Aimar Ventsel: kodanikuühiskonna koledamast küljest | Arvamus

Aimar Ventsel on Eesti ühiskonnakriitik, kes julgeb vaadata kodanikuühiskonna varjukülge. Tema arvamusartiklid paljastavad Eesti ühiskonnas valitsevaid probleeme ning kutsuvad inimesi üles mõtlema ja tegutsema. Ventsel ei karda välja öelda ebamugavaid tõdesid ning tema terav ja otsekohene stiil paneb lugejaid mõtlema ja arutlema. Tema artiklid pakuvad värsket vaatenurka ning innustavad inimesi muutma oma mõtteviisi ja tegutsema ühiskonna heaks. Aimar Ventsel on julge ja kaasakiskuv kirjutaja, kes suudab panna inimesi oma arvamusi ja valikuid üle vaatama.

Kodanikuühiskonnast rääkides ei tohi ignoreerida, et sellel nähtusel võib olla ka inetu pool. Totalitarismi toetamine, ksenofoobia, homofoobia, demokraatiavastasus, rassism – kõik need nähtused võivad olla esindatud ka kodanikuühiskonnas, kirjutab Aimar Ventsel.

Viimasel inimõiguste konverentsil läks õhtusel vastuvõtul jutt kodanikuühiskonnale. Inspireeritud oli see diskussioon vist Venemaad käsitlenud paneelist, kus esinejad järjekindlalt armastasid rõhutada, et Venemaal eksisteerib ikkagi mingi kodanikuühiskond ja et ka paguluses elavad venemaalastest aktivistid on osa sellest samast kodanikuühiskonnast.

Meil oli veiniklaaside ümber tore seltskond, paar ajakirjanikku ja diplomaati. Ma viskasin õhku väite, et kodanikuühiskonda mõistetakse tegelikult väga ühekülgselt. Ning rääkisin loo mõned aastad tagasi toimunud Venemaa paneelist selsamusel inimõiguste konverentsil.

Mingi saatuse vingerpussi tahtel olin ka mina lavale kõnelejate sekka sattunud ja lisaks minule oli seal Nina Hruštšova, üks tol ajal veel Venemaal tegutseva telejaama Dožd ajakirjanikke ning neiu Hodorkovski fondist. Paneeli teema vist oligi kodanikuühiskonna vajalikkusest Venemaal.

Nina Hruštšova tuli välja mõnevõrra äraleierdatud väitega, et kuna vene kultuur on õigeusklik ja seega kollektiivne, siis johtuvalt kultuuripärandist venelased kodanikuühiskonda luua ei saa. Ma tõesti ei tea, kust otsast venelased nii väga õigeusklikud on, enamik neist ei oska isegi risti ette lüüa, aga see on argument, mis elab juba aastaid oma elu.

Teleajakirjanik ja Hodorkovski fondi tegelane rääkisid jällegi sellest, et Venemaal on kodanikuühiskonna eksisteerimine väga raskendatud, kuna võim loobib igat masti valitsusvälistele organisatsioonidele kaikaid kodaratesse. Toona intensiivistus just igasuguste organisatsioonide välisagentideks kuulutamine, jutul oli selles mõttes tõepõhi all.

Ühesõnaga, kõik kolm lähtusid sellest, et kodanikuühiskond on tingimata progressiivne, demokraatlik ja inimõigusi ning kodanikuõigusi austav. Ma siis ütlesin selle peale, et tegelikult eksisteerib Venemaal väga hästi funktsioneeriv kodanikuühiskond, see on aga võimutruu ja Vladimir Putinile lojaalne. Tõin näiteks sel ajal hoogu võtnud regionaalsete rahvarinnete ning kummaliste poolsõjaväeliste organisatsioonide asutamise ja nood kutsusid ennast rahvuslikeks vabastusliikumisteks.

Nende organisatsioonide eesmärk oli vabastada Putin lääne demokraatia mõjust – mida väidetavalt viljelesid teatud riigiduuma saadikud – ja teha Putinist Venemaa ainuvalitseja ning viia Venemaa seeläbi vastu järjest kasvavale õitsengule. No ja kasakad ka, need hakkasid organiseeruma kohe, kui Nõukogude Liit kokku kukkus.

Sellepeale läksid nii ajakirjanik kui ka aktivist närvi ja hakkasid seletama, et kõik need liikumised organiseeris ja maksis kinni võim. Mis ei vastanud siis ega vasta ka nüüd tõele. Olles tuttav regionaalse rahvarinde asutanud lugupeetud teadlastega, suhteliselt fanaatiliste vabastusliikujatega ja ka Venemaa kasakatega, siis võin kinnitada, et nende seas on piisavalt üksnes entusiasmist ja ideelisusest lähtuvaid inimesi.

