Arvustus. Maria – Laidoneri südametunnistus ja mõistuse hääl | Teater

Tere tulemast Estonia teatrisse, kus tänasel õhtul esitletakse Maria – Laidoneri südametunnistus ja mõistuse hääl. See ergutav ja ajatu lugu viib meid tagasi Eesti Vabadussõja keerulistele aastatele ning avab meie silmad ühe naise vaprale võitlusele vabaduse ja õigluse eest. Maria lugu on täis emotsioone, draamat ja sügavat tarkust, mis paneb meid mõtlema omaenda elu valikute üle. Tulge ja avastage koos meiega Maria – Laidoneri südametunnistus ja mõistuse hääl!

Uus lavastus
“Orzel. Laidoneri ööd”
Autor: Loone Ots
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Kostüümikunstnik: Jana Wolke
Valguskujundus: Targo Miilimaa (Eesti Noorsooteater)
Muusikaline kujundus: Tobias Tammearu
Osades: Peeter Tammearu ja Liina Tennosaar
Esietendus 12. veebruaril Viimsi Artiumi blackbox’is

Teater Nuutrumi “Orzel. Laidoneri ööd” heidab pilgu Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri ja tema poolatarist abikaasa Maria elutuppa septembris 1939. Ülemjuhataja päevad ja ööd on täis ärevust, Euroopa on sõjas, Saksamaa ja Venemaa on sõlminud mittekallaletungipakti ning ootamatult saabub Tallinna reidile Poola allveelaev Orzel.

Maria: “Ma tahan sinuga olla. Sõjas koos sinuga. Nüüd. Homme ja ülehomme.”

Laidoner: “Sõda pole naiste asi.”

Loone Otsa kirjutatud ja Jaanus Nuutre lavastatud kahevaatuselist lavalugu võib lisaks ajaloolisele draamale vaadata ka kui spioonilugu, kus päästmist vajab sõjas oleva Poola allveelaev Orzel, mida ihkavad endale nii sakslased kui venelased. Kindral Laidoneri otsustele loobivad omakorda kaikaid kodarasse toonased kõrged poliitikud, samuti vene ning saksa suursaadikud, samal ajal on oma agenda ka tema abikaasal. Kuidas jamesbondiliku kelmikusega Laidoner olukorrast välja tuleb ning nii kodurahu kui ka Eesti au säilitab, saab näha juba teatrisaalis.

Kindral Laidoneri kingadesse astub Peeter Tammearu, eesti teatri suurepärane muunduja, kelle viimaste aastate üheks leivanumbriks näib kujunevat ajalooliste suurkujude mängimine. Tammearu Laidoner on endaga siseheitlust pidav karm sõjamees, kes peab lahendama ootamatu sõjalis-strateegilise olukorra teenides samaaegselt Eesti riiki ning olles armastav abikaasa, olukorras kus ümberringi kõik teised käituvad “tehtud-mõeldud” meetodil, jagades korraldusi ja lubadusi, aga vastutusest ei taha midagi kuulda.

Seejuures on Tammearu Laidoneris olemas ka see õhkõrn lapsemeelsus, mida suuremal või vähemal määral võib viimastel aastatel tema tõsistest lavarollidest leida (Einstein “Einstein ja Margarita”, TeMuFi 2022, lavastaja Peeter Tammearu; Ivanov “Dissonantsed”, Nargenfestivali, Viimsi Artiumi ja Tallinna Filharmoonia kaasproduktsioon 2023, lavastaja Elmo Nüganen).

Liina Tennosaare Maria Laidoner on sümpaatne “Pätsu-aegne proua”, kelle istumispoos on võrdväärne kuninglike perekondade daamide omaga. Kuigi näiliselt vägagi tasakaalukaks jäädes annab Tennosaar oma tegelaskujule vaevumärgatava vimka, millega on Maria oma keerulisse poliitilisse olukorda sattunud torssis abikaasale kaelaks, mõistuse- ja südametunnistuse hääleks. Liina Tennosaare viimaste aastate värvikasse rollide prismasse emast “Mägede iludukuningannas” (Vanemuine, 2023, lavastaja Ain Mäeots) kuni noori mehi võrgutava ehtekunstniku Camilleni (“Afäär”, Kellerteater, 2022, lavastaja Andres Roosileht) lisab Maria tegelaskuju elegantse aktsendi.  

Ajaloost on teada, et Laidonerid olid teineteist väga hoidev ja armastav paar. Tammearu ja Tennosaar mängivad nende omavahelist läbisaamist võrratult, olles justkui teineteisest läbikasvanud kaasad. Nende mängus on hellust, hoolivust ja tugevat partneritunnetust, teineteise sõnadeta mõistmist.

