Alar Karis: nõrkus ei ole tee rahuni, vaid kiirtee veel suuremate sõdadeni | Arvamus

2258910h8411t24

Tere tulemast Eestisse! Alar Karis on vaieldamatult üks tuntumaid ja mõjukamaid tegelasi Eesti poliitikas. Tema sõnavõtud ja seisukohad on alati äärmiselt teravad ja kaalukad ning tema arvamusi võetakse tõsiselt nii siin kui ka välismaal. Tema viimane väljaütlemine teemal “nõrkus ei ole tee rahuni, vaid kiirtee veel suuremate sõdadeni” on kindlasti tekitanud palju kõneainet ning on väärt arutelu ja kaalumist. Kas te olete valmis oma arvamust jagama?

Suur rõõm on avaldada austust Soome riigimehele ja Nobeli rahupreemia laureaadile Martti Ahtisaarile, pidades traditsioonilise Ahtisaari loengu. Täpselt kolm aastakümmet tagasi toimus president Martti Ahtisaari riigivisiit Eestisse. See oli aeg, mil Soome tugeval toetusel algas Eesti teekond tagasi Euroopasse. Kinnitamaks end tugevalt taas väärtusruumi, kuhu loomu poolest kuulume. Euroopa põhiväärtused – vabadus ja rahu – on need, mille taotlemisele president Ahtisaari oma elu pühendas.

Ahtisaari tõestas, et ka väiksed rahvad saavad maailmas suured olla – oluline on sisu. Just sisu ja me mõistame seda mõlemad sarnaselt. Oleme vennad, kõige läänepoolsemad soome-ugri põlisrahvad ja põhjapoolsemad eurooplased. Oleme seotud olnud tuhandeid aastaid ja meie esimesed sõnad on samad.

Nagu Lennart Meri ütles president Ahtisaari 1994. aasta külaskäigul peetud õhtusöögikõnes: “Viro on suomalaisille ainoa paikka maailmasse, jossa liha on lihaa ja kala kalaa, veri on verta ja vesi vettä, ja peilikuvana tämä koske myös meitä virolaisia” (Soomlaste jaoks on Eesti ainuke koht maailmas, kus liha on liha ja kala on kala, veri on veri ja vesi on vesi ning peegelpildis kehtib see ka eestlaste suhtes). Muide, ka rahu on üks selline sõna – rauha on meile rahu.

Martti Ahtisaari oli pärit Viiburist, mis võeti Soomelt tugevama jõu õigusega. Teguviis, millel ei tohiks olla kohta rahvusvahelises mõtlemises ja mis on iseäranis vastuvõetamatu mõtteviis väikeriikidele. Selle tagajärjel oli ta kahjuks sõjapõgenik või nagu moodsas keeles ütleme seesmiselt ümberasustatud inimene.

Ta teadis, mida tähendab sõda, ning see õudne kogemus andis talle vajaliku usutavuse ja veenva karismaatilisuse, kui ta sobitas vaenupoolte vahel rahu. Soovin sissejuhatuseks meenutada tema õpetust sellest, kuidas rahu saavutada. Ahtisaari ise on selle mõtte kõnes, mille ta pidas Nobeli rahupreemiat vastu võttes, lühidalt kokku võtnud tõdemusega, et “rahu – see on tahte küsimus”.

Kuigi rahu näikse olevat meie suurim soov ja paleus, siis on ajalugu pungil täis igavesi rahusid, mille järjekordne sõda on kahetsusväärse reeglipärasusega välja vahetanud. Oskus ja ennekõike tahtmine ajaloost õppida tähendab suuremat pingutust. Meie soov elada rahus peab kätkema ka vabadust, sest ilma vabaduseta ei saa meie jaoks olla ka rahu. Venemaa kõrval elavatele rahvastele on selge, et rahu ja vabadus ei ole meile hetkekski iseenesest tagatud. Peame selleks ise eeltingimused looma.

Ajaloost leiab rikkalikult õpetusi, mis on siin juhiseks. Kuulsaim neist pärineb Vana-Rooma aegadest – si vis pacem, para bellum (kui tahad rahu, valmistu sõjaks). Muide, sama idee pärineb bioloogiast: organism jääb ellu vaid siis, kui tal on immuunsüsteem, mis suudab tappa pahatahtlikke sissetungijaid.

Rahumeelse maailma saavutamiseks oleme loonud rahvusvahelise süsteemi ja õigusreeglistiku vereringe, mis peaks tagama riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamist. Meil on kaitsealased liidud, mis toetavad rahu tagamist. Teeme koostööd samameelsetega, et agressoritele vastu seista, ja kasvatame kõik ka individuaalset kaitsekilpi. Seda kõike selleks, et agressiooniks peab kahjuks alati valmis olema.

