Arhitektuuriajaloolane 90ndatest: iga päev tuli mõni ärimees pilvelõhkuja projektiga | Tele/raadio

Here is a possible introduction:

“In the bustling streets of Estonia’s capital city, Tallinn, a fascinating era of architectural innovation unfolded in the 1990s. With the country’s newly-gained independence, the city’s skyline underwent a remarkable transformation. Every day, a new entrepreneur with a revolutionary project would rise to the top, seeking to leave their mark on the city’s landscape. The iconic Tele and Raadio buildings, constructed during this era, stand as a testament to Estonia’s architectural heritage, combining functionality and artistic flair. This project delves into the stories behind these visionary structures, exploring the people and ideas that shaped the face of modern Tallinn.”

1990. aastate ehituskunstist jutustava Vikerraadio suvesarja “Läks aga Läände” teises osas iseloomustas arhitektuuriajaloolane Ingrid Ruudi ajastut kui tohutu lennukat, mil ihasid ja soove, ka ääretult utoopilisi, oli palju ning arhitektid pidid kohanema järskude muudatustega mitmel tasandil.

Kõige lennukamatekst pidas Ruudi 1980. lõpuaastaid, mil polnud veel täpselt teada, mis saama hakkab, aga juba valitses soov teha Tallinn uueks, läänelikuks. Taheti võimalikult kiiresti kustutada nõukogude ajaga seonduv ja hüpata uude aega. Tekkis imagoloogiline impulss – kujutleti, milline üks läänelik, toimekas, aktiivne ja elu täis linn võiks olla.

“Tuli tellijaid kõikvõimalike soovidega. Irina Raud, kes oli linna peaarhitekt aastatel 1989 – 1991, on öelnud, et iga päev astus uus ärimees uksest sisse, pilvelõhkuja projekt näpus,” rääkis Ruudi ning nentis, et tollest ajast jäi palju uhkeid projekte paberile.

Üks uskumatumaid neist oli Tõnis Vindi utoopiline nägemus Naissaarest kui erakordselt kõrgete pilvelõhkujate (Vint kujutles kuni neljakordse Empire State Buildingu-laadseid ehitisi) ja kasiinodega linnakust, mis on kiirrongidega Tallinnaga ühendatud. Ruudi sõnul nägi Vint ette, et Naissaarest võiks saada vabamajandustsoon – ida ja lääne ettevõtete kokkusaamiskoht ja kultuurikeskus.

“Vint lähtus Hiina feng shui teooriast, kus tema jaoks polnud kõrghoone funktsionaalne, vaid sümboolne, isegi esoteeriline asi. Ta väitis, et kui linna ehitada kõrghooned, siis nad toimivad akupunktuurse ravimina, mille kaudu saaks ravida nõukogude aja traumat. Samal ajal oli reaalsus see, et saarel polnud ei elektrit, vett ega infrastruktuuri,” jutustas Ruudi.

Kuid ometi oli Naissaare planeeringu algatanud Viimsi vald nii avatud, et kutsus Tõnis Vindi protsessi osaliseks ehk tema mõtteid oldi reaalselt valmis kaaluma. “See on asi, mida tänapäeval nii kergesti ei juhtu, et tuleb avangardne kunstnik ja pakub täiesti utopistliku visiooni. Ühesõnaga, selles ajas oli võimalik nendes erisfäärides dialoogi pidada, isegi kui sellest midagi ei saanud.”

1990. aastaid iseloomustab ka nõuka-aegsete suurte, tihti ebaloogilistesse kohtadesse ehitatud tööstushoonete rekonstrueerimine ning neile uute funktsioonide leidmine. Kümnendi teine pool märgib aga valglinnastumise algust – inimestel tekkis raha, tuli pangalaenu võimalus. Hakati linnatagustele põllumaadele eramaju ehitama ning tekkisid esimesed tarastatud kvartalid, näiteks elitaarne Tiskre küla.

“See näitas soovi olla koos omasugustega ja välistada kõik teised. Ka kaitsta ennast – võib-olla olid ka jäänused kümnendi esimesest poolest, kus nii mõnedki inimesed revolvritega ringi käisid,” kirjeldas Ruudi kontingenti, kes tollal endale maja ehitada sai. Ta lisas, et perioodi iseloomustab ka väga tugev soov end esteetika kaudu defineerida, tähistada end kui edukat, kaasaegset ja läänelikku inimest.

Nagu paljudele teistelegi, oli 1980. aastate lõpp ja järgmine kümnend ka arhitektidele väga keeruline – tuli kohaneda uutmoodi eluga mitmel tasandil, sammuda kaasa nii poliitiliste muutuste ja tellijate soovidega kui ka seaduseraamistiku, maareformi ning uute materjalide ja tehnoloogiatega. Näiteks oli arhitektidele üks üleüldisemaid muutusi see, et käsitsi joonestamiselt liiguti arvutiga projekteerimisele, mis polnud Ruudi hinnangul ainult tehniline küsimus, vaid muutis ka mõtlemist.

Kokkuvõttes iseloomustas Ingrid Ruudi 1990. aastaid arhitektuuris kui optimistlikku, katsetamisjulget, avatud, aga ka vastuolulist: “Nägime varasema ühiskonna kogemust ja läänele järelejõudmise püüdmise kokkupõrget nii inimeste sees kui ka linnaruumis.”

Suvesari “Läks aga Läände” on Vikerraadios eetris neljapäeviti kell 14.05. Saatejuht on Mart Mardisalu.

“In conclusion, the architectural historian’s journey through the 1990s in Estonia was marked by daily encounters with entrepreneurs and project proposals, primarily in the telecommunications and radio sectors. As the country transitioned from a Soviet to a capitalist economy, the rapid growth of the private sector created a surge in infrastructure development projects. The era was characterized by innovation, experimentation, and a sense of uncertainty, shaping the country’s modern architectural landscape. This period of transformation not only influenced the built environment but also left a lasting impact on Estonian society and culture.”