Arvustus. Kaljo Põllu hämarusse mattunud minevik | Kunst

Tere tulemast Eesti kunsti maailma, kus ajalooline minevik ja kaasaegne kunst kohtuvad! Üks silmapaistvamaid Eesti kunstnikke, Kaljo Põllu, on loonud teoseid, mis jäävad põlvkondadele meelde. Tema loominguline geenius on pannud aluse Eesti kunstimaastiku arengule. “Arvustus. Kaljo Põllu hämarusse mattunud minevik” viib meid rännakule Põllu elu ja töö varjatud tahkudesse, avades uksed tema mõtteilma ja inspiratsiooniallikatele. See näitus on inspiratsiooniks nii kunstihuvilistele kui ka ajaloohuvilistele, kes soovivad avastada Eesti kunsti rikkalikku pärandit.

Kaljo Põllu õpilasele Kärt Summatavetile osutus näituse koostamine ootamatult töömahukaks, sest muuseumid ei andnud graafikat välja galerii liigsuure valgustuse pärast. Summatavet pidi näituse kokku saama igalt poolt mujalt: looduskaitse seltsilt, kunstnike liidult ja 20 erakogust. Ekspositsiooni  kujundasid ja panid üles Põllu õpilased Tartust Ene Asu-Õunas, Tiia Toomet ja Enn Tegova, abiks veel direktori Krista Aru paljud sõbrad.

Ülespanemine algas kaks päeva enne avamist. Kui mina galeriisse jõudsin, olid seinte ääred graafilisi lehti paksult täis, keskel pasparteeriti ja raamiti eksliibriseid, kogu ruumi täitis nii rõõmus sebimine, et see meenutas näituste korraldamisi minu noorusajal Vallikraavi tänaval, mis olid muuseumitöö kõige loomingulised ja õnnelikumad hetked. Alati oli siis kohal Ene ja ka nüüd! Hommikul õiendasin, et töid on liiga palju, päeva jooksul lisati juurdegi, aga õhtuks oli kujundus nii suurepärane, et midagi ei olnud üleliia. Avara ruumi keskel on Tiia Toometi poolt valitud ja kujundatud vitriinid.

Kaljo Põllu Tartu-periood algas 1962. aastal, kui ta oli lõpetanud ERKI klaasikunstnikuna ja saanud ülikooli kunstikabineti juhatajaks. Nende aastatega algab ka ekspositsioon. Kuna Tartus ei ole siiani klaasivabrikut, siis hakkas ta viljelema graafikat paljusid tehnikaid katsetades. Hiiumaal üles kasvanuna sai põhiteemaks loodus, kuid kunstniku väheste eriliselt rõhutatud detailidega teostes võib aduda midagi enamat ilusast maastikust, midagi sümboolset.

Kuldsete kuuekümnendate rüpes toimus 1969. aastal laulupidude 100. sünniaastapäeva tähistamine ja Põllult ilmusid graafilised lehed “Rukkilill”, “Vikerkaar”, “Hiie tamm” ja “Tare”. Nendes näeme esimest korda figuuri pärjatud peadega ja rahvariietes tütarlaste kujul ning vihjeid sinimustvalgele. Need olid eksponeeritud tema isikunäitusel Tartu kunstimuuseumis, mis mõjusid mulle nii eredalt, et nende asukoht seinal on siiani meeles.

Kaljo Põllu läks rahvusromantikast kaugemale, soome-ugrilaste juurde. Inspiratsiooni sai ta ühelt poolt juba 1960ndatel toimunud reisidelt põlisrahvaste juurde, kus ta kuulis sugulasrahvaste lugusid ja avastas kaljujoonised, teiselt poolt aga ka kontaktidest ülikooli teadlastega. Näiteks soome-ugri keelte kateedri juhataja Paul Ariste väitis, et fennougristika-teadus ei piirdu üksnes keele, rahvaluule, ajaloo ja etnoloogiaga, vaid haarab ka kunsti. Tartu perioodil tegi Põllu oma vähesed  portreed: “Mati Unt”, “Jaan Kaplinski”, “Jaan Eilart” ja kõige õnnestunuma “Paul-Eerik Rummo”, näitusel puuduvad Paul Ariste ja Voldemar Ermi portreed.