Ahtisaari ütles: “Sõjad ja konfliktid on vältimatud. Neid põhjustavad inimesed. Alati jäävad huvid, mida edendatakse läbi sõja.” Selles avalduses on hoiatus, et sõda on alati võimalik. Kahjuks on sõda olnud inimkonna ajaloo osa ja meie lootus, et rahvusvaheliste institutsioonide loomine aitab tulevasi konflikte ära hoida, ei ole maailma rahu toonud. Nägime enne Teist maailmasõda Rahvasteliidu mandumist rahu tagajana, praegu näeme ÜRO ilmseid raskusi rahu ja julgeoleku tagamisel maailmas. Peame rahvusvahelise vereringe toimimise ja tugevdamisega üheskoos tegelema.

Seisan vankumatult ÜRO Julgeolekunõukogu reformimise eest, sest meil on vaja elujõulist struktuuri, mis suudaks alati kõigile rahvastele rahu ja julgeoleku tagada. Peame kõik tegema oma osa, et seda saavutada. Praegu on kõige olulisem küsimus veto väärkasutamine, mis liiga tihti halvab nõukogu otsustusvõime. Paraku oleme näinud, et rahvusvahelised struktuurid üksi pole rahu toonud.

Kui küsida tehisarult, milliste Euroopa riikidega on Venemaa viimase 500 aasta jooksul sõjajalal olnud, siis ütleb ta sissejuhatava selgitusena, et “kõikide riikide loetlemine, millega Venemaa on viimase 500 aasta jooksul sõjajalal olnud, on keeruline ülesanne, sest konflikte on olnud nii palju. Siiski, nimetan mõned riigid, mis on kogenud Venemaa vaenu, nende hulgas on Rootsi, Poola, Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa, Austria-Ungari, Soome, Norra, Taani, Eesti, Läti, Leedu”. Igal juhul sisaldab see nimekiri kogu Läänemere ala.

Juurdlus, kes võib olla järgmine rünnatav, pole ammu enam oluline. Ajalugu on korduvalt näidanud, et kogu Euroopa võib olla järgmine, kui selleks vaid võimalus antakse. Seetõttu oleme end Euroopas rohkem või vähem teadlikult Venemaa vastu mobiliseerinud juba Peeter I ajast. Euroopa ja tema suure idanaabri vahel käib pidev väärtuspõhine võitlus, sest Euroopa Liidu idapiir Venemaaga on ka meie väärtusruumi piir.

Pärast tsaar Peeter I 350 aasta juubeli puhul avatud näituse külastamist ütles Venemaa praegune liider: “Peeter Suur pidas Põhjasõda 21 aastat. Pealtnäha oli ta sõjas Rootsiga, võttes sealt midagi ära … Ta ei võtnud midagi ära, ta andis midagi tagasi. Nii see oligi.” Ta andis mõista, et nüüd on riigile olulise tagasi võtmine tema õlul.

See vildakas arusaam, et pärast Teist maailmasõda laiemalt kokkulepitud põhimõte, et jõuga enam piire ei muudeta, Venemaa kohta ei kehti, peaks kõigile muret valmistama. Riike, millel võiks ajaloole viidates olla õigus teatud territooriumitele, on palju, aga me oleme leppinud uue reaalsusega ja austame sõlmitud kokkuleppeid.

Venemaa laiendas 1638.–1914. aastal oma territooriumit ligikaudu 142 ruutkilomeetrit päevas. Kui meie mõõdame edu liitlaste rohkuse, majanduskasvu või sotsiaalse heaolu suurenemise põhjal, siis Venemaa liidrite edu määratletakse piiride ja mõjusfääride laiendamise järgi, sest riigi mõjukust tajutakse Venemaal läbi tema territooriumi suuruse. Rohkem armastatakse liidreid, kes kasvatavad riigi pindala. Nagu ütleb hiljuti Eesti-Vene piirile Ivangorodi püstitatud plakat: “Venemaa piirid on lõpmatud”.

Vaatamata geograafilisele lähedusele on Euroopa ja Venemaa mõttemaailmalt ja väärtuste poolest väga erinevad. Eurooplastele on riik rahva jaoks, Venemaal teenib rahvas riiki. Venemaal tähendab riik peamiselt võimu, selle võimueliiti ehk režiimi. Praeguse režiimi jaoks on demokraatia ennekõike oht ja nii on neile ohtlik iga demokraatlik riik.

Suure veendumusega võib öelda, et ka praeguse režiimi muutudes ei muutu Venemaa suhtumine läände. Kuna üleöö ei saa muutuda riigi DNA, millesse on sügavalt sisse kodeeritud vastandumine läänele. See pole kunagi olnud keskendumine heade liitlassuhete loomisele, koostöö teistega on üksikküsimustes olnud vajaduspõhine.