“Seega, rääkides kodanikuühiskonnast, jätame sageli just ilmavaatelistel põhjustel välja väga olulised grupid.”

Kui nüüd vaadata ÜRO või EL-i institutsioonide kodanikuühiskonna definitsioone, siis on kodanikuühiskond inimeste ja organisatsioonide tegevus, mida riik ei juhi. Progressiivsusest ja demokraatiaarmastusest pole silpigi. Seega, rääkides kodanikuühiskonnast, jätame sageli just ilmavaatelistel põhjustel välja väga olulised grupid.

Teine asi on definitsiooni klammerdumine. Kodanikuühiskonna teadusliku definitsiooni on kunagi sõnastanud Robert D. Putnam ka eesti keeles ilmunud raamatus “Üksi keeglisaalis”. Huvitav raamat, kerge lugeda, soovitan. Putnami määratlus, et kodanikuühiskonna aluseks on sotsiaalne kapital, mis väljendub rohujuure tasandil tegutsevate MTÜ-de ja spordi- või muude seltside tegevuses, on ennast kätte maksnud.

Väga hea näide on kasvõi Gruusia. Seal on juba aastaid välisrahastuse abil üritatud luua just progressiivset ja läänelikku kodanikuühiskonda. Näiteks on uputatud meeletult raha igasuguste keskkonnateemadega tegelevate MTÜ-de loomisse ja käigus hoidmisse. Ei saa väita, et Gruusia oleks seeläbi grammigi puhtamaks muutunud. Mis käest maha kukub, see sinna ka jääb. Selle eest on Gruusias väga esinduslik mitteprogressiivne kodanikuühiskond, ma mõtlen siin tugevat, entusiastlikku ja aktiivset neonatside liikumist.

Ühesõnaga, me ei saa väita, et Gruusias puuduks kodanikuühiskond, see on lihtsalt teisel pool ideoloogilist veelahet. Miks ei ole progressiivne pool Gruusia ühiskonnast võimeline sama efektiivselt rohujuure tasandil koonduma ja tegutsema? Mul puudub sellele ammendav vastus.

Näeme Gruusia väga huvitavat kontrasti Ukrainaga, kus rohujuure tasandil tegutsev progressiivne kodanikuühiskond on tugev ja seda ka ilma välisrahastuseta või formaalset staatust omavate organisatsioonideta. Umbes 2013. aasta lõpul see algas ja nüüdseks on muidugi paljud initsiatiivid ka formaalse staatuse saanud.

Ukraina on muidugi alates 2014. aastast sõjas, ent see pole seletus kõigele. Gruusia kodusõja ajal tegutses näiteks Gruusias rohkem välismaa, sealhulgas Eesti, vabatahtlikke kui grusiine. Kuskil on mingid sotsiaalsed, kultuurilised või mentaalsed hoovad, mis panevad inimesi teatud eesmärgil liikuma. Teatud ühiskondades on need olemas, teatud ühiskondades neid pole.

Ühiskonnad on erinevad, väärtushinnangud on erinevad. Näiteks 2013. aasta Euromaidan Ukrainas toimus ka protestiks Viktor Janukovitši klanni korruptsiooni vastu, millest enamikul inimestel oli kõrini. Gruusias võib väga tihti kohata arvamust, et korruptsioon on tore asi ja seda võiks rohkem olla (Mihheil Saakašvili omal ajal teatavasti juuris korruptsiooni Gruusia ühiskonnast välja. Vähemalt mikrotasandil.).

Kas suhtumises korruptsiooni on mingi seos erineva maailmavaadetega kodanikuühiskondade tekkimisele mõlemas riigis, seda ei oska raudkindlalt öelda. Kindlasti on seal veel palju faktoreid.

Nii või teisiti, kodanikuühiskonnast rääkides ei tohi ignoreerida, et sellel nähtusel võib olla ka inetu pool. Totalitarismi toetamine, ksenofoobia, homofoobia, demokraatiavastasus, rassism – kõik need nähtused võivad olla esindatud ka kodanikuühiskonnas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Aimar Ventseli artikkel tõstatas olulise teema kodanikuühiskonna varjukülgedest. Ta tõi esile, kuidas mõned aktivistid võivad kasutada äärmuslikke meetmeid ja vägivalda oma eesmärkide saavutamiseks. Kuigi kodanikuühiskond on oluline demokraatia osa, tuleb jälgida selle liikmete tegevust ning vältida ekstremismi levikut. Oluline on leida tasakaal ühiskonna kaitsmise ja demokraatlike väärtuste järgimise vahel, et tagada kõigi kodanike õigused ja turvalisus.