Alis Tammur: keerulistel aegadel lükatakse laste saamist pigem edasi | Arvamus

Alis Tammur on Eesti perearst, kes on jaganud oma arvamust selle kohta, kuidas keerulised ajad mõjutavad inimeste otsuseid laste saamise osas. Tema sõnul on paljud noored inimesed otsustanud laste saamise pigem edasi lükata, kuna majanduslik ebakindlus ja ebastabiilsus loovad hirmu tuleviku ees. Tema arvamusartikkel pakub huvitavaid sissevaateid selle kohta, kuidas ühiskondlikud ja majanduslikud tingimused mõjutavad inimeste eluvalikuid ning millised on selle tagajärjed Eesti ühiskonnale tervikuna. See põnev perspektiiv pakub mõtlemisainet kõigile, kes peavad oluliseks Eesti rahvastiku ja ühiskonna arengut.

Palju kõneainet on pakkunud fakt, et Eestis registreeritakse sajandi madalamaid sündimuse rekordeid. Kuigi osaliselt on see ennustatud demograafiliste muutuste tulemus, on sündimuse niivõrd kiire langus siiski viimastel aastatel muutunud mõistatuseks, mida on proovinud selgitada erinevate alade eksperdid.

Küsimusi on jäänud õhku aga omajagu. Vaatame veel kord statistikat, et mõista, mis siis ikkagi toimub.

Sündide arv kukub oodatust kiiremini

Arvestades demograafilisi arenguid ja väikesearvuliste põlvkondade jõudmist pereloome ikka, ei tohiks tulla suure üllatusena, et Eesti seisab silmitsi ajalooliselt madalaima sündide arvuga. Ent vaadates kiiret sündide arvu langust 2022. aastal võrreldes eelneva aastaga, trendi jätkumist 2023. aastal ning kuidas selle kõrval langeb ka sünnitusealiste naiste arv, siis on võimalik aimu saada probleemi sügavusest.

Täpsuse huvides tuleb märkida, et 2023. aastal sünnitusealiste naiste arv tõusis, kuid see tulenes sõjapõgenike sisserändest, kelle panus sündimusse on väga väike.

2022. aastal langes sündide arv eelmise aastaga võrreldes lausa 12,7 protsenti ning eelmise aasta esialgsetel andmetel on langus jätkunud 7,5 protsendi ulatuses. Kui võrdleme 2023. aastat 2021. aastaga, siis näeme, et sündinud on viiendiku võrra vähem lapsi.

Koroona, inflatsioon ja sõda

Ebakindlatel aegadel otsustatakse laste saamist pigem edasi lükata. Praegune aeg, mil üks kriis pole veel möödas ja uus juba tulekul, on kindlasti keeruline.

Palju räägitakse majanduslikest põhjustest, miks inimesed lükkavad lapse saamise soove edasi. Praegu on majandus ebakindel, kuid eksperdid ütlevad, et eelmise kriisi ajal ehk aastatel 2008–2012 oli majandus veelgi halvemas seisus. Võrreldes praegusega tõendab seda toonane suurem töötus ja palju hapuks läinud kodulaene.

Järgnevalt lühike ülevaade viimase nelja aasta sündmustest, mis tõid kaasa üldise turvalisuse languse ja hinnatõusu:

• Koroonakriis algas 2020. aasta märtsis koos karmide piirangutega ja kestis umbes kaks aastat.
• Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu algas 2022. aasta veebruaris ning kestab siiani.
• Inflatsioon hakkas tasapisi tõusma 2021. aasta sügisel ja jõudis haripunkti 2022. aasta suvel.

Huvitaval kombel suurenes sündimus 2021. aastal veidi, mis võiks tähendada, et koroonaaegne ebakindlus ei mõjutanud otseselt perede plaane laste saamise osas. Kuid juba jaanuaris 2022 vähenes sündide arv üle kümne protsendi võrreldes eelneva aasta sama kuuga ning sellisele tasemele sündimus jäigi. Need jaanuaris sündinud lapsed on tavaliselt planeeritud aprillis-mais. See paneb meid mõtlema, millised tegurid või nende kombinatsioonid võivad mõjutada otsust laste saamist edasi lükata.

