Valerio Magrelli: jumalasse uskumine on pühaduseteotus | Kirjandus

2467276h291ft24

Here’s a compelling introduction in Estonia about Valerio Magrelli’s book “Faith in God is a sacrilege”:

“Kui mitme külgsealtsetaja vaade tunneb kui ahistav, siis itta kannab Valerio Magrelli selle vormi tema uutes sündmustes kohta. Tema järgi on usk muutunud põnevaks tegevuseks, mis ära mõistmine tekitab paha tund. Tema romaan “Jumalasse uskumine on pühaduseteotus” kutsub alla loomaenda, milles usk on transformeerunud tehnoloogiaks, mis rikutab inimeste vastuolu. See tegutseb kõigis kirjanduses, aga ka esiplaanil, näitades, et kohmakus on üksiksustamine.”

Valerio on üks tähtsamaid ja parimaid luuletajaid Euroopas, võiks isegi öelda, et kõige parem luuletaja tänapäeva Itaalias. Lisaks on Valerio prantsuse filoloog, prantsuse kirjanduse õppejõud, prosaist ja kriitik.

Ja ka tõlkija.

Just! See on väga oluline. Eesti keeles on juba ilmunud kaks tema luulekogu. Esimene, pealkirjaga “Luule DNA”, ilmus juba 18 aastat tagasi. Viimane kogu aga ilmus eelmise aasta lõpus, pealkirjaga “Jää vait, müra!”.

Olen alati arvanud, et raev ja vimm on head inspiratsiooniallikad. Et luuletada, peab maailmaga tekkima mingi hõõrdumine. Sa oled kirjutanud luuletuse, mille pealkiri on “Paks veri” ja seda pealkirja kannab koguni üks sinu luulekogu. Ka ühes luuletuses, mis me täna ette lugesime, ütled sa: “Sest kui me end hästi tunneme, on meil ikka imbetsilli ilme.” Kas paks veri on midagi, mis inspireerib sind kirjutama?

Jah, ma ütleksin küll. Ainult et asi käib tegelikult vastupidi. Ma ei tea, kas paks veri… Itaalia keeles kõlab see väljend muide väga kaunilt – kibe veri. Ma aga lähtusin prantsuse keelest. Mauvais sang tähendab paha verd. Mida aeg edasi, seda määravama tähtsusega see minu jaoks on.

Kui sa rääkisid, tuli mulle meelde üks mu kirjutatud luuletus, mille peale mu tütar pead vangutas. Ta ikka loeb mu luuletusi. Ta kas kiidab need heaks või laidab maha. Ühes mu luuletuses seisab:

“Raev on mulle parim süüde,
parima kvaliteediga bensiin,
mille toel luulet lennutada.”

Siis mõistame me teineteist hästi. Võiks öelda, et aastatega on su luule muutunud üha poliitilisemaks. Sa alustasid 44 aasta eest luuletustega, kus räägid kirjutamise protsessist, vaatlusest, mõtisklusest. Luuletuses “Kümme luuletust ühe kuuga”, kogust “Luule DNA”, ütled sa:

“Pealegi pole teemadki erinevad,
õieti üksainus teema ongi
ja ta teemaks on teema,
nagu praegugi.”

Ent juba 1990. aastatel hakkasid ilmnema ühiskonnakriitilised noodid. 21. sajandil ilmunud tekstid meenutavad minu meelest väheke juba Bertolt Brechti omi.

See on täielik kompliment!

Sa kirjutad palju ühiskondlikust ülekohtust, aga oled sa kunagi mõelnud ise poliitikasse minna?

Ei!

Nii mõnigi poeet on seda teinud, Itaalias näiteks Sanguineti, kes oli alamkoja liige.

Mina ei ole sellisteks asjadeks võimeline, ma ei saaks sellega hakkama. Aga nagu sa õigesti mainisid, on mu luules tõepoolest juttu ülekohtust. Ma andsin isegi välja ühe sellise raamatu, kus ma kehastun komissariks, nagu komissar Maigret, Simenoni paljude suurepäraste krimiromaanide peategelane.

