Antto Terras: Eestist hakkab saama Soome moodi igav riik | Kirjandus

Tere tulemast Eestisse! Antto Terras on Soome kirjanik, kes väidab, et Eesti on muutumas Soome moodi igavaks riigiks. Tema sõnul on Eesti kaotamas oma unikaalset identiteeti ning muutumas üha enam üksluiseks ja halliks. Tema sõnum on intrigeeriv ja kutsub kaasmaalasi üles säilitama oma kultuuri ja eripära. Terrase arvamused on tekitanud palju kõneainet nii Eestis kui Soomes ning jätkuvalt kütavad kirgi kirjandusmaastikul. Tutvuge Terrase mõtete ja arvamustega ning avastage, kas Eesti tõesti hakkab muutuma Soome moodi igavaks riigiks.

Terras on küll Eesti sündinud, kuid 90ndate alguses avanes tal 17-aastasena võimalus ingerisoomlasena lahkuda Soome. “Ma lahkusin Eesti NSV-st, kuna mingit rahvustunnet või arusaama, et see oleks õige riik see Eesti riik, sellist küll ei olnud. Oli Balti ketis seistud jah, aga ega see üksi ei aidanud: linn oli pime ja ma olin seitseteist, järgmine aasta oleks alanud sõjaväeteenistus nõukogude sõjaväes. Jumal tänatud, ma ei tea, mille pärast president Mauno Koivisto mõtles välja, et kompenseerime ingerisoomlastele midagi.”

Terras õppis Tampere ülikoolis dramaturgiat, kuna Helsingis teda vastu ei võetud. “Valetasin, et olin Moskvas Juri Ljubimovi käe all õppinud mingit asja,” rääkis Terras, miks ta Tamperes õppima võeti. Teatrisse ta tööle aga ei jõudnud. “Dramaturgia oli selline, et kohe esimesel päeval öeldi, et töökohti, milleks me teid koolitame, ei ole põhimõtteliselt olemas,” rääkis ta. Keset kooli võeti Terras poedetektiivina tööle ja kool jäigi pooleli.

Poedetektiivi amet seisnes Terrase sõnul selles, et ta pidi tavariietuses lihtsalt mööda kaubamaja ringi kõndima ja jälgima, kas keegi midagi varastab, varga kindlaks tegemisel ta ise kinni võtma või mundris turvamehed kohale kutsuma. Terras töötas Helsingi Stockmannis. “Ma olin 18 aastat Stockmanni detektiiv ja ma olen isiklikult kinni võtnud ligi 10 000 varast. See on andnud ikka päris palju,” sõnas ta.

Oma 15-aastase töökogemuse põhjal kirjutas Terras edukaks saanud raamatu “Stockmann Yard”. “Meie detektiivide osakonda kutsuti millegipärast Stockmann Yardiks. Aastal 2014 ma kuulsin, et Stockmannil hakkas halvasti minema ja ma teadsin, et ma tahan sellest tööst raamatu kirjutada. See oli teema, mida poldud varem käsitletud kirjanduses,” rääkis Terras oma kirjandusdebüüdist. Raamatut müüdi tema sõnul umbes 75 000 ühikut.

Peale saavutatud edu jättiski Terras maha oma detektiivikarjääri ning asus järgmisi raamatuid kirjutama. “Ma mõtlesin, et iga asi, mida ma kirjutan, on puhas kuld. Nii see loomulikult ei olnud, aga ma sain selle võimaluse. Nüüd, kaheksa aastat hiljem, on mul ilmunud 19 raamatut. Ma hakkasin räigelt panema, kaks-kolm raamatut aastas lihtsalt sellepärast, et kirjastajad ütlesid, et kirjuta mis tahad, me paneme ringlusesse. Teised läksid hästi, teised mitte, aga siiamaani tohin kirjutada, see on mu ainuke töö põhimõtteliselt.”

