõnutsi filmiti kokku 60 kohas üle Eesti, teadliku tagamõttega salvestada metsadest digitaalne versioon, nii et kui praegune metsamajandamise muster jätkub, saaksime tulevikus oma metsade ilu vähemalt ekraanilt imetleda.

Välkloengu ja vestluse formaadis kõnelevad filmis 11 kõneisikut, ilmumise järjekorras: Liis Kuresoo, Aveliina Helm, Marek Strandberg, Leo Filippov, Ülle Harju, Aigar Kallas, Henrik Välja, Margus Kohava, Tõnno Jonuks, Mati Sepp ja Tiit Maran. Nimekiri on veenev, ent selgelt on eelistatud kuulata ökoloogilise mõtteviisi esindajaid, samas kui ökonomismi leerist saavad sõna vaid kolm inimest.

Ideeline polariseerumine joonistub filmis reljeefselt välja. Kohe linateose alguses seletab Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm, kui kummaline on rääkida metsa eluringist – sünnist, kasvust ja surmast. Mets kui ökosüsteem on püsiv, pidev ja katkematu. Helm võrdleb metsa ühiskonnaga, kus kogu aeg elab eri vanuses inimesi ja elu ei katke kordagi. Tund aega hiljem väidab filmis Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht Henrik Välja täpselt vastupidist; tema jaoks on mets elukooslus, millel on oma arenguetapid – sündimine, elu ja surm. Seega on mõistlik metsa hääbumist ennetada ja puud enne maha raiuda, kui need ise maha kukuvad. Välja vaates on metsaraie otsekui eutanaasia, puude päästmine vaevalisest vanadusest.

Zooloog Tiit Maran toonitab, et metsasõjas on tegemist selgelt väärtuskonfliktiga, mis taandub suuresti küsimusele, kas metsadel on iseväärtus või üksnes rakendusväärtus. Kõik osapooled on nõus, et metsadele pole inimest vaja, küll paistab, et erimeelsus valitseb selles osas, kas ja mis tähenduses on metsi vaja inimestele. Henrik Välja selgitab, et inimestel on konkreetsed vajadused ja neid saab rahuldada üksnes looduse abil. Ta näib kaitsvat seisukohta, et inimene paikneb üldise väärtusahela tipus ja seega on kõik ülejäänu eluvormid talle allutatud. See tõi taas meelde Kaplinski 1972. aasta essee, kus ta kirjutab: “Majanduslik mõtlemine kaldub nägema inimeses väärtuste loojat, millest on hõlpus tekkima arvamus, nagu oleks väärtusi seda rohkem, mida rohkem tehakse tööd, on tööjõudu, inimesi.” Selline mõtteviis põhineb eeldusel, et loodusressursid on ammendamatud ja majanduskasv lõputu. Maailm on otsekui otsatu toidulaud, mis on üksnes inimese jaoks kaetud.

Debatt ökoloogilise ja ökonoomilise vaatenurga vahel oleks olnud filmis veelgi sisukam, kui ökoloogide ja aktivistidega poleks rinnastatud ainult metsaettevõtjaid (Aigar Kallas, Henrik Välja, Margus Kohava), vaid sõna oleks antud ka Maaülikooli metsateadlastele (nt Hardi Tullus, Veiko Uri jt). Sest filmist joonistub päris aredalt välja selge erialane erimeelsus ühelt poolt Tartu Ülikooliga seotud ökoloogide ja teiselt poolt Maaülikooli taustaga metsamajandajate ja -kasvatajate vahel. Viimaste aastate metsadiskussioon on toonud hästi esile selle, kui oluline on mitmekesisus mitte ainult looduses, vaid ka teaduses. Eesti metsapoliitikat on aastakümneid kujundanud üks akadeemiline koolkond (täpselt nii nagu põlevkivipoliitika on olnud algusest peale ühe ülikooli teadlaste monopol), ja paraku ilmestab praegune ummikseis hästi, kuhu selline kildkondlik mõtlemine välja viib.