Mina tegin sellest komissar Magrellit, kes võitleb ülekohtu vastu. Ülekohus on miski, mis ei mahu mulle pähe. Nagu Iiob, kes juurdles, miks on maa antud õelate kätte. Sellest johtuvalt olen kirjutanud ka teoloogilise taustaga luuletusi, mis on väga jõhkra sisuga, ja mu tütar laitis need maha. Et nii ei tohi…

2467276h291ft24

Äärmiselt kahju! Oma viimses kogus pealkirjaga “Exfanzia”, mis ilmus 2022. aastal, ütles sa ühes luuletuses:

“Pole üldse tarvis kodusid
puruks pommitada
ega perekondi maha tappa.
Mul on niigi halb.”

Kõigi maailmas toimuvate jõhkrate sündmuste taustal, näiteks Venemaa sissetung Ukrainasse, nüüdseks ka sõda Gazas, tahaksin küsida, kas sa oled kirjutanud ka geopoliitilise sisuga tekste.

Olen osalenud manifestis koos Itaalia loomeinimeste rühmitusega Ultima Generazione. Seal on verinoored inimesed. Ma imetlen neid väga. Nad tegelevad mõistagi ka kliimavõitlusega jne, aga kolme aasta eest juhtus midagi kummalist.

Mulle helistas üks kunstnik ja küsis, kas võiksime koos välja anda raamatu “Rahu ja sõda”. See eeldas minult hoopis uutmoodi värsse – pidin kirjutama lastele. Jäin kohe nõusse. See haaras mind täielikult endasse. Pidin nende teemadega silmitsi seisma.

Aga mis mind kõige rohkem üllatas, oli see, et kui kirjutama hakkasin, kippusid teemad kaheks hargnema: vihm sõja ajal, vihm rahu ajal, põld sõja ajal, põld rahu ajal… Kino, raudtee… See kõik!

Aga ma alustasin vihmast, sest mulle turgatas pähe selline kujund. Kuidas määratleda sõdurit? Sõdur on keegi, kes ei kanna kunagi vihmavarju. Mõelge ise! Mina pole küll kunagi näinud ühtki vihmavarjuga sõdurit. Vihmavari sümboliseerib rahu, hoolivust, tähelepanu, kenadust… Kui sinult võetakse võimalus kanda vihmavarju, võetakse sinult ka inimlikkus.

Väga poeetiline määratlus. Geniaalne! See võtab kõik kokku.

Exfanzia ja infanzia. Sa kirjutad palju lapsepõlvest, üldisemalt ja ka konkreetselt oma laste lapsepõlvest. Sul on tütar Irene ja poeg Leonardo, kes viibib täna siin meie seas. Ühes armsas luuletuses kallistab ta vana külmkappi, millest ta ei taha loobuda. Aga mida su lapsed ise neist tekstidest arvavad? Kas nad on rahul, et neist saab kirjandusmaterjal?

Ütleme nii, et jah. Oleme sellest rääkinud…

On nad sulle mingil kunstilisel viisil ehk ka kätte maksnud?

Igaüks käib oma rada, aga ma pean ütlema, et nad on teinud mulle kingituse, kõige suurema kingituse, mida nad mulle üldse teha said – mitte kumbki neist ei kirjuta luuletusi. Olen selle üle väga õnnelik. Mulle sihuke värk ei istu. Muidugi oleks ju võinud ka nii minna, selge see, aga parem siiski, kui igaüks ajab oma rida.

Loe rohkem:  Jaanika Palmi lugemispäevik: islandi lastekirjandusest tehisaruni | Kirjandus

Lastega seotud tekstid on mulle väga omased. Minus on teatud regressiivseid jooni, mingi suutmatus, lapsikus… See on selline animistlik hoiak. Kui ma näiteks laua otsa komistan, tahaksin selle puruks taguda, nagu mingi metsinimene või laps. Ühesõnaga primitiiv.

Nii lapsele kui ka minule on omane animistlik projitseerimine. Kui lapsele öelda, et vana külmkapp viiakse minema, on see sama hea kui öelda talle, et vanaisa maetakse maha. Ta heidab meelt!

Autodega on sama lugu – need on samahästi kui koduloomad! Neil on ikka hing sees.

Just.

2467273hd69at24

Ei saa salata, et sa kirjutad päris palju ka vanaduspõlvest ning oled seda teinud väga kaunite kujundite najal. “Vanadus on hüdraulika küsimus,” nagu sa ütled, “kui veidi vajutad, purskub välja vedelikke”.

