Arvustus. Aga miks sa ei joo? | Kirjandus

Arvustus. Aga miks sa ei joo? | Kirjandus

Estonian literature often grapples with complex societal issues, and this review delves into a thought-provoking novel that explores the taboo subject of alcohol consumption.

Through compelling characters and poignant narratives, the book invites us to question our own relationship with alcohol, societal pressures, and the consequences of both indulgence and abstinence.

Join us as we dissect the book’s themes, analyze its impact, and ultimately, ponder the question: why does the story’s protagonist choose not to drink?

Piret Põldverit ajendas “Hoogu” kirjutama kolmekuuline paus alkoholist, mille käigus hakkas ta Eesti alkoholikultuuri kriitilise pilguga vaatama – otsima põhjuseid, miks on alkoholi tarvitamine niivõrd levinud ja sotsiaalselt aktsepteeritud, et sellest keeldumisele sageli viltu vaadatakse. Raamatu esimene osa tugineb autori isiklikule kogemusele ning teine pool sisaldab intervjuusid endiste alkohoolikutega ning ühe kaassõltlasega, mis avavad alkoholismi traagilist olemust.

Esmalt väärib kiitust raamatu teema – olgugi et liigsest alkoholitarvitamisest kirjutatakse ajakirjanduses sageli, pole märgata selle vähenemist. Vastupidi – kui 2019. aastal tarbiti Eestis ühe täiskasvanud inimese (15-aastased ja vanemad) kohta 10,4 liitrit absoluutalkoholi, siis 2022. aastal juba 11,2 liitrit,1 seejuures on Maailma Terviseorganisatsiooni järgi 6 liitrit elaniku kohta piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele.2 Alkohol ei hävita mitte üksnes tarvitaja tervist, vaid sellel on kaudsed negatiivsed mõjud kogu ühiskonnale – lisaks alkoholijoobest tingitud vigastussurmadele, liiklusõnnetustele ja kuritegevusele3 suurendab liigne tarvitamine vägivalda ning tööturult ajutiselt või püsivalt eemale jäämist.4

Eesti nüüdiskirjandusele iseloomulikult on tegemist omaeluloolise raamatuga, kuigi samale teemale oleks võinud läheneda ka puhtfiktsionaalselt. “Hoog” on eelkõige psühholoogiline teos, mille tugev introspektiivsus ja ühiskonnakriitilisus on väärt tunnustust. Põldver nendib, et alkoholi tarbimine on niivõrd levinud, et selle alternatiivide peale on keeruline isegi mõtlema hakata: “Kõik ju joovad. Baaris juuakse. Sünnipäeval juuakse. Näituste avamistel ja raamatuesitlustel juuakse. Õhtuti juuakse. Nädalavahetustel juuakse. Pidudel juuakse, tantsides juuakse, üle pika aja kohtudes juuakse.” (lk 9) Seejuures on menüüdes alkoholivabad joogid peidetud “alumise ääre kõige kaugemasse nurka” (samas). Tõepoolest – TAI andmetel tarvitab Eestis alkoholi umbes 83% täiskasvanud rahvastikust ning ligikaudu 60 000 inimest on alkoholist sõltuvuses.[5] Kuigi Põldver ei pea end alkohoolikuks, on napsist loobumine siiski hirmutav: “Kas kogu järgnev kuu saab olema igav ja tühi? Kas olen mõistetud pikka mornusse ja keelanud endale vähesed lõbud, mida täiskasvanuelul üldse pakkuda on?” (lk 11) Autori sisemonoloog on emotsionaalne ja poeetiline, tihe ja käänuline tekst annab veenvalt edasi eksperimendiga kaasnevat ebalustunnet. See muudab teose äärmiselt kaasahaaravaks – tuleb tunnistada, et raamatut on raske käest panna.