Neile, kes loodavad, et film pakub lahenduse, kuidas ökoloogiat ja ökonoomikat ühendada, peavad pettuma, sest film on võtnud üsna teadlikult kirjeldava ja kaardistava hoiaku, kus autorihäält esindab ennekõike montaaž ja ekraanile kuvatav statistika. Ainsana jääb kõlama mõte, et pääsemine on hariduses, seda peamiselt Marek Strandbergi ja Tiit Marani sõnavõttudes. See on kindlasti nii, ent ma pole kindel, kas see on piisav. Ennekõike on küsimus ikkagi põhimõttelistes hoiakutes, mis meil on omaenda tegevuse ja tuleviku osas. Sest kindlasti ei saa väita, et eesti metsakasvatajad ja -majandajad oleksid harimatud; lihtsalt nende haridus ütleb neile, et mets on puiduressurss, mida tuleb inimeste huvides võimalikult ökonoomselt majandada. Ja tarbijatena kiidab suur osa meist sellise lähenemise heaks, vaatamata sellele, et sorteerime kodus hoolega prügi ja vaatame õhtuti loodusfilme.

Kindlasti ei pea “Vara küpses” pettuma need, kes oskavad hinnata filmikaadrite ilu. Martti Helde on üks kõige originaalsemaid visuaalselt mõtlevaid inimesi Eestis, nagu seda kinnitavad nii tema mõlemad mängufilmid (“Risttuules” ja “Skandinaavia vaikus”), teatrilavastus “Vanamees ja meri” kui ka mitmed reklaamklipid. “Vara küps” on tema esimene täispikk dokumentaalfilm ja selleski tõestab Helde oma visuaalset võimekust. Tõsi, filmis domineeriv estetiseeriv pilk metsale (operaator Mattias Veermets) näib olevat kerges vastuolus arutlevate teemade tõsidusega. Seda muljet süvendab mõneti Sander Möldri komponeeritud heliriba, mis on küll haarav ja läbimõeldud, ent kipub lämmatama metsa enda helimaastikku.

Filmi suur väärtus on põhjalik eeltöö, sh filmi-, tele- ja ajalehearhiivides, samuti on hinnatav see süvenemine, mis igast kaadrist vastu vaatab. Selle põhjalikkuse pahupool on paraku see, et filmi vaadates ei saa lahti tundest, et see on aasta või paar hiljaks jäänud. Alates sellest, et vahepeal on vahetunud nii mõnedki võtmetegijad (sh RMK juht ja nõukogu), ent laiemaltki tundub, et eriti viimase aastaga on toimunud metsavaidluses teatav nihe, mille kinnituseks on nii RMK uus arengukava, kliimaministeeriumi uued algatused kui ka üha suurem konsensus ühiskonnas, et senine ekstensiivne ja hanitav metsamajandamine on tupiktee.

Tahaksin aga lõpetuseks meelde tuletada veel üht Jaan Kaplinski kirjatööd. Oma viimaseks jäänud eestikeelses blogipostituses 18. märtsist 2021, tähendusliku pealkirjaga “Teenida loodust”, kutsus ta veel kord üles muutma seda, kuidas me mõtleme ja räägime loodusest: “Loodust ei peaks kirjeldama nii suuresti inimhuvide keeles, vaid looduse enda keeles, mitte ressursikeskselt, vaid ökoloogiliselt. Looduses ei ole raieküpseid metsi, ei ole väheväärtuslikku puitu, ei ole tülikat võsa, ei ole umbrohtu. Selle asemel, et küsida, mis kasu saame metsast, järvest või aasast, tuleks küsida, mis kasu saavad mets, järv või aas meilt.” Usun, et see mõte võtab hästi kokku filmitegijate sügavama taotluse.

Kokkuvõttes võib öelda, et dokumentaalfilm “Arvustus. Mis kasu saab mets meist?” on äärmiselt oluline ja hariv teos, mis tõstatab olulise teema meie suhetest loodusega. Film toob esile metsa olulisust meie elule mitmel erineval viisil ning paneb meid mõtlema oma igapäevaste valikute mõjule loodusele. See on kahtlemata inspireeriv ja silmiavav film, mis julgustab meid kõiki mõtlema rohkem sellele, kuidas saame aidata kaasa metsade kaitsele ja jätkusuutlikule majandamisele. Soovitan seda filmi kõigile, kes hoolivad loodusest ja soovivad rohkem teada saada metsade olulisusest meie elule.