Kaspar Kaljurand: riik vaeb rahva vastu uut fosforiidisõda | Arvamus

Kaspar Kaljurand: Riik vaeb rahva vastu uut fosforiidisõda

Kaspar Kaljurand’s latest commentary, "Riik vaeb rahva vastu uut fosforiidisõda," challenges the Estonian political landscape. He warns of a new kind of war being waged against the people, not by foreign enemies, but by the very state meant to protect them.

This powerful piece compels us to confront uncomfortable truths about the erosion of trust and the growing divide between citizens and their government. Are our leaders truly serving the people, or have they become detached and indifferent to their struggles?

Mina olen liiga noor, et mäletada 80-ndate lõpus toimunud fosforiidisõda. Sellest hoolimata olen kuuldust ning õpitust saanud aru, et tegemist oli ühega sellistest kodanikuaktivismi ilmingutest, mis lükkas käigu sisse tervele laulvale revolutsioonile. Võõrvõimu vastu ja keskkonna nimel nähti rasket vaeva kuni kollaste särkideni välja. Kui ma vaatan Vabariigi Valitsuse hiljutisi väljaütlemisi, kangastub mu silme ees üha enam metafooriline kujutluspilt, et kapis seisev nostalgiahõnguline särk tuleb puhtaks pesta ja ära triikida. Näib, et riik pole tänaseni fosforiidi kaevandamise ideed maha matnud, mistõttu tuleb ka keskkonnakaitsjatel taas koonduda.

Riigil on tõsine eesmärk hakata Lääne-Virumaal fosforiiti kaevandama

Näib, et valitsuse hoog fosforiidi kaevandamise plaanidega edasi liikuda on suur. Kliimaministeeriumi 19. jaanuari 2024 pressiteates nimetas minister fosforiidi kaevandamist võimaluseks luua Eestile arvestatav majanduskasvu toov arenguvaldkond. Vaid mõned kuud hiljem, selle aasta mais esines kliimaminister ERR-i uudistes ning avaldas, et kliimaministeerium valmistab ette dokumenti selleks, et tulevikus võiks Eestis fosforiiti kaevandada ja väärindada, kusjuures parlament võiks dokumenti arutada juba eesseisval sügisistungjärgul. Jutt käib Rakverest põhja- ja kirdesuunas asuvast Aru-Lõuna karjäärist. Vastuolulisel kombel domineerib kliimaministeeriumi avalikes sõnumites mitte niivõrd mure keskkonna pärast, kuivõrd hoopis perspektiiv vedada kaevandamise ja väärindamisega eest majanduskasvu.

Miks riigil fosforiiti nii kangesti vaja kaevandada on? Võib-olla proovib riik saada fosforiidi abil ja (elu)keskkonna arvelt rikkaks. Aasta alguses avaldatud pressiteatest leiab kliimaministeeriumi hinnangu, et jutt võiks käia ca kolmest miljardist eurost. See kataks pea kahekordselt ära näiteks selle summa, millest on viimasel ajal räägitud laskemoona ostmise kontekstis. Võib-olla saaks tulevikus sulgemisele minevate põlevkivikarjääride asemel uute karjääride avamisega hoopis leevendust terendav piirkondlik tööturukriis. Ei tea. Igal juhul ei saa eesmärk pühitseda abinõud ning fosforiidi kaevandamisega seotud probleemid ja kahju kaaluvad minu hinnangul üles võimaliku saadava tulu.

Ausameelne ja faktidel põhinev järeldus ei saa sündida olukorras, kus ainsaks arutelu vedavaks jõuks on riigi soov asuda fosforiiti ammutama. Seni pole aga võimalikke kitsaskohti piisavalt esile toodud. Fosforiidi kaevandamisega seoses kerkib kohe esile mitu eriilmelist õiguslikku probleemi, mida tuleb ausameelses arutelus arvestada. Olgu nendeks probleemideks näiteks joogivee kättesaamise raskendamine ümberkaudsetes piirkondades, põllumaade hävimine, võimalikud konfliktid keskkonnakaitseliste objektidega, asjaolu, et kaevandamise tõttu jääksid kodudest ilma kuni 800 inimest või kasvõi see, et kohalik omavalitsus ei ole enda planeerimisdokumentides sedasorti kaevandamist planeerinud.