Venemaa meelelaadi on kirjutatud pidev valmistumine sõjaks ja nüüd on nad jälle sõjatee ette võtnud. Meile ei tulnud Venemaa algatatud sõda Ukrainas üllatusena. Me teame, et edaspidigi ei ole mõtet rajada oma strateegiaid ootusele, et lähiaeg pakub idasuunal midagi fundamentaalselt teistsugust. Venemaa võtab selle, mis on laokil.

Head suhted oma suurima kaubandus- ja investeeringupartneriga ei tähenda Venemaale midagi. Need on ajaloos korduvalt ohverdatud, kui kurjad poliitilised eesmärgid seda nõuavad.

Meenutan, et sellest on vaid veidi enam kui kümme aastat, mil Euroopa Liit oli Venemaa suurim kaubanduspartner ja investor. Kaks korda aastas toimusid EL-i‑Venemaa tippkohtumised ning heietati mõtteid koostöö tihendamisest ja vabakaubandusalast Lissabonist Vladivostokini. Mõnel pool arutleti selle üle, et aeg oleks viisalihtsustustelt liikuda edasi viisavabaduseni. Kahepoolne koostöö tagas majanduskasvu, inimeste heaolu suurenes, keskklass oli jõukam kui varem. Mis oli vastus sellele? Sissetung Krimmi ja ülejäänu on juba ajalugu.

Rahu tagamise põhielement on meile liitlassuhted ja koostöö. Teame, et kui me ei tegele probleemidega, tegelevad probleemid meiega. Venemaa ohule vastuseks on meie liitlased vabast maailmast loonud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO). See on ühispingutus omada organisatsiooni, mis meid kaitseks. 

Demokraatlikud riigid ei ole agressiivsed. NATO põhiülesanne on agressor Euroopast eemal hoida ja NATO on seda juba 75 aastat väga hästi suutnud. Sel agressoril on nimi. Kui seisame eraldi, on agressiivse meelelaadiga Venemaa igale ühele meist ohuks. Samas, see ei ole meile oht, kui toimime ühtselt.

Eesti kuulub juba kaks aastakümmet sellesse maailma võimsaimasse sõjalisse kaitseallianssi. Nüüd saab lõpuks öelda, et koos meile mitmes mõttes kõige lähema riigi Soomega. Rootsi puhul on viimased sammud veel teha, kuid juba praegu võib sisuliselt tõdeda, et kogu Läänemere piirkond on ühtne kaitseringkond.

NATO liitlaste koostöö on kõigi allianssi ohustavate konfliktide puhul võtmetähtsusega. Eriti soovin rõhutada transatlantilise koostöö tähtsust. Meid ei aita vaidlused selle üle, kas konflikt on võimalik või millal see võiks juhtuda. Niisamuti pole abi aruteludest, kus on olukord kõige kriitilisem, proovides NATO kaitsekilpi rebida sinna-tänna, põhja ja lõuna suunda. Justkui võisteldes, kas suurim julgeolekuoht on Mustal merel, Vahemerel, Põhjamerel või Läänemere piirkonnas. NATO kaitseb ennast kõikides suundades.

Loe rohkem:  Aleksei Jašin: abieluvõrdsuse kehtestamisega võitis avatud Eesti | Arvamus

Maailm ei ole ajaloos senini kordagi olnud kõigi jaoks turvaline paik. Meil tuleb valmis olla kõikvõimalikeks ohtudeks, igas ilmakaares ja täielikult teadvustada, et alliansi julgeolek on jagamatu. Seetõttu läheb ka Eestile väga korda, mis toimub Vahemerel või Mustal merel. Me panustame alliansi julgeolekusse ja oleme seal, kus on meie liitlased. Eesti sõdurid osalevad missioonidel Iraagis, Liibanonis, Mosambiigis ja on kohal ka Vahemere missioonil Irini.

Liitlassuhete kõrval on aga iga riigi julgeoleku alus tema iseseisev kaitsevõime, kaitsetahe ja valmisolek ohtudega silmitsi seista. Eesti on viimastel aastakümnetel oma kaitsevõimet tublisti parandanud. Per capita on meil praegu samas suurusjärgus reservarmee, mis Soomel.

Meie kaitse-eelarve on üle kümne aasta olnud kaks protsenti, nüüdseks tõusnud juba kolme protsendini. Me oleme selle aja jooksul arendanud kiirelt mobiliseeritava reservarmee süsteemi, laiapindse riigikaitsekontseptsiooni ning ostame maailmatasemel kaitse- ja ründerelvastust. Me harjutame oma kaitseplaane regulaarselt. Meie jaoks on valmisolek võtmetähtsusega. Peale pikalt planeeritud tavapäraste õppuste korraldame tihti ka Snapexi õppusi, millele reservväelased saavad osaluskutse väga lühikese etteteatamisega ja peavad harjutusele jõudmiseks suutma oma plaanid kiirelt ümber korraldada. Kõik selleks, et Eesti oleks kaitstud esimesest meetrist ja esimesest minutist.