Terras kirjutab tihti joodikutest ja mõrtsukatest, Eesti maffiast, n-ö mitte korralikest inimestest. “Minu arust on igal elul tähtsus, iga story peaks ära kirjutama. Ma tahan rääkida tavalisest inimesest, milles igaüks võib ennast ära tunda. Sellepärast mind võib-olla loetaksegi, et ma ei lähe mingitesse sfääridesse, kus on ainult paar-kolm sangarit, kel on elus hästi läinud. Mina olen nende hulgas, kes elavad sama elu ja iga päev ei ole hea päev.”

Terras tegeleb ka püstijalakomöödiaga. “Ma väga valin, kus ma käin. Ma ei räägi mingit üldist juttu, et banaani koor oli ja mina libisesin. Kui ma tuleksin sinu juubelile, siis ma räägiks pool tundi ainult sinust, vaataksin su ajaloo läbi. Inimestele meeldib, et räägitakse nende asjadest, mitte mingit üldist jura.”

Koomikul peab Terrase sõnul olemas julgust ja kindlust, et tal on õigus. “Sa ei lähe niisama mölisema, vaid sa ütled kasvõi tõsiselt või julmalt. Nii kaua, kui sul on õigus öelda ja sa oled kindel, et sa ei valeta või ei tee liiga kellelegi, siis lase käia. Muidugi peab olema julge, sellist ülest jura, mis ei puuduta mitte kedagi, ei maksa ajada, siis võib selle kõik üldse ära jätta,” arvas ta.

Soome stand-up pole Terrase sõnul üldse poliitiline. “See ei huvita mitte kedagi, mis seal stand-up’is räägitakse. Poliitikast ja ühiskondlikest teemadest ei viitsi keegi solvuda, kuna nendel pole tähtsust,” märkis ta.

Eesti huumori hetkeseis pole Terrase arvates eriti hea. “Vabadus on teinud selle asja, et Eestist hakkab saama selline Soome moodi igav riik – iga vend võib möliseda mistahes, öelda mistahes ja selle väärtus kaob kogu aeg. Esinejad peavad kogu aeg publikule andma rohkem ja rohkem põhjust meelde jääda, sest neid tavalisi sogaajajaid on nii palju. Vabadus ei ole alati hea asi, parem on selline rasketes oludes välja öeldud Priit Aimla moodi jutt.”

Soome kirjandusringkonnaga Terras eriti läbi ei käi. “Nendele ma olen selline, kes kirjutab kaks-kolm raamatut aastas ehk selline kommertslik mitte-kunstnik. Tõeline kunstnik on see, kes hädaldab ühe romaaniga kaheksa aastat ja ikka ei saa valmis seda, paneb tina ja saab kõrvalt kogu aeg mingeid abirahasid. Aga mina kirjutan ilma mingi abirahata kaks-kolm raamatut aastas, ega mind ei või ju tõsiselt võtta. Ma olin 2015. aastani nende kunstnike meelest mingi jobu turvamees, selline inimene ei oska ju kirjutada, mis siis, et ma olin õppinud nende aastatega, jälginud inimesi ja kunagi ülikoolis dramaturgiat õppinud. Nende seltskonda ma olin täiesti vale inimene,” rääkis Terras.

Käesoleval aastal ilmub Terrasel 12 raamatut krimisarjas “Kill Tallinn”, milles kõik lood keskenduvad erinevale fiktiivsele Eestis toimunud tapatööle, mille ohvriks on alati soomlane.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures”, intervjueeris Mart Juur

In conclusion, Antto Terras’ perspective on Estonia becoming a “boring” country like Finland in terms of literature and culture is thought-provoking. It sparks an important conversation about the future of Estonian creativity and the balance between tradition and innovation. While some may agree with Terras’ concerns, others may see it as an opportunity for growth and development. Ultimately, it is up to the Estonian literary community and society as a whole to shape the country’s cultural identity and ensure that it remains vibrant and dynamic in the years to come.