Anu Kell: kirjandusõpetaja peab suutma oma aine huvitavaks teha | Kirjandus

Tere tulemast Eesti! Anu Kell on kogenud kirjandusõpetaja, kes usub kirjanduse õpetamise olulisusse. Ta on veendunud, et õpetaja peab suutma teha oma aine huvitavaks ja kaasahaaravaks, et õpilased saaksid sellest tõeliselt osa võtta. Kell on pühendunud sellele, et õpilased mõistaksid kirjanduse sügavamat tähendust ning leiaksid endale sellest huvi. Tema kirg kirjanduse vastu ning innovatiivsed õpetamismeetodid teevad temast tõeliselt silmapaistva ja inspireeriva õpetaja.

Anu Kell rääkis “Vikerhommikus”, et Tammsaare teosed ei kao koolitunnist kuskile, sest räägivad ajatutest probleemidest. Tema sõnul on kirjanik tabanud oma raamatutes ürgeestlaslikku üdi, mis rahvusliku identiteedi kontekstis on erakordselt oluline. Kirjandusõpetajal on väga suur roll, kuidas ta suudab õpilasi mõjutada, suunata, oma aine huvitavaks teha, ütles Kell.

“Kui vaadata viimaste aastate riigieksamite tulemusi, siis liigseks rõõmustamiseks põhjust ei ole,” ütles aasta kirjandusõpetajaks valitud Anu Kell. “Noored kipuvad lugema rohkem ingliskeelseid tekste. Kirjandeid parandades märkan ma motiveerimatust, ükskõiksust, palju on selliseid vigu, mida saaks õigekeelsussõnaraamatut kasutades vältida. Kohati on näha ka pealiskaudsust ja minnalaskmist. Mulle tundub, et noored ei huvitu sellest, mis nende ümber ühiskonnas toimub.”

Eelmisel aastal oli selline teema “Kuidas looja mõjutab loojat”, mis Kella sõnul oli piisavalt keeruline, et noored seda kirjutamiseks valiksid. “Aga noored kirjutasid selle hoopis räpivõtmes, mis oli minu jaoks suhteliselt ootamatu. Kõige kurvem on aga see, kui loen kirjandeid, kus üldse mingeid näiteid ei ole. Kui üldse mitte millestki ei huvituta.”

Kella sõnul mõjutavad noori tänapäeval hästi palju fantaasiaraamatud, kus reaalsest maailmast on asi väga kaugel. “Õnneks põhikoolis ikkagi loetakase heameelega ka näiteks Ilmar Tomuski koolipoisilikke jutte,” rõõmustas Kell. “Põhikooli laps ei vali selle järgi, kas tegemist on maailmakirjanduse või eesti autori raamatuga. Aga ka põhikoolis on juba õpilasi, kes kipuvad lugema pigem inglise keeles. Kui lapsele on võõrkeeles lugemine juba lihtsam, siis see kindlasti on ohumärk. Eesti keeles kirjutaja areneb ikkagi siis, kui ta loeb häid eesti keeles kirjutatud tekste.”

Keel ju muutub ajas ja see on paratamatu ning loogiline, aga inimloomus ju ei muutu. “Siin ongi suur roll kirjandusõpetajal, et kuidas ta neid raamatuid tunnis käsitleb. Huvitavaks saab raamatu teha ikkagi tunnis. Keel on võib olla vananenud ja raske lugeda, aga probleemid on ju samad.”

Kella sõnul käsitlevad osad kirjandusõpetajad Tammsaare “Tõde ja õigust” niimoodi, et vaatavad esimest osa filmina, ei suunagi õpilasi seda lugema ja loevad sinna juurde näiteks viienda osa. “Siis tekib mõnes mõttes terviku tunnetus, õpilane peab vähem lugema,” lisas Kell.

“Tänapäeval ei tule kõne allagi, et õpilane peaks läbi lugema kõik viis “Tõde ja õiguse” osa. Kui ta loeb esimesegi, on ta juba väga tubli,” ütles Kell. “Õnneks on piisav hulk ka neid õpilasi, kes loevad vabatahtlikult. Õnneks noorte lugemus päris ära kadunud kuskile ei ole. Kirjandusõpetajal on siin väga suur roll, kuidas ta suudab õpilasi mõjutada, suunata, oma aine huvitavaks teha.”

Tänapäeva koolides ei ole enam ametlikku kohustuslikku kirjandust, õpetajal on õigus ise vaadata, mida õpilased loevad ja suunata lugemust vastavalt klassi tasemele, õpetaja maitsele ja kõigele muule.

“On vaid üksikud teosed, tüvitekstid, mis on uues õppekavas sätestatud, et neid peaksid kõik õpilased lugema,” selgitas Kell. “Tammsaare ei kao kusagile, ta on tabanud oma raamatutes ürgeestlaslikku üdi, mis tegelikult rahvusliku identiteedi kontekstis on erakordselt oluline. Kui me vaatame, mis riigikogus toimub, siis mis muu see on, kui tänapäevases võtmes Pearu ja Andrese võitlus või siis kord Piibeleht all ja Vestmann peal ning siis vastupidi, see on ju täpselt sama asi. Klassikaks muutunud teosed ongi selle pärast klassika, et räägivad ajatutest probleemidest.”

Anu Kella sõnul rõõmustas teda väga aasta kirjandusõpetajaks valimise tunnustus. “Ma pean seda oma elutööks,” lisas Kell. “Ma olen väga uhke ja väga õnnelik selle tunnustuse üle.”

In conclusion, Anu Kell’s perspective on the role of a literature teacher is insightful and inspiring. She emphasizes the importance of making the subject interesting and engaging for students, while also fostering a love for reading and literature. By encouraging discussion, curating relevant reading materials, and connecting literature to real-life experiences, teachers can truly make a difference in their students’ lives. Anu Kell’s words serve as a reminder to educators in Estonia that their passion and creativity are vital in cultivating a love for literature in the younger generation.