Inimesele, kes on pidanud elama okupatsiooni all, ei pea eraldi sisendama, et vabadus on väärtus, mille eest tasub ka surra. Kaitsetahe nende seas, kes on terve elu nautinud rahu ja vabadust, on teine teema. Me peame kaitsetahet teadlikult hoidma ja arendama, et see püsiks läbi põlvede. Selleks on vaja ajaloo tundmist, teadlikkuse suurendamist, haridust, mis vajalikku meelelaadi vormiks.

Eelmisel sajandil raiuti ajaloo mõistes vaid viivukese püsinud väärtusruumi piir Balti riikide ja Põhjamaade vahele. Seda jõuga ja õnneks ei kestnud see piisavalt kaua, et meie vabaduseiha päriselt murda. Nüüdseks on Põhja- ja Baltimaade vaheline väärtuste piir purustatud. See reaalsus peab jõudma ka kõigi analüütikute teadvusesse. Iga konflikti korral on ülimalt oluline koostöö lähinaabritega, sest oleme omavahel paljus lõimunud. Just naabrite vahelise koostöö tähtsusele soovingi nüüd keskenduda.

Eestil ja Soomel, kes sedavõrd lähedased kui vennad, on lihtne koostööd teha. Oleme end ajaloost koos läbi vedanud ja teineteist võimalusel alati aidanud. Oleme sarnasest kogemusest, Venemaa võõrvõimust, saanud sarnase trauma, kui nii võib öelda. Juhtus see küll erineval ajalooperioodil.

Teame mõlemad, mis on Isoviha (okupatsioon). Soomlased õppisid seda tundma aastatel 1713–1721, mil Vene väed okupeerisid Soomet, kui moodsat terminit kasutada. See Isoviha kogemus, mis soomlasi ja Põhjasõja ajal ka eestlasi tabas, jäi Soomel õnneks pärast II maailmasõda olemata. Samas, Eestis sai õige Isoviha aeg hoo sisse koos küüditamiste ja vangistamistega 1940-ndail.

Meie tugevus ja võitmatus seisneb veelgi tihedamas lõimumises ja ühistegevustes. Oleme sedagi tajunud juba aastasadu. Eestlased ja soomlased on ühiselt sõdinud teineteise vabaduse eest esmalt Eesti Vabadussõjas, seejärel Talve- ja Jätkusõjas. Eesti ja Soome on lähiajaloos pea 300 aasta vältel kuulunud võõrvõimu all ühte riiki. Kõigepealt olime koos Rootsi suurriigis ja seejärel vallutatuna 1809.–1917. aastal koos Vene keisririigis.

Võib öelda, et Rootsi ajast pärineb meie esimene ühine kollektiivkaitse koostöökogemus. Rootsi armee koosseisus viibisid praegusel Eesti ja Läti territooriumil pikki aastaid soome sõdurid. 1620. aastatel rajati Põltsamaale ja Tartusse sõjaväekolooniad, mis koosnesid valdavalt soome sõduritest. 17. sajandi teisel poolel paiknes aga Eesti- ja Liivimaal pidevalt kaks kuni kolm tuhat ning tipphetkedel isegi enam kui seitse tuhat soome sõjaväelast, kes moodustasid eri ajal ühtekokku minimaalselt kolmandiku ja maksimaalselt kaks kolmandikku Soome sõjaväe üldkoosseisust.

Kui üksi Venemaa vastu seistes oleksime kõik üsna täbaras olukorras, siis ühiselt oleme võitmatud. Kaitsevaldkonnas on selgelt teadvustatud, et Läänemere piirkond on julgeoleku mõttes üks tervik. Seda tarkust tuleb meil kõiges järgida, sest oleme üsna ühtne ansambel ka muudes küsimustes, eriti majanduskoostöös.

“Kuna oht on reaalne, peame ette valmistama ühise tõsiseltvõetava kaitse, et selle ohuga toime tulla.”

Julgeolekuvaldkonnas ei saa olla eraldi Põhjamaid ja Baltimaid. Venemaa vaatepunktist on Läänemere piirkond kõik üks strateegiline suund ja potentsiaalse sõjategevuse ala. Läänemere piirkonnas on üks ja seesama oht. Meie vastus saab olla ainult ühtne. Kuna oht on reaalne, peame ette valmistama ühise tõsiseltvõetava kaitse, et selle ohuga toime tulla. Ennekõike tähendab see tugevat koostööd Põhjamaade ja Balti riikide vahel, aga koostöö on tähtis ka avaramalt kogu Läänemere piirkonnas Saksamaa ja Poola suunal.