Väikesed detailid – nagu telefonihelinate loendamine, õunte koorimine ja ampsudeks tükeldamine, porijälgede vältimine vaibal või mänguline solvumise rõhutamine – loovad ärevusest kantud poliitilisele situatsioonile täieliku vastandi ehk turva- ja kindlustunde. Kogu etenduse aja ei saa ma lahti mõttest, et selles koosluses on peategelane Maria, poolatar, kelles oli rohkem eestlast ja eestlust kui mõneski teises tema põlvkonnakaaslases.

Laidoner: “Ülemjuhataja jääb oma koju. Staap on nüüd siin.”

Lavastuse kolmas tegelane on telefon. Laidonerid helistavad ja neile helistatakse, mida pingelisemaks olukord muutub, seda tihedamaks muutuvad kõned, küll eesti, saksa ja vene keeles, viimased kaks küll vaid esimeste, teisele kõnes osalejale viitavate repliikidena. Valdavalt publik ei tea, mida teisel pool kõnetraati öeldakse ning selguse saamise ootusärevus kannab lugu edasi, tekitades vaatajates adrenaliini, hoolimata sellest, et lõpplahendus – Orzeli pääsemine – on ju ette teada.

Maria: “Me oleme hästi kaitstud. Ma võin peast sinu kõnet üles öelda, tänavu Vabaduseristi peol. Meie võime vaid küsida: kelle vastu tuleb minna, kes on meie vaenlane? Ja seda on igaüks, kes püüab meie riigi maa-ala puutuda. Meie sõjavägi on küllalt tugev, et selleks välja astuda. Meie paneme välja iga pataljoni peale ühe suurtükipatarei, mida isegi suurriigid ei suuda. Me uuendame relvastust. Alles hiljuti andsime ära tellimise lennukite peale. Meie oma kaitsetahe on meie parim jõud.” Sinu sõnad!”

Fiktiivsed Laidoneride elutoavestlused on kohati ehk liigagi tänapäevased, kuid eks praeguses ärevas maailmas võib leida soovitust kordades rohkem paralleele enam kui kaheksa kümnendit tagasi toimunuga. Katkend ülemjuhataja kõnest võiks sama hästi kõlada mõne tänase kõrge kaitseväelase suust. Oli huvitav jälgida, kuidas lavastuses olid jaotunud rõhuasetused argiteksti ja poliitiliste sõnumite vahel.

Kunstnik Jana Wolke on teater Nuutrumi hästi hoitud saladus. Vahelduseks laialdaselt levinud minimalismile teatrilaval on ajastu autentsust taotlev lopsakus nauditav, detailidesse võib peita palju. Nii pakkusid muhedat äratundmist telefoniaparaadid, ajastutruu mööbel ja nipsasjakesed. Kui Laidoner on ülemjuhataja ka kodus – ta ei lahku oma mundrist, siis proua kodukostüüm ja õhtukleit annavad aimu tollasest 1930. aastate riietumiskultuurist. Helikunstnik Tobias Tammearu aitab luua ajastule atmosfääri ragiseva raadio ning muusikavalikuga, valguskunstnik Targo Miilimaa loodud hämar-kollakas valgusruum toetab juba eelnimetatud ajastutruudust.

Teater Nuutrum on võtnud ette tänuväärse teekonna jutustada lugusid ajaloolistest tegelastest. Lavastusega “Orzel. Laidoneri ööd” tähistatakse kindral Laidoneri 140. sünniaastapäeva. Ma näen sageli erinevas vanuses õpilasi vaatamas teatrites lavastusi, mis toetuvad ühele või teisele kirjandusklassika teosele, see on eesti keele ja kirjanduse õpetajate osavus meelitada noort põlvkonda nutiseadmete tagant raamatuid lugema ning teatrisse.

Võib-olla oleks aeg ka ajalooõpetajatel vaadata raamidest välja ja õpikute ja arvukate dokumentaalfilmide ning erinevate interaktiivsete muuseumitundide kõrval lisada oma õpetajatööriistakasti ka teatrilavastused.

Kokkuvõttes võib öelda, et “Maria – Laidoneri südametunnistus ja mõistuse hääl” on võimas ja emotsionaalne teatrietendus, mis käsitleb olulisi teemasid nagu südametunnistuse ja mõistuse konflikt. Lavastus pakub sügavat sissevaadet sõja mõjudele ja inimsuhete keerukusele keerulistes olukordades. Näitlejate tugevad esitused ning lavakujundus loovad kaasahaarava ja meeldejääva kogemuse. Lõpuks jääb publikule mõtlema sellele, kuidas meie otsused ja valikud mõjutavad meie südametunnistust ja kas suudame jääda truuks oma mõistuse häälele.