Andrus Kivirähk: kirjanikuks olemine on saatus, mitte õpitav elukutse | Kirjandus

Tere tulemast Eestisse! Andrus Kivirähk on üks Eesti tuntumaid kirjanikke, kelle looming on kogunud rahvusvahelist tunnustust. Tema sõnad ja lugude jõud on suutnud haarata lugejaid üle maailma. Kivirähk on öelnud, et kirjanikuks olemine on tema saatus, mitte õpitav elukutse, ning tema kirjanduslik andekus ja loovus kinnitavad seda väidet kindlasti. Tema teosed peegeldavad Eesti ajalugu, kultuuri ja rahvapärimust ning pakuvad lugejatele unustamatuid elamusi. Tutvumine Kivirähki loominguga on terviklik kogemus Eesti kirjanduse maailmas.

Andrus Kivirähk möönis, et ei oska eesti kirjanduse päeva kuidagi tähistada ja kuna tal eramaja pole, saaks ta ainult kaevata kuskile, kui kojamees ei ole viitsinud lippu heisata. “Ma olen alati kõigi pühade poolt, aga oleks tore, kui nendega käiks kaasas vaba päev, siis oleks sel pühal jumet. Antud juhul ma lähen ühte kooli lastele esinema, aga seda ma teen üsna sageli, pea iga nädal sõidan kuskile Eestimaa erinurka lastega kohtuma,” rääkis Kivirähk.

Kivirähk luges ise “Tõe ja õiguse” esimest korda läbi 12-13 aasta vanuselt. Tõuke selleks andis draamateatri lavastus “Inimene ja inimene”, mida kirjaniku vanemad ta vaatama viisid.

“”Inimene ja inimene” on Panso omaaegne lavastus, mille Mikiver hiljem taastas osaliselt teiste näitlejatega. See jättis mulle kohutavalt hea mulje ja minus tekkis meeletu uudishimu, kes on need Andres ja Pearu, sest see kõneles viiendast osast ja muidugi ma tahtsin teada, millega asi algas. Finaali nägin ära, aga mis seal enne juhtus? Järgmine päev hakkasin lugema esimest osa ja kui selle läbi loed, siis uudishimulik inimene tahab teada, mis teises osas saab ja nii see läks lõpuni välja,” sõnas Kivirähk ja lisas, et on hiljem “Tõde ja õigust” ka teadlikumas vanuses lugenud. “Ma olingi selline paadunud raamatukoi, nii et see Tammsaare läbinärimine ei olnud liiga raske.”

Päris 12-aastastele ta “Tõde ja õigust” ei soovita, ent nentis, et ühelt poolt ei kirjutanud Tammsaare neid raamatuid teismelistele, kuid teisalt peab neist koolis rääkima, sest mis oleks koolihariduse mõte, kui see ei käsitleks üht olulisemat raamatut, mis Eestis kirjutatud.

“Sellest tuleb koolis rääkida ja midagi ka läbi lugeda ning loota, et hiljem inimene loeb vabast tahtest uuesti ja saab päriselt aru. Ma olen seda ka varem öelnud, et see on justnimelt pentaloogia, see ongi nagu üks raamat ja sealt tohutult mingid asjad jooksevad läbi, algavad esimeses osas, vältavad teises ja kolmandas viiendas saavad kulminatsiooni. Sa peadki need kõik läbi lugema, et saada sotti, millest seal juttu on,” arvab kirjanik.

“Tammsaare on mingitel teemadel maailmaklass või isegi ületamatu.”

Hiljem on ta “Tõe ja õiguse” kätte võtnud vabatahtlikult, aga ka professionaalseid ülesandeid täites. Tema sõnul on Tammsaare lihtsalt väga hea. “Ongi mingid asjad, mida jääd suu ammuli vaatama. Tammsaare on mingitel teemadel maailmaklass või isegi ületamatu. Mihkel Mutt on oma raamatus nimetanud näiteks, et Tammsaare kirjutas eelkõige armastusest ja surmast, need on tema põhiteemad ja nendel ta ongi ületamatu. Kaks kirja, noore sureva naise armastuskirjad, mis “Tõe ja õiguse” teises osas kirjutab Ramilda Indrekule ja “Ma armastasin sakslast” Erika kiri Oskarile, need on üliilusad. Seal on palju muud ka,” sõnas Kivirähk.