Sotsiaalsest lubrikandist loobumine annab end kohe tunda – Põldver märkab, et kainena on tal üritustel raskem võõrastega suhelda ning end lõdvaks lasta: “Kuulen neid rääkimas, küsimas, olemas, aga ma ei tea, kuidas mina peaksin. Ja iga kord, kui tõstan käe või liigutan pead, tajun raskust.” (lk 14) Olukorda ei tee kergemaks see, et napsist keeldumist tuleb kaaslastele põhjendama hakata: “Kas sa oled autoga? Kas sa ootad last? Kas sulle ei sobi seltskond?” (samas) Jääb mulje, et meie kollektiivne teadvus on alkoholist niivõrd läbi imbunud, et vastuvoolu ujumine võib osutuda keeruliseks – pideva survestamisega kaasneb oht murduda. Klaasi tõstmist võib vaadelda kui rituaali, mis aitab töö- ja puhkeaega eristada, ning kui olla harjunud pidusid vinesena väisama, võib alkoholist loobudes tekkida tunne, et oluline lõõgastav lüli on vahele jäänud. Rääkimata sellest, et kainena on tõenäoliselt raskem taluda alkoholiga liialdanud inimeste sisutühja jauramist.

Põldver läheneb probleemile kehalisuse kaudu, mis on läbiv teema ka tema hiljutises luulekogus “Suunurgad” (2023). Seejuures pole autor võtnud vankumatut seisukohta, et vägijook on kõige kurja juur, vaid kõrvutab selle positiivseid omadusi mitte nii meeldivate tagajärgedega. See on õige – alkoholist rääkides ei tohiks ignoreerida põhjuseid, mis inimesi klaasi tõstma ajendavad. Alkohol tõotab pakkuda meeleliste ihade täitumist: “See on peo alguse maitse. [—] Suukuivuse leevendamise maitse. Tühja kõhu täitmise maitse. Sulandumise maitse. Üksinduse painete äraajamise maitse.” (lk 18) See tõstab meid kõrgemale igavast argielust ning pakub lohutust, lülitab välja kriitiku meie peas ja lubab anduda täielikult olevikuhetkele. Kuid järgmisel hommikul saabuv pohmelus näitab, et alkoholi lubadused on tühised, need jäävad “õhku rippuma” ja “libisevad pihkude vahelt” (samas). Kõrgenenud meeleolu võetakse laenuks uue päeva arvelt, mil pead tõstab rusuv kahetsus. Iha eufooriliste seisundite järele jääb aga alles, mis sunnib seda destruktiivset mustrit kordama.

Kui autori jaoks on purjutamine eelkõige seltskondlik tegevus, siis märjukest kasutatakse ka muudel põhjustel, näiteks (hinge)valu summutamiseks, mis ühtlasi teeb napsist loobumise keerulisemaks, sest “kui see on valuvaigisti, siis loobudes peab edasi elama valuga” (lk 22). Pudelipõhja vaatamine võib olla üks viis, kuidas üksildusega toime tulla – alkohol aitab vaigistada mõtted, mis tühja korteri seintelt liiga valjult vastu kajavad. Käraka kasutamine hingehaavade plaastrina on aga libe tee, mis võib märkamatult viia sõltuvuseni. Põldver alustab eksperimenti koos alkohoolikust sõbra Kristianiga, kes paraku kiiresti vanade harjumuste küüsi tagasi langeb. Sõltlase elu on kaootiline ja ebakindel – kõrgustele järgnevad järsud langused, mil maailm tundub väljakannatamatult vastik ja kõle, mis teeb alkoholist loobumise äärmiselt keeruliseks. Kristiani lugu autori enese läbielamise taustal muudab teose sügavamaks ja mitmekülgsemaks ning seob raamatu esimese osa teisega.

Raamatu teises pooles saavadki sõna eestlased, kelle jaoks on alkoholi tarvitamine kulmineerunud sõltuvusega. Isikliku vaatenurga sujuv muutumine intervjuudeks toob sisse toreda üllatusmomendi ning mõjub justkui hoiatusena – lõbusast tinutamisest võib eneselegi märkamatult kujuneda sõltuvushäire. Intervjuud avavad sõltuvuse tagamaad ja olemust ning aitavad kasvatada empaatiat nende vastu, kellel on alkoholiga ebaterve suhe. Alkoholism, aga ka muud sõltuvushäired, on ühiskonnas endiselt tugevalt stigmatiseeritud – sõltlasi nähakse eluheidikutena, kellel puudub enesekontroll, kes tekitavad ebamugavust ning koormavad tervishoiusüsteemi. Üks intervjueeritav nendib, et tuttava suhtumine temasse muutus kohe, kui tuli välja, et ta käib AA-s. Seetõttu pole üllatav, et sõltuvuse küüsi langenud oma pahedega võideldes sageli üksi jäävad. Siiski peab tunnistama, et kohati jääb teose sõnum segaseks – kui algul on tegemist hoogsa sotsiaalse eksperimendi ülestähendusega, siis hiljem muutub toon kliiniliseks ja kuivaks ning alkoholi suhtes näidatakse üles nulltolerantsi, mistõttu on raamatu kahe osa omavaheline kooskõla pisut küsitav.