Kriisid ja laste saamine

Suure majanduskriisi mõju sündide arvule hakkas ilmnema alles aastail 2011–2012, umbes kaks aastat pärast kriisi algust. Seda võib selgitada sellega, et paljud inimesed otsustasid esimestel aastatel ebakindlas tööturukeskkonnas jääda lapsega koju.

Esimese lapse saamise otsus lükkus edasi, kuid teise lapse sünnimäär kasvas, sest pikemalt kodus viibimine oli vanemahüvitise seisukohalt kasulikum kui naasmine tööturule, kus palgad olid niigi vähenenud. Sündide arv vähenes peamiselt seetõttu, et alla 30-aastased naised said vähem lapsi kui varem. See tundub loogiline, arvestades, et nooremate jaoks oli lihtsam teha otsus lapse saamine edasi lükata.

2022. aasta andmetel langes sündimus võrdselt kõigis vanusrühmades. Samuti ei ole märgata erinevust pere suurusest, ema haridusest ega elukohast tulenevalt. Kuna varasemast kriisiaegsest trendist ega muudest erisustest ei ole kinni haarata, tuleks vaadet laiendada.

Globaalsed trendid ja siseriiklik poliitika

Üldiselt on teada, et arenenud maailmas liigutakse juba mõnda aega varasemast veelgi madalama sündimuse suunas. Globaalseid trende siseriikliku poliitikaga oluliselt mõjutada ei ole võimalik.

Teiste riikide sündimuse näitajad viitavad, et 2022. aastal langes sündimus järsult mitmel pool maailmas. Järgmisel joonisel on esitatud Eesti ja meie naabrite, Balti- ja Põhjamaade summaarse sündimuskordaja muutus. On näha, et kõigis neis riikides toimus sündimuse järsk langus.

Kui vaadata ka 2023. aasta esialgseid andmeid neis riikides, näeb sealgi ühtse langustrendi jätkumist. On üsna selge, et sellise kooskõla puhul on põhjus või üks oluline mõjutaja sama ja pole eriti mõttekas otsida siseriiklikku süüdlast inflatsiooni, mõne poliitiku või puudulike peretoetuste näol. Raske pole ka leida sündmust, mis mõjutas hiljuti kõiki riike.

Põhjuseid otsides tuleks enam kaaluda ülemaailmse tervisekriisi võimalikku pikaajalisemat mõju pereloomele ja laste saamisele. Kas see on otseselt seotud inimeste füüsilise tervise või vaimsete probleemidega, mis tekkisid piiranguterohkel ja segasel ajal, või hoopis noorte raskustega uute suhete loomisel, sest pikka aega oli suur osa sotsiaalsest elust veebis, seda ilmselt ei osata praegu öelda, kuid tulevik võiks sellele vastuse tuua.

Kuigi me ei suuda hetkel selgitada madala sündimuse rekordite täpset põhjust, on perede toetamine sõltumata nende valikutest ja võimalustest laste saamisel tähtsam kui kunagi varem. Me seisame silmitsi olukorraga, kus taastetasemel sündimus pole ammu reaalsus ja selle osas ei tule muutused kiiresti.

Ebakindlatel aegadel on olulised stabiilsus, kohanemine olukorraga ning laste saamist ja kasvatamist soosiv keskkond. Ilmselt oleks oluline samm leida viis, mis julgustaks laste saamise teemal rääkima mitte nii jõuliselt, keskendudes seejuures tegelikele kitsaskohtadele.

Noorte ja potentsiaalsete lapsevanemate südametunnistusele koputamine ei ole muutnud olukorda ja nende soov lapsi saada on madalam kui eelnenud põlvkondadel.

Õnneks muutub laste saamise soov ajas vastavalt eluetapile ja prioriteetidele. Suhted mängivad nii laiemas kui ka kitsamas mõttes olulist rolli, sest lapsi ei saada üksi. Lastega pered vajavad kindlustunde jaoks teadmist, et nende majanduslik toetamine püsib ka rasketel aegadel. Elu ei tee pausi, eriti lastega peredes.

In conclusion, Alis Tammur’s article presents a thought-provoking perspective on the challenges that Estonians face in deciding when to start a family. The economic and political uncertainties have made many individuals hesitant about becoming parents, leading to a delay in having children. Tammur’s insights shed light on the societal impact of these difficult times and the need for policies to support families in Estonia. It is clear that the decision to have children is deeply influenced by the prevailing circumstances, and addressing these challenges is essential for the future well-being of the country.