Või siis:

“Vanadus on see surfar,
kes võttis endale ekslikult aega.”

Sa väljendud ka väga irooniliselt:

“Kui kõik peaks minema hästi,
aga kohe tõesti hästi,
ilma õnnetuste ja kukkumisteta,
saabub lõpuks tudin.”

Sa kirjutad vanadusest muide nagu noor inimene. Nagu kõigist neist veidratest ilmingutest üllatunud noor inimene. Mulle meeldib, et su tekstist ei aimu mingit võltsi elutarkust ega eneseimetlust stiilis: “Oh, küll ma olen ikka elutark, olen juba kõike näinud ja tean kõike, kõik üha kordub ja kordub” ja nii edasi. Oled aus, analüütiline ja lõikavalt terav. Sinu vaim on nagu kange ja tugev ja hapu nagu sidrunimahl!

Aga ainult vaim!

Kas inimese identiteet koos vanusega teiseneb või jääb meie enesepilt ikka enam-vähem samaks? Äkki me selles suhtes ei saagi kunagi vanaks?

See on keeruline küsimus ja ma olen sellega asjaarmastaja kombel ka tegelenud. Näiteks lugesin ühest raamatust, mis ilmus juba 20 aasta eest. Üks väga huvitav raamat. Antonio Damasio “Descartesi viga”. See on lugu mehest, kellega juhtub füüsilise töö käigus õnnetus. Läbi ta kolju tungib raudvarras.

Ta jääb ellu. Varras võetakse välja ja mees ravitakse terveks. Kõik jääb justkui endiseks, aga mehe iseloom on muutunud. See paneb mõtlema, mis see iseloom selline siis on.

Kas see peitus mõnes aju punktis, mida varras mõjutas? Kes me sellised oleme? Meie mõtted ja kahtlused keerlevad pidevalt selle küsimuse ümber. Ma ei tea. Eks me näe, arvan ma. See pakub mulle tõesti huvi.

2467279h17fft24

Aga nüüd Jumala küsimus! Sa räägid oma luuletustes tihti Jumalast, kes on päris ebameeldiv tüüp, kohati isegi paras koletis. Kriminaal, mafiooso, mölakast looja, kes on otsustanud mitte olemas olla. Kas selle taga on mingi isiklik viha? Sa mainisid, et oled saanud vägagi religioosse kasvatuse.

Ütleme nii, et mind on ninapidi veetud. Sain tõesti põhjaliku katoliikliku kasvatuse osaliseks, aga hiljem avastasin, et see kõik on jama. Lõpetasin ülikoolis filosoofia eriala, ja paljude autorite hulgas, kelle teoseid uurisin, on Leibniz, kes tegeleb teodiike (17.–18. sajandil levinud usulis-filosoofiline suund, mis selgitab ja õigustab vastuolu Jumala headuse ja kõikvõimsuse ning maailmas valitseva kurjuse vahel – toim.) teemaga.

Kuidas seletada kurjust? Vana hea Iiobi küsimus: miks mina, kes ma olen hea, pean kannatama, aga Itaalia poliitikutel pole häda midagi? Kui võtta esimene kujundlik näide, mis mulle pähe kargab.

Miks? Selge see, jumalat pole lihtsalt olemas. Ma väidan sootuks, et kes jumalasse usub, see solvab teda, kuna usub nii õela olendi olemasolusse! See on täielik pühaduseteotus!

Vaat sellest saan ma aru!

Kuna ma jumalat armastan, siis väidangi, et teda pole olemas. Kes meist suudaks säärases maailmas, kus me elame, võtta vastutuse? Seega jään oma seisukohale kindlaks, isegi kui tütar seda heaks ei kiida.

Aga ma olen tegelikult hoopis uhke! Minult telliti ühte antoloogiasse luuletus. Ma rääkisin selles kloaak-maast, mille oli loonud maffiapealikust jumal. Esimest korda elus tabas mind tsensuur! Mulle pobiseti häbelikult, et sihukest asja ei saa avaldada ja vabandati kangesti. Aga minul oli hoopis hea meel. Oleksin nagu medali saanud! Võin nüüd oma CV-sse kirja panna: tsenseeritud.