 Eesti kirjanduse alus

Kivirähk on alati pidanud Tammsaaret ja Oskar Lutsu eesti kirjanduse alustaladeks. Ta tunnistab, et on kirjanikuna Lutsu stiiliga sarnanev ja kasutab teda tihti ka oma Päevalehe kolumnites algtekstina, millele tänapäeva poliitilisi vinjette külge siduda. Kivirähki sõnul on nii Luts kui ka Tammsaare loonud omad maailmad ja Eesti müüdid.

“Nende mõlema maailmad ka eksisteerivad, me saame külastada Vargamäed ja minna Palamusele Lutsu kooli. Me kõik teame kristlikke, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma müüte, nemad on loonud need Eesti müüdid. Me saame alati vihjata Andresele või Pearule, Tootsile või Kiirele ja saame aru, millest käib jutt. Saame rääkida Krõõda kirstust, millest tuleb välja vanaaegne lõhn ja kõik saavad aru, millest jutt, kui räägime Arno koolimajja jõudmisest. Nad on loonud Eesti kirjanduse ja Eesti enda aluse,” ütles Kivirähk.

Kivirähk on Tammsaaret oma loomingus mitmel korral töödelnud, alates “Juuditist” lõpetades Tammsaare ja Undi tegelaskujude kohtumisega näidendis “Vaimude tund Koidula tänavas”.

“”Juudit” on omakorda piiblimüüdi tõlgendus ja see tegelaskuju on müütiline ja arhetüüpne ning mulle tundus huvitav luua oma versioon. Piiblis on Juudit kangelane, Tammsaare tegi temast ennekõike naise, mina üritasin ta kangelaseks tagasi viia, aga natuke teistsuguseks, moodsaks. Teiste teoste puhul on kõigel omad põhjused. Karin ja Pearu tundusid olevat niivõrd põnevad ja samas nii erinevad tegelased, kes Tammsaarel iialgi ei kohtu, aga fantaasia hakkas kohe tööle, et kui need kaks kokku saaks, kui palju nad leiaksid ühiseid teemasid ja kui sarnased nad tegelikult on oma kerguse ja fantaasiarikkusega võrreldes ülejäänud Tammsaare tegelastega. Tammsaare ja Undi kohtumine oli tegelikult mõnes mõttes nagu Tammsaare muuseumi tellimus. Kuna need muuseumid asuvad ühel tänaval, siis võiks olla selline suurmeeste kohtumine,” sõnas kirjanik.

Kui Lutsu maailmas tundub, et noorus jääb inimese parimaks ajaks, siis Tammsaare Indrekut on võrreldud suisa Jeesus Kristusega, kõik oluline sünnib temaga täiskasvanuna. Kivirähki arvates on igal ajal omad plussid.

“Seda vist Mati Unt ütles, et mida rohkem Tammsaaret lugeda, seda rohkem saad aru, kui naljakas see on, mida ta kirjutab. Lutsu lugedes saad aru, kui kurb see on, mida ta kirjutab. Luts oligi olemuselt melanhoolik ja tohutult sentimentaalne. Ta on jätnud mulje kui humorist, aga seal all on sügav melanhoolia. Tammsaare vastupidi, kui teda lugeda, ta ei ole selline humorist nagu Luts, aga ta on pigem satiirik. See, kuidas ta kujutab Pätsi-aegset või esimest Eesti Vabariiki, see on lõikav satiir, sarkasm suisa. Võib-olla see osa, mis mulle Tammsaarest kõige vähem meeldib,” nentis Kivirähk, lisades et naudib Tammsaare puhul pigem armastuse ja surma käsitlusi.  