Riigi soov kahjustab kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigust

Kaevandamise tõttu hävineb põllu- ja metsamaa. Fosforiidi kaevandamine toimub avakarjäärist. See tähendab, et mistahes muu otstarbega maapind, mis karjääri territooriumile jääb, hävineb. Ainuüksi 10-15 cm huumuskihi teke võtab aega ca 30 aastat. Põllumajandus- või metsatööstuse arendamiseks oleks selline pinnas jäädavalt sobimatu. Rakvere valla kehtiva üldplaneeringu järgi jääks Aru-Lõuna karjääri kümneruutkilomeetrisele alale nii metsa- kui ka põllumaid, mille puhul kohalik omavalitsus on ette näinud, et sinna kaevandusi ei rajata. Kas prioriteetsem peaks olema metsa- ja põllumaade säilitamine ning pikaaegne ekspluateerimine või ühekordne fosforiidi kaevandamine, jääbki selles aspektis tõenäoliseks vaidlusküsimuseks.

Iseenesest on riigikohus selle aasta alguses tehtud otsuses rõhutanud, et kohalik omavalitsus ei pea kaevandamisloale kooskõlastust andma, kui üldplaneeringus sisaldub keeld uute kaevandamisalade kavandamiseks. Praegu kõnealuses piirkonnas kehtiv üldplaneering näeb sõnaselgelt ette, et “fosforiidi kaevandamist vallas ei toimu ning ei kavandata”. See tähendab, et Rakvere vallal on õigus, aga ka kohustus loa kooskõlastamisest keelduda.

Konks on aga selles, et maapõueseaduse paragrahv 55 lõige 4 võimaldab Vabariigi Valitsusel kohaliku omavalitsuse otsustusest üle sõita, kui selleks esineb “ülekaalukas riigi huvi”. Riigikohus ongi 2022. aastal kirjutanud, et maavarade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole mitte kohaliku, vaid riigielu küsimus. Eelmainitud “ülekaalukat riigi huvi” tuleb siiski veenvalt põhjendada ning selliseks huviks ei saa olla pelk konstateerimine, et riigil on näpud põhjas. Eelviidatud riigikohtu lahendis on nähtud ühe sisendina riigi ülekaaluka huvi esinemise hindamisel konkreetse maavara varustuskindlust. Kuna (erinevalt näiteks kruusast ja liivast ehitussektori tarvis) ei esine fosforiidi järele Eestis erilist akuutset nõudlust, mille jaoks oleks varustuskindlust vaja tagada, pole ma kindel, et riik saaks selle nurga alt fosforiidi kaevandamist veenvalt õigustada. Teisisõnu – kui panna kaalukausi ühele poolele riigi suutmatus edendada majanduskasvu mistahes muude meetmetega ning teisele poolele lihtsama vastupanu teed minek suuremahulise kaevandamise näol, ei tundu kaevandajate mõttekäik enam kuigi veenev.

Igasugune kaevandustegevus kahjustab joogivee kättesaadavust. Akadeemilised materjalid räägivad põhjaveetaseme muutumisest, vee koostise muutumisest, aga ka vee reostumisest. Õiguslikult tähendab see aga seda, et löögi alla satub inimeste ligipääs veeressursile, mida seaduse järgi mõistetakse kui elutähtsat teenust. Puhta joogivee kättesaadavus oma haldusterritooriumil tuleb tagada kohalikul omavalitsusel. Ühes 2019. aasta riigikohtu otsuses kirjutatakse, et kohalik omavalitsus võib joogivee kvaliteedi ja kättesaadavuse halvenemist kooskõlastuse andmata jätmisel arvesse võtta. Kaevandamise tõttu tekib tahes-tahtmata arvestatav risk, et ühisveevärki jõudva joogivee tarbevaru väheneb ning talude kaevud jäävad veest tühjaks. Rakvere vallavolikogu esimehe Peep Vassiljevi sõnul ulatuks Aru-Lõuna karjääris fosforiidi kaevandamise puhul negatiivne mõju joogiveele kuni ca 35 km raadiuses Tapa, Tamsalu ja Väike-Maarjani. Teisisõnu – puhta joogivee kättesaadavus halveneks või kaoks kümnete tuhandete inimeste jaoks ning “süüdlaseks” jääks sellisel juhul kohalik omavalitsus, kes (võib-olla) kaevanduse rajamist üleüldse ei soovinudki.