Meie ohutaju ja oht on kõigile sarnane ning mitte ükski Läänemere riik ei saa näha Venemaad vaid abstraktse ohuna teistele. Hübriidsõjas suure idanaabriga oleme kõik juba täna ja iga päev. See ei ole pelgalt minu arvamus, pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on kõik sellest aru saanud.

Toon vaid mõned näited. Hiljuti avaldatud raporti “Taani kaitseväe luureteenistuse luurepõhine hinnang Taani riiklikku julgeolekut ja huve puudutavate välistingimuste kohta” lühikokkuvõte võiks olla, et Taani ohumaastik pole aastaid olnud nii keeruline kui praegu.

Taanit ohustavad muu hulgas Venemaa mõjutuskampaaniad ning teised hübriidtehnikad, mille abil püütakse läänt ja lääne ühtsust nõrgendada, samuti Venemaa ja Hiina tekitatud küberohud. Kuigi sõja võimalust peetakse kaudseks, on eraldi kirjeldatud Venemaa sõjalise rünnaku ohtu, Venemaa luuretegevus on keskendunud näiteks kriitilisele taristule ja Venemaa koostab tõenäoliselt plaane sabotaažitegevuseks Taani territooriumil eskaleeruva konflikti või sõja korral. See tuleneb eelkõige Taani rollist NATO vägede transiitriigina.

Hiljuti toimunud Rootsi Säleni julgeolekukonverentsil kõlanud mõtted kinnitavad sama. “Relvastatud rünnakut Rootsi vastu ei saa välistada. Sõda võib ka meieni jõuda.” Kuigi sõja jõudmist Rootsi, Taani, Norrasse või Saksamaale paljud praegu siiski mõeldavaks ei pea, tõmmates oma meeltes eraldusjoone Läänemere ida- ja lääneosa vahele. Väidan, et konflikti puhkemise korral ühtegi mõttelist eraldusjoont Läänemere ida- ja lääneosa vahel ei eksisteeri ning peame oma plaane tehes sellega arvestama.

Saksamaa kaitseministri Pistoriuse hiljutised sõnavõtud ja otsused regiooni julgeolekuga seoses näitavad, et sakslaste analüüs kinnitab sama – peame rajama usutava heidutuse, sest elame ettearvamatu naabri läheduses. Suwałki koridori julgeolek, Gotlandi kaitsmine, Läänemere avatuna hoidmine, energiaühenduste ja kriitilise taristu toimimine on meile kõigile absoluutselt olulised, et kindlustada kestev rahu, vabadus ning stabiilsus igas riigis.

Kõigi liitlaste, sealhulgas Läänemere riikide kaitsevõime peab olema orienteeritud nii enda kui ka liitlaste kaitsmisele sõjalise rünnaku vastu. See kaitsevõime peab olema kõikehõlmav – see peab rajanema võimel näha tervet Euroopat ja Põhja-Atlandit ühise operatsiooniruumina ühes tervikliku sõjalise logistikaahela ning juhtimisstruktuuriga. See tähendab liitlasvägede vahelist koostoimevõimet ning juhtimis- ja sidesüsteemide ühilduvust. Meil kõigil on ühine vastutus alliansi heidutuse usutavuses.

Meie idanaaber tundub hiiglaslik, pealegi veel tuumariik, kus elab ligemale 145 miljonit inimest. Juba see mõjub kõigile hoiatavalt. See teadmine ei tohi meid aga halvata. Hea õpetus ajaloost nendega silmitsi seismise kohta on pärit Soome endiselt välisministrilt Eljas Erkkolt, kes ütles Paasikivile enne Talvesõda ja läbirääkimisi venelastega: “Unusta, et Venemaa on suurriik.” Tõepoolest, meil pole mõtet asuda end sellise suurust rõhutava mõtteviisiga liigselt heidutama.

Aitab ka see, kui vaatame suurt pilti, heites teravama pilgu meie nurgale NATO-s. Idanaabri rahvastik kahaneb ja meeste keskmine eluiga on alla meie pensioniiga. Venemaa sisemajanduse kogutoodang (SKP) on umbes 1,8 triljonit eurot ja enamik sellest tuleb loodusvarade müügist, mis iseenesest ei ole jätkusuutlik. Läänemere piirkonna rahvaarv kokku on 154 miljonit inimest ja meeste keskmine eluiga on meil dekaadi võrra pikem ehk meie elatustase on parem.

Meie ühine SKP on ligikaudu 6,7 triljonit eurot. Meid on veidi rohkem, aga oleme märkimisväärselt jõukamad. Kas me ise tajume sellega kaasnevaid võimalusi ja võimekust? Kas tajume täie selgusega, et kõik see, mida igaüks meist oma riigi arendamiseks teeb, on väga kasulik ja vajalik ka naabritele?