“Põrgupõhja uue Vanapagana” peateema on õndsuse küsimus ja selle järelsõnas viitab Kivirähk, et Tammsaare viimane sõnum ei ole pessimistlik, õndsus on tõesti võimalik. “Põrgupõhja uue Vanapagana” juures huvitas Kivirähki ennekõike see, et seda tahetakse alati lugeda väga allegooriliselt.

“Mulle meeldib seda lugeda kui maagilist realismi, kus tulebki vanapagan ja ajab inimestega asju ning ehkki inimesed teda piinavad ja igatpidi alandavad, siis tegelikult on tal trumbid taskus – pärast surma tulevad kõik inimesed tema juurde põrgusse ja siis ta alles näitab, mida ta nendega teeb. Ta on natuke nagu mingi Batman, moodsas mõttes selline olend, kes on tehtud võitmatuks,” ütles kirjanik.

Õndsus seisneb “Põrgupõhja uues Vanapaganas” Vanapagana suhetes oma naise ja lastega, sest seal peitub headus ja armastus, leiab Kivirähk. Samamoodi usub ta, et Tammsaare pani oma “Tõe ja õiguse” ka justkui jutumärkidesse ehk Tammsaare suhtub ise ka sellesse irooniliselt, sest inimene ei vaja tõde ega õigust, vaid armastust ja hoolivust. “Õndsus tekib inimese suhtes teise inimese vastu. See oleks väga kurb, kui peaks ootama mingilt üleloomulikult olendilt midagi,” sõnas Kivirähk.

Kivirähk on armastanud oma kirjatöödes kirikut tögada. Samas on ta kindel, et Tammsaare teosed jäävad arusaamatuks, kui religiooni ei tunne.

“Eks kristlik mütoloogia on samasugune mütoloogia nagu Kreeka ja Rooma oma ja Kristus kui tegelane on äärmiselt lummav. Kreeka mütoloogias Prometheus on midagi sarnast. Ega selle sõnumi vastu, mida ta kannab, mul midagi pole ja see sõnum on armastuse sõnum ning mulle väga meeldib Kristuse kujutus mingites ilmalikes teostes nagu Bulgakovi “Meister ja Margarita” või minu lemmikraamatus Dostojevski “Idioot”, mis ongi ju raamat Kristusest, aga ilma sellise religioosse säbruta selle ümber,” lausus ta.

“Tõe ja õiguse” Indrekut on võrreldud Kristusega, oma näidendis võrdles Kivirähk teda ka Antikristusega, sest teda võib mõtestada kui tegelast, kes sünnib patust, tapab oma ema ja toob kõigile naistele, kellega suhtesse astub, kaasa õnnetuse, kuni ta lõpuks lunastatakse. “Tammsaare on ideaalne materjal klaaspärlimänguks,” ütles Kivirähk.

Kirjanik ise tundis vajadust endale usundiõpetus selgeks teha üsna varakult, piibli luges ta läbi keskkoolis.

“Olen väga selle poolt, et usundiõpetust võiks koolis õpetada, sest rumal inimene on alati usklik. Talupojad on alati usklikud, mafioosol on alati rist kaelas, aga kes on vähegi seda asja uurinud ja mõelnud selle peale, siis mulle tundub, et ta ei saa päris jääda samale tasemele. Kui sa natuke uurid seda maailma, siis sa näed seda läbi. Kui sa võtad seda lihtsalt mingisuguse tõena, mida sulle kuskilt kuulutatakse, siis sa ei peagi midagi valima või otsustama, nii on kõige lihtsam elada,” rääkis Kivirähk.

Kivirähk ütles, et kuigi ta naudib väga Lutsu või näiteks Tšehhovi realismi, meeldib talle endale, kui võimalusi on rohkem kui reaalne elu lubab. “Kirjandus saab seda endale lubada, raamatus on kõik võimalik ja see on hoopis lihtsam ja odavam kui Hollywoodi filmis, kus pead selleks miljonid käima panema, et vaimud ja tondid lendama panna. Ma just hiljuti käisin rääkimas Juhan Jaigist, tema on üks näide, üks mu lemmikkirjanik, kelle tegelaste hulgas on palju tonte,” sõnas Kivirähk.