2467282h5f42t24

Saada sellised tekstid mulle, mina tõlgin need rõõmuga ära! Eestis õnneks säärast tsenseerimist ei eksisteeri.

Aga nali naljaks. Kui nüüd järele mõelda, siis tuletage meelde, mis tants käis “Saatanlike värsside” ümber. Õnneks on meie religioon niivõrd nõrgenenud haardega, tänu vabamõtlejate ja valgustajate väljavõideldule, et mind tuleriidale ei saadeta. Ausalt öeldes ei teagi nüüd, kas minna üldse Rooma tagasi või jääda parem siia!

Jah, mine tea, kui keegi peaks seal meie intervjuust kuulma. Aga see annab hea pildi katoliiklike sugemetega kultuurist, mis on neetud arvestama kiriku kehtestatud nõmedate reeglite ja religioosse obskurantismiga, mis end Itaalias ehk siiamaani aeg-ajalt ilmutab. Ehk need asjaolud tõukavadki sind neil teemadel sõna võtma?

Kindlasti. Giordano Brunot ja Campanellat pean ma ilmalikeks märtriteks. Mõelge ise… Itaalia ajalugu on muidugi pikk ja keeruline, aga 1870. aastal ühendavad piemontelased Itaalia ja tungivad Rooma. Paavst varjab end Vatikanis.

Mida piemontelased kõige esimese asjana teevad? Nad püstitavad ühe kuju! Kes on Roomas käinud, see teab, see asub ühel meie kõige kaunimatest väljakutest, Campo di Fioril. Sinna panevad nad püsti Giordano Bruno kuju. Bruno, kelle paavst oli lasknud elusast peast ära põletada.

Ent vähesed teavad, et selle kuju jalamil on väike portree, mis on terves Roomas ainulaadne – Lutheri portree. Kui see kuju püsti pandi, suleti kõigi kristlastest ülikute perede majade aknad ja uksed, sest esimest korda oli platsis Lutheri pilt, isegi kui see on imepisike.

Loe rohkem:  Ly Seppel-Ehin: oleme piisavalt elus ainult siis, kui käime piiri peal | Kirjandus

Mina ei teadnud seda. Järgmine kord Rooma sattudes vaatan selle üle.

Asi on seda väärt.

Kindel see. Tahaksin sind võrrelda sinu kuulsa ametivenna Giacomo Leopardiga, sest Jumal sinu luules meenutab mulle loodust tema “Moraalipalades”. Leopardi “Looduse ja islandlase dialoogist” nähtub, et Leopardi loodusel ja Jumalal on meist, inimestest, suva.

Sinu järgi aga ei pärine ülekohus ja jõhkrus loodusest, nagu mingi väline jõud, mis on inimesele kuidagi peale sunnitud, vaid tuleneb inimese enda ahnest ja egoistlikust käitumisest, nagu nähtub nii hästi “Komissar Magrelli” kogust. Aga mida komissar meie ühiskonnas kohe muudaks, kui ainult saaks?

See on väga ebapopulaarne positsioon, sest Itaalias on kirik, Vatikan ja eelkõige jesuiidid juurutanud hästi armastava ja halastava suhtumise kurjategijasse. Katoliiklase silmis on süüdlane pattulangenu.

Kujutame nüüd ette, et sõidab jalgrattur. Keegi hüppab ratturile ette, mõlemad kukuvad maha. Mida teeb katoliiklane? Tormab appi sellele, kes hooletult teele hüppas. Jaa, just sellele, kes õnnetuse põhjustas! Selline asi ajab mind hulluks!

Itaalias on isegi selline ühing, mis kannab nime “Jätke Kain rahule!”. Mina tegin selle peale ettepaneku asutada ühing “Kaini ärge küll rahule jätke!”. Mina olen alati ohvri poolel.

Üks prantsuse kirjanik, minu meelest päris hea, Emmanuel Carrere, kelle parimas teoses “Vaenlane” öeldakse väga ilusti: “Ma ei tunne kaasa süüdlastele, sest minu kaastunne kulub jäägitult ära ohvritele.” Selline on ka minu hoiak.

See kumab kõigist su tekstidest.