Enamik intervjuudest on tehtud keskealistega. Ehkki alkoholism ei küsi vanust, on tõenäoliselt teadlikult välja valitud isikud, kes on alkoholiga pidanud aastatepikkust võitlust, et ilmekalt näidata, kuivõrd suure tüki elust sõltuvus endasse võib neelata. Intervjueeritavad on küll usutlemise hetkeks juba vägijoogist loobunud, kuid mitmed neist peavad end sellest hoolimata alkohoolikuteks. “Kainete alkohoolikute” küsitlemine on arusaadav – alkoholismiga kaasnev häbitunne ei laseks sellest ilmselt avalikult rääkida. Siiski tekitab kõhklusi see, et endised alkohoolikud defineerivad end jätkuvalt sõltuvuse kaudu, mida muude sõltuvushäirete puhul tihti täheldada ei saa. Kas see võib olla tingitud alkoholi liigsest kättesaadavusest ja sellestsamast eespool kritiseeritud ahvatlevast alkoholikultuurist, mille tõttu tuleb meelemürgist hoidumist endale pidevalt meelde tuletada? Ehkki intervjuud mõjuvad inspireerivalt ja kinnitavad, et igaühel on võimalik ennast põhjast välja tõmmata ja uuesti üles ehitada, oleks huvitav olnud lugeda ka nende inimeste mõtteid, kes pole suutnud end sõltuvuseringist välja murda. Mida nad tunnevad ja mõtlevad? Kas nad üldse tajuvad, et purjutamine on problemaatiline? Ka vestlus mõne psühholoogi või psühhiaatriga oleks teosele uue mõõtme andnud – alkoholism on siiski meditsiiniline teema. Sõltuvuse teaduspõhine käsitlus – mis on selle tekkepõhjused ning kuidas seda ravida – oleks raamatut kindlasti avardanud. Seeläbi oleks saanud rohkem tähelepanu juhtida ka kaassõltuvusele, mille käsitlus teiste intervjuude kõrval praegu üpriski ahtakeseks jäi.

Põldver leiab pärast oma eksperimendi lõppu, et kaine eluviis ei ole sugugi võimatu, vaid sellega harjumine võtab lihtsalt aega – koguni nii palju, et pärast kolmekuulist pausi on alkoholivines olemine muutunud ühtäkki sama veidraks, võõristavaks ning ärevusttekitavaks, nagu varem oli üritustel kainena viibimine. Temast ei saa küll täielikku karsklast, kuid ta hakkab oma alkoholitarbimist teadlikumalt jälgima – joob vähem ja harvem. Lõpuks otsustab iga inimene ise, kas ta joob või ei joo, kuid igal juhul paneb “Hoog” oma valikute üle järele mõtlema – täiesti võimalik, et kui lugeja järgmine kord sammud baari seab, siis võtab ta selle ühe õlle asemel hoopis tassikese teed.

1″Eesti alkoholiturg, alkoholi tarbimine ja alkoholipoliitika 2022. aastal” – Eesti Konjunktuuri-instituut, 2023, lk 16, vt sm.ee/media/3222/download.

2 Vt www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/alkohol.

3 Vt www.tai.ee/sites/default/files/2021-04/alkoholipoliitika_roheline_raamat.pdf.

4  “Uuring: alkoholi tarbimine ja alkokahjud 2021. aastal suurenesid” – Postimehe Majandus-portaal, 13.06.2022.

5  Vt www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/alkohol.

“Arvustus. Aga miks sa ei joo?” on sügavalt mõtlemapanev ja ajendav lugemiskogemus. Kuigi see keskendub alkoholi tarvitamise teemale, puudutab see tegelikult inimlikke olemuse põhjustajaid ja valikuid. See on huvitav ja arutlusainet külastav lugemine, mis paneb meid küsima, millised on meie enda piirded ja miks me neid enda kehtestame.