Ta on ka fantaasiakirjanduse fänn, lugenud läbi ja tsiteerinud nii Harry Potteri kui ka Kääbiku lugusid. “Kõik, mis sa loed, see ladestub ja sealt eneselegi märkamatult mingeid detaile kasutad siin ja seal, nii see käibki. Kultuur ongi selline, et üks võtab ühelt, teine teiselt.”

Kirjutamisest ei pääse

Kivirähki bibliograafia nimekiri on pikk, ometi teatakse teda peamiselt romaanide “Rehepapp” ja “Mees, kes teadis ussisõnu” järgi. Enda sõnul pole tal põhjust viriseda, sest ka teisi tema raamatuid loetakse, isegi kui vähemas mahus. “Loomulikult, eks kirjanikel jäävadki mingid teosed sellisteks nekroloogi teosteks, mida mainitakse. Luts kirjutas ka terve elu ja ikkagi “Kevade” on see, millega teda mäletame,” ütles ta.

See ei tee teda üldse kurvaks, vastupidi on ta õnnelik, kui inimesed tema teoseid oma lemmikute hulka arvavad. “Ma saan aru, et olümpiavõit on tehtud, nüüd ma saan rahulikult teha neid asju, mis mulle meeldivad ja ma ei pea põdema, et äkki saaks veel kõrgemale ja kaugemale. Ega kirjaniku amet ei ole selline, et sa õpid ümber. Sa jäädki kirjutama, mis siis, kui vähem loetakse, sa ei pääse sellest. See on saatus, see pole elukutse, mida õpitakse,” ütles kirjanik.

Enda sõnul on talt tihti küsitud, kas ta tahtis juba lapsena kirjanikuks saada, ent sellist mõtet tal peas isegi polnud. Tagantjärele mõeldes ütleb ta, et mõnes mõttes oli juba siis kirjanik.

“Ma saan aru, et olümpiavõit on tehtud, nüüd ma saan rahulikult teha neid asju, mis mulle meeldivad ja ma ei pea põdema, et äkki saaks veel kõrgemale ja kaugemale.”

“See on umbes nagu, kui paned õunaseemne mulda ja mitu aastat kasvab mingisugune võrse, millel pole õunu küljes, aga samas on sada protsenti kindel, et seal hakkavad õunad kasvama, mitte käbid ega pirnid. Temast saab ükskord õunapuu ja minu puhul vist oli samamoodi. Ma mõtlesin sellele, mida ülikooli õppima minna, sest midagi pidi õppima, kuhugi pidi tööle minema, aga et ma kirjanikuks sain – teist varianti ei näinudki,” sõnas ta.

Kui üldiselt aimub Kivirähki teostest, et läbi huumori on alati võimalik põsk päikese poole pöörata, siis ta ise ütleb, et “Mees, kes teadis ussisõnu” lõppeb traagiliselt, “Rehepapp” on oma olemuselt traagiline ja “Sinine sarvedega loom” saab lõpu Oskar Kallise surmaga.

“Kui hakata mõtlema, siis enamus romaane lõppeb mitte pulmade, vaid matustega, ka mu esimene romaan “Liblikas” lõppeb põhimõtteliselt Metsakalmistul. Eks see võib-olla seobki mind Lutsuga. Mõlemad oleme kuskil hinges melanhoolsed ja sentimentaalsed ka ja siis üritame nalja teha, et sellest eemalduda või mitte pead liiga norgu lasta,” rääkis Kivirähk.

Kivirähk loeb suure huviga teiste inimeste päevikuid, mälestusi ja kirju, aga ütleb, et ta ise nii avameelne pole, et enda elust kirjutama hakkaks. “Selles on natuke midagi kollast, tahtmine teada, et mida ta teeb päevad otsa, mis ta mõtleb, see on nagu omaette žanr. Ma hea meelega loen Õnnepalut ja päris päevikuid, mis pole mõeldud algselt avaldamiseks, nagu Karl Ristikivi, Panso või Johannes Aaviku omad. Need on äärmiselt huvitavad materjalid alati olnud,” ütles ta.

Lisaks kirjanikutööle on Kivirähk olnud pikalt ka kolumnist Eesti Päevalehes, mis aga enam iga päev paberkandjal ei ilmu. Kivirähki see niivõrd ei mõjuta, sest tema kirjutistel on nädalalõpu paberlehes ikkagi koht olemas.

“Eks enamus inimesi loebki veebist, ma ise ka. Mul käivad küll vanast harjumusest kaks lehte kodus, ma võtan need hommikul postkastist välja, aga ega mul sealt väga tihti midagi lugeda pole, sest ma olen eelmine päev telefoni näppides need lood ära lugenud. Ma saan aru sellest ja mind see ei häiri. Ma ei vaja seda makulatuuri omale koju iseenesest, aga mul pole sellist otsustatavust ise seda tellimust lõpetada. Kui seda minu asemel tehakse, siis ma olen väga rahul,” muigas kirjanik.

Raamatuid loeb aga alati paberilt, mitte digilugerist. “Raamat on midagi muud, ta on pikk ja paks ja mitte mingi lühike uudisnupp, mida on hea telefonist lugeda,” rõhutas kirjanik.

Kui Kivirähkilt koolides käies palutakse õpilastele selgitada, miks peab raamatuid lugema, tunneb ta end oma sõnutsi nagu tolmuimejamüüja. Ta ütles, et tegelikult ei peakski seda selgitama ja kui ei taheta lugeda, ei pea.

“Mõnisada aastat tagasi oli olukord selline, et oli üks mõisahärra, kes luges raamatuid, ja tuhat talupoega tema ümber, kes ei lugenud iialgi raamatuid, tegid hommikust õhtuni tööd, said mõisas peksa ja läksid magama. Mõisahärra oleks olnud väga üllatunud, kui temalt oleks küsitud, et millega seletada, et nii vähe lugejaid on teie vallas või külas, ainult teie. Tema arvates oleks see loomulik, sest lugemine on luksus ja privileeg. Selleks on vaja vaba aega, et sa poleks tööst ära tapetud, ja tegelikult on sajandeid just vastupidi üritatud lugemist hoida ülemkihtide käes. Arvati, et kui talupoeg hakkab lugema, siis ta saab targaks ja ei allu enam härrale ja nii läkski. Ta saigi targaks ja ei allunud enam. Samuti on tehtud etteheiteid, miks naised peavad lugema – ka naised saavad targaks ja ei kuuletu enam mehele. Prohvetlikult ennustati, nad hakkasid lugema, said targaks ja iseseisvaks. Ka koolides ma ütlen, et saad valida, kas tahad elada nagu mõisahärra või pärisori,” sõnas Kivirähk.

Järgmisel aastal tähistatakse Eestis eestikeelse raamatu 500. aastapäeva. Kivirähk nentis, et ta ei tea, kui kaua raamatuid sellisel kujul loetakse, aga teda lugejana ka ei häiri see, kui teisi lugejaid ta ümber pole.

“See on nagu kalal käimine. Tõelist kalamees ei huvita see, kas keegi teine on ka õngega seal jõe ääres. Ta on kirglikult pühendunud kalapüügile, ma olen kirglikult pühendunud raamatutele. Ma olen lapsest peale olnud väga uudishimulik, uurinud läbi ema ja isa raamaturiiulid, siis raamatukogud, otsinud ja huvitunud. Ja samas mul uudishimu mingite muusikakandjate vastu praktiliselt puudub, et ma mingeid plaate tahaks kuulata. Igaühele oma,” ütles ta.

Töö teatris

Kivirähk sõnas, et teatrile kirjutamine, romaanide kirjutamine ja lastele kirjutamine algasid suhteliselt üheaegselt ja on jäänud kestma siiamaani. Ta ei eelista üht teisele.

“Kirjutamine on puhtalt isiklik hobi, seda saab võrrelda, et kui sul on keldris jõusaal ja tõstad kangi seal üksinda. Teater on jällegi selline, et käid kuskil korvpallitrennis, kus kired ja isiksused möllavad, söödad palli ja pärast jood paar õlut selle kambaga. Ma ilmselt ei kirjutaks ühtki näidendit, kui need lihtsalt läheks teatrisse, need lavastatakse ja siis olekski kõik, et ma ilmun kikilips kaelas esietendusele,” rääkis Kivirähk ja lisas, et naudib protsessis ninapidi sees olemist nii proovis autorina kohal olles kui ka ise mõnda oma tükki lavastades.  

“Kirjutamine on puhtalt isiklik hobi, seda saab võrrelda, et kui sul on keldris jõusaal ja tõstad kangi seal üksinda. Teater on jällegi selline, et käid kuskil korvpallitrennis, kus kired ja isiksused möllavad, söödad palli ja pärast jood paar õlut selle kambaga.”

Kivirähk tuli oma esimese lavastusega välja 2000. aastal. “Mul tekkis tunne, et äkki ma saaks mõne väiksema asjaga hakkama. Mul olid alguses monotükid, Tõnu Oja “Aabitsakukk” ja Peeter Tammearu “Köster” ja seal tundus suhteliselt mõttetu, et ta on hea näitleja ja mina autorina, milleks meile kedagi kolmandat sinna vahendama, me oleme head sõbrad ja saame ise kahekesi suurepäraselt hakkama. Ja hiljem “Keiserlik kokk” seal oli palju rohkem tegelasi ja mulle tundub, et äkki ma saan hakkama, kui näitlejad kaasa aitavad,” ütles ta. 

Vabariigi aastapäev

Vabariigi aastapäevale on Kivirähk ikka kutseid saanud, kuid teda pole seal väga tihti nähtud. Kõige esimesel, 1993. aastal toimunud vabariigi aastapäeva vastuvõtul oli ta kohal.

“Ega ma avalikult väga ei räägigi, et mind kutsuti ja ma ei läinud. Ma pole kuidagi solvunud, aga ma ei tunne end selles formaadis hästi. Ma pole endale matuseülikonda ka ostnud, aga sinna tohib ainult matuseülikonnaga minna, must, mis kirstus seljas käib. Mul on ainult teksad jalas, nendega ei lasta sisse. Mõttetu tundub ka osta. Rahvariided mulle üldse ei meeldi mehe seljas. Noh, laulu- ja tantsupeol on väga ilus, aga ma ei tea, ma olen selline kõhukas ka, rahvariide vest on kole,” rääkis Kivirähk, kes veedab tavaliselt selle piduliku päeva perega kodus.

Kultuurisoovitus. “Ma mõtlesin, et võiks ju soovitada filmi või teatrit, aga kuna on eesti kirjanduse päev, siis ma soovitan eesti kirjandust ja Urmas Vadi raamatut “Kuu teine pool”, mis on mu eelmise aasta üks meeldivamaid lugemiselamusi. Mulle Vadi üldse meeldib nii teatris kui ka raamatus, aga mu meelest see on tema parim romaan siiamaani. Naljakas, hästi kirjutatud, hästi loetav. Ei ole ühtegi põhjust, miks see raamat ei võiks olla eestlaste lemmikraamat,” soovitas Kivirähk.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Andrus Kivirähk on kindlasti üks Eesti tuntumaid ja armastatumaid kirjanikke. Tema loomingu kaudu on ta suutnud avada meile Eesti kultuuri ja ajalugu uuel ja põneval moel. Ta usub, et kirjanikuks olemine on saatus, mitte õpitav elukutse ning tema enda pühendumus ja kirg kirjutamise vastu on seda ka tõestanud. Kivirähk on suutnud luua nii haaravaid lugusid, et tema teosed jäävad kindlasti veel pikaks ajaks Eesti kirjandusmaastikku mõjutama.