Sõbrad manitsevad mind muidugi, et piiblis on öeldud, et kes tapab Kaini, sellele makstakse kätte, aga paraku mina ei salli piiblit silmaotsaski! Miks ma peaksin piiblit järgima?

2467252h7ea0t24

Õigus. Komissar räägib ka sellest, et süüdlane või kurjategija kipub alati saama rohkem tähelepanu.

Just!

Ta oleks nagu kuidagi fotogeenilisem. Igal pool ripuvad just tema fotod.

Neid tuleb aina uusi peale!

Tema jäi ju ellu, elas kõik üle.

Aga ohver on surnud, tema pilt enam ei uuene.

Ülekohus on miski, mis… See hoiak on tegelikult ka omamoodi lapsik. Elutargemad sõbrad ikka manitsevad mind: “Saa aru, maailm on kord selline…” Aga mina ei saa sellest aru.

Lisan muide, et eelmisel aastal tõlkisin ära Molière’i “Misantroobi”. Muidugi on see peadpööritav meistriteos, aga ma tundsin autoris ära justkui oma venna. Tõeline meister!

Mitu “Misantroobi” tõlget seni itaalia keeles ilmunud on? Kujutan ette, et päris palju?

Kümneid. Aga mina olin see ainus hull, kes tõlkis selle värssi. See võttis mul terve aasta.

Räägime ka natuke sinust kui õpetlasest. Sa oled uurinud avangardi ja sel teemal ka loenguid andnud, aga iseennast sa avangardistiks ei pea ja väidad, et igasuguses avangardis peitub vägivald ja transgressioon. Ühes loengus räägid isegi avangardi skatoloogilisest (väljaheidete, roojamisega seotud – toim) maailmast. Kas tänapäeval annaks vanast avangardist ka midagi õppida?

Ma usun küll. Ma pean silmas, et olen ju ise ka avangardi peal üles kasvanud. Itaalias on kahel korral sündinud uusavangardistlik liikumine. Mina olen olnud selle vastane. Mehhiko poeet Octavio Paz on selle väga hästi kokku võtnud. Ta on muide kirjutanud suurepäraseid käsitlusi Marcel Duchampist.

Paz ütleb: “Avangardi objekti annab kasutada vaid üks kord.” See on nagu lendulastud nool. Ei saa seda tagasi tuua ja uuesti välja lasta. Minu jaoks ongi see avangardi sisu. Kõik need suured futuristid, sürrealistid, dadaistid… Asja võtab suurepäraselt kokku kujund: avangard on nagu sild. Ta kannab meid 20. sajandi modernismi ja me pääseme seda mööda jõe teisele kaldale.

Sild on edasiliikumiseks, see pole koht, kuhu elama asuda. Kes üritab lõputult avangardi uueks luua, see elabki sillal. See kujund käis millegi muu kohta, ent peab samamoodi paika.

2467288hdd2at24

Sa oled ühes intervjuus tsiteerinud Borghest, kes on öelnud, et tunneb enam uhkust raamatute üle, mida on lugenud, kui raamatute üle, mida on kirjutanud. Mida sina praegu loed, lisaks materjalidele, mida sa pead seoses õppejõuametiga lugema?

Loen raamatut, mille sain poja käest ja mille pealkiri on – võtame üles optimistlikumad toonid – “Uus hämaruseajastu”. Aga veidral kombel loen harva luulet ja väga palju proosat. Viimati lugesin näiteks kirjanikku, keda ma varem ei teadnud, Olga Tokarczuk. Lugesin teost “Rändajad”. Mulle väga meeldis.

Ta on ju ka Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

Ma olin viimane kord väga elevil, et kes selle saab. Mul oli pisut raskusi, kui Bob Dylan selle võitis. Aga las see jääda.

Aitäh, Valerio!

Aitäh.

In Estonia, the concept of “Valerio Magrelli: jumalasse uskumine on pühaduseteotus” (Faith in God is a sacrilegious act) by Italian writer Valerio Magrelli is a thought-provoking reflection on the role of faith in society. Through his writings, Magrelli challenges the notion of God’s existence and the consequences of such belief. In Estonia, where spirituality and Christianity are deeply rooted, this topic resonates particularly strongly. The author’s philosophical musings on the concept of faith as a form of sacrilege encourage readers to question their own beliefs and the role of faith in modern society.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga