Arheozooloog: ettekujutus keskaegsest toidust on idealiseeritud | Tähelepanu! Tegemist on teadusega

Tere tulemast Eesti muuseumi, kus saab tutvuda arheozooloogiaga – teadusega keskaegsest toidust. Sageli idealiseeritakse keskaegset toitu romantilisel moel, kuid arheozooloogia annab realistliku pildi sellest, mida inimesed tegelikult sõid. See hõlmab erinevaid uurimismeetodeid, sealhulgas luude ja hambaproteeside analüüsi. See teadus annab meile palju väärtuslikku teavet meie ajaloo kohta ning on tähtis säilitada ja arendada. Tule ja avasta ise, kuidas keskaegne toit tegelikult välja nägi!

Inimesed kipuvad keskaegset toidusedelit silme ette manades valima sellest välja ajastu parimaid palu. Teadusuuringud viitavad aga, et lihtrahva ja jõukamate linnaelanike dieet erines märkimisväärselt, nendib Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur Lembi Lõugas.

“Tänapäeval on meil ettekujutus keskaja toidust natuke idealiseeritud ehk on võetud keskajast paremad palad ning pandud need kokku ühte miljöösse ja ajaperioodi. Tegelikkuses oli pidulik söömaaeg väga harv, see ei olnud igapäevane tegevust. Tõenäoliselt lihtsam rahvas ei pääsenudki ligi neil pakutavale toidule,” selgitas Lõugas saates “Tähelepanu! Tegemist on teadusega”.

Näiteks võisid olla läätsed ja liha kohalikku päritolu, kuid kurgid koos eri vürtsidega sissetoodud. Viimased polnud lihtrahvale ei kättesaadavad ega taskukohased. “Meie uurimisrühm tahtis täpsemalt teada, mida sõi Eesti talurahvas ja mida rikkam linnaelanik. Vaadata, mis ajast Eesti kohalik elanikkond võttis selle võõrtoidu omaks,” lisas vanemteadur.

Parema ülevaate saamiseks pani Lõugas kolleegidega kokku kirjalikud allikad, luujäänuste taksonoomia uurimisega saadud tulemused ja ühe kõige olulisema komponendina luude kollageenis leiduvate elementide teisendite suhtelise sisalduse.

“Inimene sööb ju elu jooksul toitu, millest ehitatakse tema keha üles, k.a luud. Keemiliste elementide isotoopide sisaldus luu kollageenis on see komponent, mida me analüüsisime,” selgitas Lõugas. Täpsemalt keskendus ta kolleegidega süsinikule, lämmastikule ja väävilile, mis võimaldavad üheskoos öelda ka midagi selle kohta, kust inimese elu vältel söödud toit pärines. Ühest luutükist kollageeni ekstraheerimine ja sellest isotoopide määramine võib võtta neli kuud.

Kuu kollageeni uuringute põhjal said teadlased öelda, et keskajal erines linlaste ja maarahva toidulaud palju rohkem kui tänapäeval. Linnaisad sõid võrreldes lihtrahvaga rohkem lihakraami, näiteks siga, kitsi, veist või kohalik kala. Vaesem elanikkond pruukis rohkem põllusaadusi ja kaugetest maades imporditud maiuskraamist võisid nad oma suu puhtaks pühkida. See oli puhtalt rikaste pärusmaa.

“Kui natukene detailidesse minna, on päris huvitav teada, kas iidsetel aegadel söödi kohalikku toitu, kui suur oli seal meretoidul ja merekaladel ning kas seal populatsioonis oli ka ainult taimetoitlasi. Neid on ajaloos samuti olnud. Selline teadmine võib olla huvitav ka toitumisspetsialistidele,” lisas Lõugas.

Kokkuvõttes näib, et arheozooloogi uurimistöö keskaegse toidu kohta viitab sellele, et meie ettekujutused selle aja toidust on sageli idealiseeritud. Oluline on mõista, et keskaegne toitumine oli väga mitmekesine ja sõltus inimese sotsiaalsest staatusest ja kättesaadavatest ressurssidest. Tänu arheozooloogia uuringutele saame parema arusaamise sellest, milline oli tegelikult keskaegne toit ja kuidas see erines meie romantilisest ettekujutusest. See teadusvaldkond aitab meil paremini mõista minevikku ja tõlgendada ajaloolisi allikaid õigesti.