Alar Karis: hinnakem puhast keelt, hinnakem kirjanikke ja õpetajaid | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Alar Karis, Eesti Vabariigi president, julgustab meid hindama puhtaid keeli ning austama kirjanikke ja õpetajaid. Tema sõnad innustavad meid väärtustama meie riigi keelt ja kultuuri ning mõistma nende olulisust meie ühiskonnas. Kirjanikud ja õpetajad mängivad olulist rolli meie haridussüsteemi kujundamisel ning kultuuri edendamisel. Karise sõnum on aktuaalne ning pakub mõtlemapanevat perspektiivi meie ühiskondlikule elule ja väärtustele.

Paljud probleemid saavad alguse halvast suhtlusest. Sellest, et me ei oska ennast väljendada, oma mõtteid selgelt edasi anda. See oskus ei teki iseenesest, see tekib lugedes ja keelt omandades, ütles president Alar Karis eesti kirjanduse päeval Teaduste Akadeemias peetud kõnes.

Teist aastat on Eesti Vabariigis jaanuari lõpus koondunud meie tähelepanu riiklikult eesti kirjandusele. Teist aastat pühitseme meie sõnas jäädvustatud mõttelugu lippudega üle kodumaa. Mõni kaaskodanik küsib veel selgi aastal: miks?

Sellepärast, et see on üks meie riigi iseolemise alusmõtetest – arendada ja kanda edasi meie keelt. Ning seda teeb emakeelne kirjandus parimal ning mitmekülgseimal viisil.

Meie kirjanduslugu pakub meile võrratult erinevates stiilides, registrites, vormides, temaatikates ja murretes mõtteruumi. Ja see ei näi lõppevat, ka meie praegusaja autorid hoiavad kätt meie elu ja keele pulsil ning seda igaüks iseomal viisil. Hinnakem sestap puhast keelt ja stiili.

Me tähistame eesti kirjanduse päeva, sest selle kaudu avaldub ja jääb kestma meie vaim, tuuakse kuuldavale meie lugu, antakse maailmale aimu eestlase olemisest ja kultuuri- ning vaimuruumist. Sellest, mis teeb meist eestlased. Või mis teeb meist ka setud, võrokesed, mulgid või saarlased. See on meie iseolemise tõestus kõige avaramal kujul. Hinnakem sestap meie mõtlejaid, kirjanikke.

Eesti kirjanduse päev juhib meie tähelepanu süvenemisse kirjasõnasse. Vaid süvenedes tekib sisuline arusaamine ning suutlikkus mõista nii ümbritsevat maailma kui teist inimest.

Lugemine sunnib meid ära kuulama teistsugust ja uut. Ja seda eriti meie pealiskaudsust soosival ajastul. Just kirjutades mõeldakse mõtted kõige eredamalt ja selgemalt lõpuni. Muide, hiljuti saime teada, kuidas ekraanilt lugemine vähendab meie arusaamisvõimet ning sügavama arusaamise jaoks on eelistatavam lugeda paberilt. Hinnakem sestap päris raamatuid.

Ühe aspekt eesti kirjanduse juures tahaksin veel välja tuua. See puudutab eriti noori. Paljud probleemid saavad alguse halvast suhtlusest. Sellest, et me ei oska ennast väljendada, oma mõtteid selgelt edasi anda. Me ei oska meie sees toimuvat analüüsida, kuid analüüs põhineb enamasti sõnal. See oskus ei teki iseenesest.

See tekib lugedes ja keelt omandades. See tekib, kui loeme ning taipame, et just nii olen ka mina tundnud või mõelnud, kuid pole osanud seda kunagi sõnastada. Või vastuoksa, et nii pole ma osanud kunagi ise mõelda, aga tõepoolest, ka nii võib maailma näha. Hea eneseväljendus tekib lugedes. Aga ka suheldes ning lugemiskogemust sõnalisse praktikasse viies.

Hinnakem sestap meie õpetajaid. Just õpetajad ja iseäranis kirjandusõpetajad on meie mõtleva ja targa tuleviku pant. Just nemad õpetavad noori emakeele kaudu leidma iseennast, oma stiili, vaimset vormi ja väljendusvõimet, -haaret. Just nemad loovad tugeva kultuurilise ühisosa, mis meid seob üle aegade.

Et ka iga tulevane koolilõpetaja teab, mis oli juhtunud, kui Arno isaga koolimajja jõudis; kas siis, kui teed tööd ja näed vaeva, tuleb armastus või kuidas on lood paremate ja halvemate aegadega. Kui ainult seda streiki ees ei oleks…

Kallid eesti kirjanduse õpetajad, ma tänan teid. Ma tänan teist igaüht selle ennastsalgava töö eest targa ja tugeva seljatagusega rahva kasvatamise eest.

Head lugemist, mõtlemist ja täpset omakeelset eneseväljendust meile kõigile!

In conclusion, Alar Karis’s call to value and honor the purity of language, as well as recognize and appreciate the contributions of writers and teachers, is indeed worthy of consideration. Language is an integral part of a nation’s identity, and by preserving its purity, we can ensure its longevity and strength. Additionally, recognizing and respecting the work of writers and teachers is essential for fostering a culture of learning and creativity within our society. By heeding Karis’s words, we can work towards building a more enlightened and inclusive Estonia.