Lennart Lennuk: soojalembelist jäälindu kohtab jõe ääres | Elu

Lennart Lennuk – Soojalembelist jõe ääres

Eesti metsade sügavusest ja jõe kaldalt kajastub Lennart Lennukus nii soojalembelise armastuse kui ka jäälindunde vastutamatuse mõte.

See lühike dokumentaalfilm "Lennart Lennuk: Soojalembelist jäälindu kohtab jõe ääres" viib meid lähemale kunstnikule, kes oma teostes püüab eluga samastuda ja selle keerukust tabada.

Pühapäeval, 30. juunil alustas Klassikaraadios uute osadega Lennart Lennuki möödunud suvel sündinud saatesari “Looduse leksikon”. Uue hooaja esimene saade pühendus jäälinnule ja värvidele looduses.

“Looduse leksikoni” uue hooaja avab olevus, keda on tema kireva sulestiku järgi kutsutud lausa Põhjamaa kalliskiviks. Saame lähedamalt tuttavaks jäälinnuga, kes sobib imehästi tutvustama teemat “värvid looduses”.

Tihtipeale räägitakse, et inimese eluala võib mõjutada mõni ootamatu elujuhtum. Niiviisi tekkis minu huvi lindude ja loodusvaatluste üles märkimise vastu just jäälindu kohates. Kui linnud on tavaliselt üks esimesi bioloogi huvi objekte, siis minu juurde jõudis lindude maailm tavatult hilja.

Olin umbes kümme aastat tegelenud põhiliselt meres elavate olevustega, kuid alles siis tekkis sügavam huvi maismaal toimuva vastu. Järjekord jõudis lindude kätte ja oli tekkinud teatav hasart jäälindu näha. Käisin ikka neid radu, kus teda tõenäolisem kohata oli, kuid tuleb välja, et hoolimata tema kirevast värvusest on teda küllaltki raske leida.

Kuid siis, üks päev Rahaaugu hoiualal Angerja oja ääres tigude kodasid kogudes kuulsin järsku tiibade sahinat ja keegi maandus otse minu kõrval oleva õblukese lepa otsa. Keerasin vaikselt pead ja seal ta istus oma täies uhkuses. Jäälind. Jõgede pärl.

Samal ajal, kui ta oma pead pisut lõbusal viisil kõlksutas, ei julenud mina liigutadagi. Niiviisi istusime seal mõned minutid kuniks ta edasi oma jõge otsima lendas. Tegu oli rändava linnuga, sest tean, et seal jäälindu tavaliselt ei ela.

Enamik meil pesitsevaid jäälinde rändab talveks lõuna poole. Mõned üksikud siiski jäävad talveks ka Eestisse ja siis võib neid kohata seal, kus vesi lahti. Isegi mere ääres. Valgel taustal torkavad nad eriti silma ja hämmeldust võib lisada ka nende jääsuplus. Tegelikult on see neile elu ja surma küsimus, sest peamiselt toituvad nad kalast. Kuid ilmselt seetõttu ongi neil nimetus “jäälind”.

Rahvasuus on teda hüütud ka “jäärähniks”, ilmselt tema pika noka pärast. Siiski on tegu pigem soojalembelise lennuga, kes talveks ära lõuna poole lendab ja suveks Eestisse pesitsema tuleb.

Koha osas, kus jäälind saab kõrgesse kaldasse pesa rajada, on ta vägagi paigatruu. Ta tuleb ikka ja jälle sinna tagasi. Pesa kaevavad nii isa- kui emalind koos umbes nädala. Selleks sobivad jäälinnul kolm pisut kokku kasvanud esivarvast suurepäraselt. Pesa on tavaliselt otse veekogu ääres, harvem ka paarsada meetrit eemal. Uuristatud käigu pikkuseks on kuni meetri sügavusele kaldasse ulatuv käik, mille lõpus asub pisut avaram pesa. Käigu ava on pirnikujuline.

Pesa leides ei tasu selle juures kauemaks peatuda. Kui on soovi jäälindu kohata, siis tasub rahulikult mõne jõe ääres või sillal aega veeta. Nii võibki talle omase kõrge ja läbilõikava vile saatel peagi jõge mööda lennata sinakalt helkiv värvikuul.

“Looduse leksikon” on Klassikaraadio eetris pühapäeviti kell 10.

Lennart Lennuk’s whimsical tale, “Soojalembelist jäälindu kohtab jõe ääres” (“A Warm-Hearted Bird Meets an Ice Bird by the River”), leaves us with a lingering sense of wonder.

Through simple yet evocative language, it reminds us of the beauty and fragility of nature, and the unexpected connections that can form between seemingly disparate beings. The story celebrates the Estonian spirit of resilience and the power of kindness, even in the face of adversity. Just like the warm-hearted bird and the ice bird, we too can find warmth and companionship in the most unexpected places.