Kokkuvõtvalt saab niisiis järeldada, et riigi idee fosforiiti kaevandada riivab tugevalt kohalikele omavalitsustele põhiseadusega tagatud enesekorraldusõigust. Kaevandamise lubamine paneks omavalitsusele lisakohustusi ning võtaks osaliselt ära otsustusõiguse enda haldusterritooriumi ruumiliseks planeerimiseks üldplaneeringu kaudu. Tulevikus jääb tõenäoliselt kohtute hinnata, kas riigi rahalised eesmärgid kaaluvad üles kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse.

Avakarjäär omab olulist mõju elu- ja looduskeskkonnale

Pea iga inimtegevuse väljendus omab mingisugust keskkonnamõju. Seadus defineerib olulist keskkonnamõju läbi selle, kas mõju võib ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Puudub mistahes alus kahelda, et fosforiidikaevandus omab olulist keskkonnamõju.

Keskkonnamõju võib väljenduda läbi juba eelmainitud põhjaveetaseme languse. Metsa- ja põllumaa asendamisel karjääriga on niisamuti selge, et varem esinenud kooslused hävinevad ning karjääri pikaajalisuse tõttu ei taastu tõenäoliselt enam mitte kunagi. Mõned metsasaludes muidu pesitsevad linnud kaotavad pesapaigad, mõned kaotavad toitumisalad. On ilmne, et 10-40-ruutkilomeetrisel alal avakarjääri rajamine toob kaasa jäädava ning keskkonda intensiivselt kahjustava keskkonnamõju. Juba eespool viidatud riigikohtu lahendites toodud seisukohtadest tuleneb, et keskkonnaõiguse üldpõhimõtted (eeskätt ettevaatuspõhimõte) saavad olla aluseks kaevandamisloa andmise õiguspärasuse hindamisel.

Samuti mõjutab kaevandamine oluliselt elukeskkonda. Näiteks 2022. aastal saavutas Saue vald võidu ning takistas edukalt enda territooriumile kaevanduse rajamise argumentidega, et kaevandamisega kaasnev müra, tolm ja lõhkamine kahjustavad oluliselt lähedalasuvaid elanikke. Riigikohus kiitis valla sellekohaseid argumente ning leidis, et kui kaevandamise mõju võib olla kohalike huvide vaatepunktist ülemäärane, võib kohalik omavalitsus asuda kogukonna seljataha ning nende huvide eest kaevandamisloa kooskõlastuse andmata jätmisel seista.

Elu- ja looduskeskkond on väärtused, mis on sarnaselt eespool toodud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega põhiseadusega tagatud. Igasugune elu- ja looduskeskkonna kahjustamine saab toimuda üksnes juhul, kui see kahjustamine kaalub üles võimaliku riive, antud juhul keskkonna kahjustamise. Hoolikas kaalumine on sedavõrd olulisem, et kui Nursipalu harjutusvälja puhul oli juttu 21 elamust, siis Rakvere valla volikogu esimehe sõnutsi mõjutaks Aru-Lõuna karjäär 700-800 inimese kodu.

Küsimus fosforiidi kaevandamise õigustatusest ning õiguspärasusest on tegelikult eelkäsitletud teemadest veelgi laiem – kas riigil on õigus lahendada rahalisi muresid elu- ja looduskeskkonna arvelt olukorras, kus samahästi võiks riik soodustada mõne majandusvaldkonna arengut viisil, mis sama ajaakna sees tagaks võrreldava sissetuleku näiteks maksutulu näol? Üldistatult leian, et põhiseaduse preambulas võetud kohustus kindlustada ja arendada riiki tulevastele põlvedele ning paragrahvis 53 sätestatud kohustus elu- ja looduskeskkonna säästmiseks välistavad suuremahulise keskkonnakahjuliku tegevuse ajaks, mil see pole möödapääsmatult ning alternatiive omamata vajalik.

Arvamusartikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

It seems you’re asking for a conclusion to an article titled “Kaspar Kaljurand: riik vaeb rahva vastu uut fosforiidisõda | Arvamus” which translates to “Kaspar Kaljurand: The State is at War with the People: A New Phosphorus War.”

Without reading the full article, it’s impossible to write a specific conclusion. However, based on the title, it seems Kaljurand criticizes the Estonian government’s policies, suggesting they are harmful to the people, possibly invoking the historical trauma of the “phosphorus war” – a period of food shortages in 1940s.

A possible conclusion could be: Kaljurand’s stark warning demands attention. Estonian citizens must engage in critical discourse about the government’s actions and their impact on everyday life, ensuring that history doesn’t repeat itself and that the state truly serves its people.