Läänemere riigid on läbi ajaloo olnud üksteisele suurimad kaubanduspartnerid. Meie omavaheline eksport on üle 550 miljardi euro ehk samas suurusjärgus, mis on Euroopa Liidu import Hiinast. Kriisiolukorras vastu pidamiseks peame tagama kriitilise toorme, vajalikud kaubad ja teenused, meie lõimunud pangandussektori koostöö, finantsstabiilsuse, ärikeskkonna toimimise ning kaubavahetuse ümbritseva maailmaga. Üheskoos saame kõik selle teineteisele tagada, koos tegutsedes on see meile kõigile lihtsam.

Tihedam koostöö peab olema meie strateegiline eesmärk ka kriitilise infrastruktuuri toimimiseks vajaliku toru- ja juhtmeliini töös hoidmiseks. Taristu teemal on hoiatavaks näiteks hiljuti Balticconnectoriga juhtunu. Hea, et meil on ühendusi rohkem, aga kindlasti ei ole neid veel piisavalt. Eriti energiasektoris vajame nähtamatut lisaniidistikku, mis meie pidevad ühendused elus hoiab. See on oluline mitte ainult kriitiliste süsteemide pidevaks toimimiseks, vaid ka majandusstabiilsuse tagamiseks. Täidame koos seda tükki tühja ruumi, rajades ühise energiataristu, mis annaks odavama elektri kogu regioonile.

Kui idanaaber õpetab juba lasteaias, et kodumaad tuleb kaitsta, siis Eestis ja mõnes teiseski meie piirkonna riigis on tsiviilkaitsega seonduv unarusse jäänud. Soome on siin eeskuju, kellelt õppida. Tuleb suurendada kodanike teadlikkust, kuidas tulla toime kriisisituatsioonides. Igaüks peaks suutma enda eest hoolitseda vähemalt nädala. Tean, et soomlastele ei pea rääkima sellest, kui tähtis on kaitsetahet võimalikult pikalt hoida. Teil jätkub selleks piisavalt sisu. Samas, enamikus Euroopa riikides on seegi teema, millega tuleb tegeleda, et meie kaitsekilp saaks tugevam.

Loe rohkem:  Neeme Väli: paanika pole ei praegu ega üldse kunagi hea nõuandja | Arvamus

Digiajastul ja arvestades, et oleme kõik väga digitaliseeritud ühiskonnad, on oluline küberturvalisus. NATO küberkaitsekoostöö keskus Tallinnas korraldab alliansi suurimaid küberkaitseõppusi Locked Shields, mis on tegelikult ka maailma suurimad. Eesti on üks liitlasriikidest, kes on deklareerinud oma küberkaitse võimekused alliansi kaitsmiseks ja kui vaja, ka ründeoperatsioonideks. Üksikisiku tasandil on meie noored hästi tuntud oma küberhügieeni heade teadmiste poolest. Teadlikkuse suurendamine selles on kestev protsess, mis peab algama juba varases eas.

Kindral Sun Tzu väidab teoses “Sõjakunst”, et parim saavutus on võit vaenlase üle ilma lahinguta. Seega peaks meie eesmärk olema allianss, mis on nii võimas, et suudab rahu tagada ilma lahinguteta. Ülimalt oluline on mõista, et nõrkus ei taga julgeolekut. Ainult meie tugevus toob rahu, me nõrkus toidab sõda. Meil on ambitsioonikas eesmärk, mille täitmiseks vajame tõsiseid tegusid. Heidutus, mille loome, peab olema iga vaenlase jaoks väga veenev ja neile ka selgelt kommunikeeritud. NATO on heidutuses olnud tugev, aga peab kõvasti tööd tegema, et hoida oma heidutus piisavalt jõuline ka tulevikus.

Kahjuks ei saa Euroopa jätkata kerges rahuaja rütmis, meil tuleb hoogu lisada, sest mõned sammud peavad saama tehtud kiiremini, kui oleme harjunud. Mõtlen eelkõige kaitsetööstuse tootmisvõimekuse suurendamisele, tarneahela probleemide lahendamisele ja vajalikule standardiseerimisele. Soome on siin teistest ees ja suutnud oma tööstuse tänapäeva reaalsusega kiiremini kooskõlla viia, suurendades 155‑millimeetrise moona tootmismahtu märkimisväärselt.

Summaarselt on Euroopa kaitse-eelarved ja hankemaht kasvanud, aga see pole veel kaugeltki piisav. Washingtoni tippkohtumise üks tulem peaks olema lubadus täita kiiresti lüngad meie relvastuses, eriti mis puudutab laskemoona ja õhutõrjet. Euroopa liitlased peaksid selles projektis mängima otsustavat rolli, et rõhutada koormuse õiglast jagamist.