Põllu kujundas välja stiili, millest ürgsete esivanemate kujutamiseks ja nende vaimse õhkkonna edasiandmiseks sugestiivsemat on raske leida. Kunstnik sai toetuda ainult müütidele, kaljujoonistustele ja omaenese fantaasiale, minevik on mattunud hämarusse ja nii tundubki olevat tumedalt salapärane, samas on maaliline metsotinto selleks sobivaim tehnika.

Varasemast üle võetud kubistlikus stiilis üldistused, poolkerakujulised pilved ja hea rütmitunne saavutasid mõjuva monumentaalsuse. Seda saab öelda ka figuuride kohta. Inimese näojoontes said kokku mitu rassi: piklik nägu on omane aarialastele, nina on üle võetud vanakreeka skulptuuridelt, raskete laugudega silmad on mongoliidsed, nagu ka sirged juuksed. Meeleolu on ekpressiivne, oma soovide ja tegude eest võidutahteline. Kõik mõjub väga veenvalt.  

Soome-ugri teemal sündis neli sarja, kõigist on ilmunud reprode mapid. Nende eessõnade kirjutaja Ene Asu-Õunas, kes muuhulgas  suhtles väga palju ka kunstnikuga, on suutnud kõige paremini lahti mõtestada tema loomingulisi eesmärke.  

Esimene sari “Kodalased” (1973-1975) püüab vastata küsimusele “kust me tuleme”. Sellest sarjast õhkub kõige enam müütilis-arhailist hõngu ja Summatavet ongi just sealt näitusele kõige rohkem taieseid välja valinud, täpsemalt 17 tükki.

Järgmine sari vastab küsimusele “kes me oleme” ja sai pealkirjaks “Kalivägi” (1978-1984). Selle tüvega sõnad on ka Kalev, Kalevala, Kalevipoeg.

Kolmas sari “Taevas ja maa” (1987- 1991) on Asu-Õunase sõnul seotud meie arenguga, “nagu taevas, nõnda ka maa pääl” usuga.  

Neljas sari “Kirgastumine” (1991- 1995) jõuab Asu-Õunase hinnangul elu algusesse ja samas ka lõppu, aja lõputusse kulgu, valgustusse ja kirgastusse, aga ka sinna, kus pole enam midagi.

Nagu kõigil loomeinimestel, muutus ka Põllu käsitluslaad. “Kaliväes” tuli sisse sümbolkujund Taevaliku Maailma Esiema (näiteks “Maa uinub”), kõige rohkem paistab silma värv. Alul kasutas ta ühte värvi, mis lisas lüürilisust, rohkemate värvide puhul ilmnes tõsiasi, et hea joonistaja ei ole enamasti hea kolorist. Vormikäsitluses saab alates 1990. aastast täheldada kubistliku stilisatsiooni asendumist juugendlikuga, staatilisust dünaamilisusega, figuurid venisid pikaks ja paindlikeks, jõulised sõrmed kondilisteks luukeret meenutavateks. Tuli juurde detaile, suurejoonelisus vähenes.

Summataveti kontseptsiooniks oli eksponeerida just sellist kunsti, mis sai alguse Tartus ja seetõttu on viimasest sarjast valitud üks monumentaalsemaid “Kõikehõlmav jumala keha”. Väheste detailide ja suurte vormidega üles ehitatud  avarusse suunduvat maastikku katab jumala vari ning iluga täiendab seda harmooniline ainult samblarohelisest ja pruunist koosnev koloriit. Teos on riputatud kaugvaadet võimaldavasse otsasseina “Maailmapuu” ja “Maa õnnistamise” kõrvale.

Seintel näeme veel pisipilte, eelkõige eksliibrised, kus kõige kaljopõllulikumad on Jaan Kaplinski omad, vitriinides Põllu illustreeritud raamatuid jm, Jyväskylä audoktori atribuutikat, trükiseid Põllu kunstist, materjale kunstikabineti ja kunstiühing Visarid tegevusest.

Kokkuvõttes võib öelda, et Kaljo Põllu hämarusse mattunud minevik on kunstiprojekt, mis avab ukse mineviku saladustele ja ajaloo sügavustele läbi kunsti. Põllu looming on täis mõistatusi ja sügavust, mis sunnib vaatajat mõtlema ja tajuma mineviku jälgi kaasaegses maailmas. Tema kunstiline käekiri pakub publikule võimaluse sukelduda minevikku ning avastada uusi perspektiive ja tähendusi. Kaljo Põllu töö on inspireeriv ja mõtlemapanev ning jätab külastajale unustamatu kunstielamuse.