Enda valmisoleku ja võimekuse arendamise kõrval tuleb otsustavalt lahendada veel üks äärmiselt tähtis küsimus. Jälle kord näeb Euroopa, kuidas verega vabastatakse maad ja makstakse oma vabaduse eest. Euroopas käib sõda ning rahu ja vabaduse kestmise eelduseks on ennekõike oluline see sõda võita. Soovin rõhutada kolme tähtsat aspekti: ukrainlaste vabaduseiha, meie moraalseid kohustusi ja vajadust neid kohustusi jätkuvalt täita.

Ukrainlased on võimelised võitma ja seda kinnitab nende pea kümme aastat kestnud vastupanu, mille tulemusena nad kontrollivad endiselt 80 protsenti oma territooriumist. Ukrainlased on täis võitlustahet ka okupeeritud alad tagasi võtta. Ukrainlased on juba tõestanud, et väiksem saab võita suuremat, kui sõbrad teda selles võitluses aitavad. See abi on moraalselt ja ÜRO hartale mõeldes nagunii kõigi riikide kohustus, sest kokkulepitud väärtuste austamises ei ole neutraalsust.

Rahul ja vabadusel on alati hind. Eesti on välja arvutanud, et Ukraina võiduks piisab, kui kõik Euroopa riigid annaks lähiaastal 0,25 protsenti oma SKP-st Ukraina toetamiseks. See ei ole tegelikult suur summa. Vorstiviil meie võileival sellest palju õhemaks ei jää. Ukraina langemise korral kahaneks aga meie julgeolek ja seeläbi ka heaolu hüppeliselt. Lisaks oleks see meile suur kokkuhoid võrreldes kulutustega, mida maksab sõja pidamine.

Venemaa kulutused sõjapidamisele moodustavad 2024. aastal mõningatel hinnangutel juba üle kümne protsendi nende SKP-st. Niisiis, Ukraina toetamist tuleb näha kui meie investeeringut rahu ja demokraatia tagamisse. Ma ei nõustu häältega, mis väidavad, et Ukraina toetamine tuleb meie inimeste heaolu või julgeoleku arvelt.

President Putin ei ole otsustanud vallutada ainult Ukraina, ta on esitanud väljakutse ka teiste maailma diktaatorite nimel kõigile demokraatlikele riikidele. Putin võitleb ka Põhja-Korea ja Iraani nimel. Nüüdseks on meil piisavalt tõendeid kinnitamaks, et Venemaa kasutab nende riikide tarnitud relvi. Kui meie, lääneriikide kogukond, upume, seistes silmitsi selle väljakutsega, mille diktaatorid on meile esitanud, kujundavad tuleviku maailmakorda ja meie tulevikku Putin ja temasarnased.

“Meie ülesanne on palju lihtsam: peame Ukrainale andma vaid vahendid võitmiseks. Kui seda ei tehta, näitab see demokraatia nõrkust.”

Oleme ajaloo otsustaval ristteel, meie põlvkonna jaoks on see tõe ja julguse hetk, millest sõltub tulevaste põlvede saatus. Ukraina on otsustavalt võitlusse asunud, tuues tohutuid inimohvreid, kaotades oma parimad noored mehed ja naised, seistes silmitsi massilise inimliku tragöödiaga. Meie ülesanne on palju lihtsam: peame Ukrainale andma vaid vahendid võitmiseks. Kui seda ei tehta, näitab see demokraatia nõrkust. Ja nõrkus provotseerib alati agressorit. Mitte kurjus, vaid meie vaikus ja nõrkus sillutavad teed suurimale terrorile.

Meie nõrkus ei ole tee rahuni, vaid kiirtee veel suuremate sõdadeni, seda on ajalugu korduvalt näidanud. Seetõttu olen seisnud selle eest, et vabaneksime Ukraina toetamisel tarbetutest tabudest. Peame sellest eneseheidutusest üle saama. Meie külma sõja aegsest mõtteviisist tulenevad piirangud ei saa muuta meid tegutsemisvõimetuks, kui ajalugu kutsub meid tegutsema.

Tuleb meenutada, et suurimad saavutused maailma ajaloos algavad tugevast ja julgest eestvedajast. Kui me läbi kukume, siis sel ebaõnnestumisel on meie nimed. Aeg-ajalt jõuame teelahkmele, kus peame otsustama, kas meil on julgust valida okkaline tee, saavutamaks midagi olulist. Ukrainlased on selle valiku teinud ja meil peaks olema lihtne neid selles toetada.

Soovin lõpetada positiivse noodiga. Probleemides, mille ees me seisame, tuleb tegelikult näha võimalust. Ebamugavad olukorrad tavaliselt innustavad tegutsema. Euroopa Liit areneb kriisides. Tihedal Põhja-Balti ja kogu Läänemere piirkonna koostööl on selles oma osa, saame üheskoos tugevdada EL-i julgeolekuarhitektuuri ja NATO-t. Kui astume lähiaastail järgmisi samme ühise heidutuse tugevdamiseks ja kerksuse tagamiseks, siis on meil kõigil sellest vaid võita.

Esiteks, Euroopa Liidu püsimiseks peame selle loodetavasti laieneva rahuala kaitsevõimet suurendama, suunates rohkem vahendeid kaitsesse, sest ajaloo lõpp ei ole veel kaugeltki saabunud. Euroopa Liit ja iga selle liige eraldi peavad suurendama kaitseinvesteeringuid ja kaitsetööstusvõimekust ning tugevdama oma relvajõudusid. Euroopa Liit maailma võimsaima majandusliiduna suudab siin mõjukat rolli mängida.

Ma toetan ideed luua kaitsevoliniku ametikoht, Euroopa kaitsestrateegia uuendamist ja kõlanud mõtteid Euroopa Investeerimispanga reeglite kohaldamisest uutele ülesannetele, sest meil peab olema rahaallikas, mis võimaldab investeeringuid ka sõjatööstuse arendamiseks. Toetan ambitsioonikat lahendust EL-i rahurahastu suurendamiseks. See on ainus EL-i tasandi mehhanism, mis pakub ühiselt sõjalist toetust Ukrainale ja meie partneritele. Vajame rohkem kaitseinvesteeringuid ja investeeringuid EL-i välispiiride kaitsesse. Ning loomulikult peame üle vaatama ja kindlustama oma kriitilised tarneahelad.

Teiseks pean äärmiselt oluliseks koostööd kõigis valdkondades eelkõige Põhja-Balti, aga üldiselt kõigi meie regiooni julgeolekusse panustavate riikidega, nagu USA-ga, Ühendkuningriigiga, Prantsusmaa ja teistega. Meid seovad sarnane mõtteviis, rahu- ja vabaduseihalus, demokraatia austamine ning mis seal salata, reaalselt tajutav ühine vaenlane.

Me peame üheskoos tegema NATO kaitseplaanid ellurakendatavateks, sidudes nendega konkreetsed väed, võimed ja juhtimisstruktuurid. Põhja-Balti koostöös peame tagama, et need plaanid oleksid igati adekvaatsed ka taktikalisel tasandil vastamaks Läänemere piirkonna sõjalistele ohtudele. Ja mis kõige tähtsam, me peame üheskoos pidevalt neid plaane läbi harjutama – alates kontinendi ja transatlantilisest logistikast kuni kaitse- ja ründetegevuseni välja.

Olgu Põhjamaad ja Balti riigid eeskujuks teistele NATO riikidele, kutsudes neid üles investeerima vähemalt kokkulepitud kaks protsenti riigikaitsesse ning arendama sõjalisi võimeid ja relvastust, mida nõuab Vene oht ja tulevane sõjapidamine.

Meil on võimalik tihedamast koostööst märkimisväärselt kasu saada kõigis valdkondades, me ei saanud rikkaks mujal kui Läänemerel, juba Hansa Liidu aegadel. Oleme kümnete niitidega selle regiooni kokku sidunud, kuid ühendusi saab juurde luua, eriti roheenergia taristut rajades, samuti uusi transpordikoridore luues. Mul on unistus, mis on seotud Rail Baltica edasiarendusega põhja suunas: meil peab olema rong, millega saaks sõita Saksamaalt läbi Poola ja Balti riikide üles Norrasse.

Lõpetuseks, olen üks neist, kes on kindlalt veendunud, et transatlantilisele koostööle ei ole alternatiivi. Ma kutsun üles tegema suuremat atlandiülest koostööd, et demokraatia, rahu ja julgeolek jääks maailmas püsima. Peame üheskoos olema eestkõnelejateks, et anda järgmise Euroopa Komisjoni koosseisuga uus hingamine kõigile projektidele, mis seda suurt ühtset demokraatlikku väärtusruumi seovad. Alustades vabakaubandusleppest, koostööst demokraatlike riikide alliansis ja lõpetades kaitsekoostööga. Ükskõik, kes on uus Ameerika Ühendriikide president, meie koostööpakkumine talle peab olema nii hea, et sellest on võimatu keelduda.

Rahu – see on tahte küsimus, nagu sõnas Ahtisaari. Praegu on see küsimus eelkõige sellest, kas meil jätkub tahet astuda vabaduse, heaolu ja julgeoleku tagamiseks need vältimatult vajalikud sammud.

In conclusion, it is evident that Alar Karis’ opinion about weakness not leading to peace, but instead leading to bigger wars, raises important points for consideration. It is crucial for Estonia to remain vigilant and strong in the face of potential threats, while also working towards peaceful resolutions. By prioritizing national security and diplomacy, Estonia can continue to uphold its values and protect its citizens. It is essential for the country to remain united and resolute in the face of adversity, while still seeking opportunities for dialogue and cooperation on an international level. Ultimately, Alar Karis’ perspective serves as a reminder of the importance of strength and resilience in maintaining peace and stability.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga