Väliseesti teadlane seadis loo suurtest isasloomadest kahtluse alla | Loodus

Eesti teadlaskond on plahvatuslikult reageerinud värskele uuringule, mille kohaselt on seni peetud suurte isasloomade rolli ökosüsteemides ülehinnatud. Väliseesti teadlane on pannud kahtluse alla senised arusaamad metsloomade käitumisest ning nende mõjust looduskeskkonnale. Uurimus toob esile mitmeid üllatavaid avastusi, mis sunnivad teadlasi senised teooriad ümber hindama. Kas tõepoolest on suurematel isasloomadel vähem mõju kui seni arvatud? Kas meie senised teadmised looduse toimimisest vajavad täielikku ümbermõtestamist?

Oma teoses “Inimese põlvnemine” ütles Charles Darwin, et imetajate seas on isasloomad enamasti emastest suuremad ehk rääkida saab sugulisest dimorfismist. “Teos ilmus 19. sajandil ja Darwin sõnastas oma väite seal üldteadmisena, ilma mingeid tõendeid esitamata. Ometi tsiteeritakse teda selles küsimuses tänini,” osutab Purdue Ülikooli kanada-eesti järeldoktor Kaia Tombak.

“Leidsime oma andmete toel, et väide “enamikul imetajatel on isased emastest suuremad” ei pea paika.”

Alates 1970. aastatest on ilmunud Darwini seisukoha suhtes kriitilisi töid. Esimesena käsitles väidet kahtlevalt Ameerika zooloog Katherine Ralls. “Ta märkas, et tegelikult pole enamiku imetajaliikide seas dimorfism kuigi äärmuslik. Ta leidis, et monomorfism ehk sama mõõtu isased-emased on tegelikult väga levinud, eriti suurte liikide arvuga taksonites, nagu näriliste seas,” sedastab Tombak. Ühtlasi näitas Ralls, et hoopis emasloomad on isastest palju sagedamini suuremad, kui varem arvati.

Rallsi kahtlustest innustust saades valmis järgnenud kümnenditel mitu ülevaateuuringut, mille eesmärk polnud Darwini väidet tingimata kummutada, vaid selle paikapidavust statistiliselt kontrollida. Nüüd valmis sarnane uuring ka Tombakul ja kollegidel. “Kasutasime varasemast rangemaid statistilisi meetodeid. Leidsime oma andmete toel, et väide “enamikul imetajatel on isased emastest suuremad” ei pea paika,” tõdeb järeldoktor.

Väiksem, aga rangem

Kaia Tombaku sõnul oli tema ja kolleegide uus analüüs uuenduslik just oma metoodika poolest. “Me ei ole ainsad, kes on näidanud, et Darwini ei väide ei pruugi õige olla. Küll aga oleme esimesed, kes tõid selle välja tugeva argumendina,” täpsustab ta.

“Me ei ole ainsad, kes on näidanud, et Darwini ei väide ei pruugi õige olla. Küll aga oleme esimesed, kes tõid selle välja tugeva argumendina.”

Nimelt kasutasid varasemate tööde autorid statistiliselt kehva kvaliteediga arvandmeid. Näiteks võeti ette iga liigi keskmine isaslooma ja keskmine emaslooma kehamass. “Need on aga lihtsalt kaks numbrit, mille võrdlemiseks ei saa statistikat kasutada. Selleks on vaja rohkem infot,” osutab järeldoktor. 

Samuti kimbutas keskmistel põhinevaid töid tema sõnul teatav meelevaldsus: igas uuringus valisid autorid kehamassierinevuse protsentides mingi piirarvu, millest alates loeti üks sugu teisest suuremaks. “Mõne jaoks algas erinevus viiest, mõne jaoks kümnest ja mõne jaoks 20 protsendist – igas uuringus isemoodi,” kirjeldab Tombak.

Osa varasemaid töid lähtus erinevust kirjeldades hoopis suhtarvudest. Sel juhul jagati iga liigi isasloomade keskmine kehamass emaste keskmisega. “Kui see suhtarv tuli üle ühe, loeti isased pigem suuremaks. Kui suhtarv tuli alla ühe, loeti emased suuremaks,” avab Tombak. Teisisõnu loeti kuitahes suur või väike erinevus ühemõtteliseks suurusevaheks.

Seni kõige põhjalikum, Rootsi zooloogi Patrik Lindenforsi 2007. aastal valminud ning rohkem kui 1300 imetajaliiki hõlmanud uuring kombineeris järeldoktori sõnul piirmäära ja suhtarve. “Kümneprotsendise piirmäära juures said nad täpselt sama tulemuse, mis meie: 45 protsendil imetajatest on isased suuremad. See ei tähenda aga enamikku,” sedastab ta. Kuna suhtarvudes said nad ühest suurema tulemuse, jäi Lindenforsi töörühm Tombaku sõnul suuremate isasloomade narratiivile truuks.

“Püüdsime leida isaste ja emaste mõõtude kohta andmeid, kus olemas oleks nii keskmine kui ka dispersioon või standardhälve.”

Tombak ise vaatas nüüd koos kolleegidega läbi 429 imetajaliigi kohta kogutud andmed. Ehkki kõigist maailma imetajatest hõlmas see vaid viis protsenti, panid autorid järeldoktori sõnul rõhku andmete kvaliteedile. “Veetsime pea kolm aastat kirjandust läbi kammides. Püüdsime leida isaste ja emaste mõõtude kohta andmeid, kus olemas oleks nii keskmine kui ka dispersioon või standardhälve,” meenutab ta. Mitmekesisema andmestikuga said nad teha iga liigi kohta statistilise alustesti ja öelda, kas sugude vahel on suuruse erinevus või mitte. 

Nii ilmneski, et isased on emastest suuremad 45 protsendi imetajaliikide puhul. “See ei ole enamik imetajaid, ehkki suurel osal on isased ikkagi suuremad,” tõdeb Tombak. Veel selgus, et isased ja emased on sama mõõtu 39 protsendil uuritud liikidest ehk monomorfism on samuti suhteliselt sage. Uuritud liikidest 16 protsendil osutusid kehaliselt suuremaks aga emasloomad.

“Teiseks märkasime, et varasemad ülevaated olid taksonoomiliselt kallutatud. Enamik saadaolevaid andmeid käib lihasööjate, primaatide ja kabjaliste ehk n-ö karismaatiliste liikide kohta,” märgib Tombak. Kuigi viimaseid on palju uuritud, on imetajatest umbes 2/3 hoopis närilised ja nahkhiired. Ligi pooltel närilistest mõlema soo esindajad sama suured. “Pea pooltel nahkhiirtel on aga huvitaval kombel emased suuremad,” märgib järeldoktor.

“Niisiis peaksid andmed olema rohkem nende rühmade kasuks kaalutud, kui meid huvitab, mis on imetajate seas tavaline,” osutab Tombak. Oma uuringus kaalusidki nad andmeid liikide arvu järgi igas uuritud imetajarühmas.

Paljunemisstrateegiate kirju palett

Uuringu tulemus muudab Kaia Tombaku sõnul kogu tervikkäsitlust. “Oluline on aru saada kogu mustrist. Kui mustrina on väga tavaline, et isased ja emased on sama suured, siis see juba mõjutab, milliseid küsimusi me teaduses küsime,” ütleb ta. 

“Kui vaadata emasloomade eelistuste kirjusust, on palju tõendeid, et paljud neist eelistavad paarituda sõbraliku tuttava isasega, kes kohtleb neid hästi.”

Kui isased on suuremad vähem kui poolte imetajate puhul, ei saa järeldoktori sõnul rääkida üksnes isastevahelisest konkurentsist. Pigem väärib käsitlemist paljunemisstrateegiate paljusus mõlema soo esindajate keskis. “Kui vaadata emasloomade eelistuste kirjusust, on palju tõendeid, et paljud neist eelistavad paarituda sõbraliku tuttava isasega, kes kohtleb neid hästi. Sellest on näiteid näiteks paavianide seas,” osutab ta. Samuti on teada näiteid ägedast konkurentsist emaste vahel.

Nahkhiirte kohta käib tema sõnul näiteks hüpotees, et isased peaksid õhus võitlemiseks olema  hoopis väiskemad ja nõtkemad. Emasel nahkhiirel on seevastu kasulik olla suurem, et pakkuda lootele paremini toitu, kaitset ja transporti. Kõrbesebrade vahel valitseb aga näiteks spermakonkurents. “Mõni liik toodab suures koguses spermat ja uhub emase üsast teise isase eelneva sperma minema,” kirjeldab Tombak.

Eesti nimi petab ära

Kaia Tombak on teist põlve Kanada-eestlane. “Minu vanavanemad põgenesid teise maailmasõja ajal Eestist Kanadasse. Nii minu vanemad kui ka mina sündisime Kanadas ja Eestis ma elanud pole. Küll aga olen elanud viis aastat Soomes,” kirjeldab ta.

“Torontos on väga tugev eesti diasporaakogukond. Meil on Eesti maja ja mitu Eesti laagrit, kus inimesed tulevad igal suvel kokku üritusi korraldama.”

Just Soomes elades käis ta korduvalt ka Eestis. Samuti osales ta koorilauljana 2009. aastal XXV üldlaulupeol. “Torontos on väga tugev eesti diasporaakogukond. Meil on Eesti maja ja mitu Eesti laagrit, kus inimesed tulevad igal suvel kokku üritusi korraldama. Ma käin iga nädal eesti laulukooris,” sõnab ta. Ehkki side eesti keele ja kultuuriga on tema sõnul tugev, loeb ta end korraga nii eestlaseks kui ka kanadalaseks.

Teadlasena Tombakul Eesti kolleegidega kontakte pole. Küll aga meenub talle juhuslik kohtumine Tartu Ülikooli teadlastega ühel Madagaskaril peetud konverentsil. “Üks Tartu Ülikooli teadlane tuli ja ütles mu nime nähes mulle “Tere!”,” meenutab ta muigega.

Uurijana huvitab teda eeskätt sotsiaalne evolutsioon: kuidas arenevad loomade ühiskonnad ja kuidas kujundavad  neid näiteks kiskjad või haigused. “Olen magistritasemel uurinud Uganda kolobus-pärdikute sotsiaalset käitumist ja doktoritöö kirjutanud Keenia sebradest. Esimeses järeldoktorantuuris uurisin Kongo madalikugorillasid ja nüüd teises uurin Senegali savannišimpanseid,” loetleb ta.

“Kui lähed üldlevinud arvamustega kaasa, sest need tunduvad sulle loogilised, magad mõne mustri maha.”

Kuna teadust teevad tänapäeval üha enam väga erineva taustaga inimesed, on Tombaku sõnul ka vaatenurki senistele tõdedele varasemast enam. “Tuleb lihtsalt vaadata, millised on looduse mustrid tegelikult. Kui lähed üldlevinud arvamustega kaasa, sest need tunduvad sulle loogilised, magad mõne mustri maha. Mõne jaoks meist on need arvamused ka vähem loogilised kui teistele, sest see on vaatepunkti küsimus,” arutleb ta.

Ise tahaks ta dimorfismi-küsimust edasi uurida, kuid seda pisut uue nurga alt. Nimelt põhineb enamik uuringuid kehamassiandmetel, mis on paljude liikide kohta vabalt kättesaadavad. Tombaku sõnul pole need alati parim valik. “Näiteks ütlevad nahkhiireeksperdid, et kehamass võib nahkhiirtel väga kiiresti muutuda, kuna nende ainevahetus on nii kiire. Nad räägivad pigem küünarvartes mõõdetud kehapikkusest. Arvan, et põhjalik kehapikkuse analüüs oleks väga põnev,” ütleb ta.

Kaia Tombak ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Nature Communications.

Kokkuvõttes võime öelda, et väliseesti teadlane on seadnud kahtluse alla selles põnevas artiklis esitatud väiteid suurte isasloomade käitumise kohta. See näitab, kui oluline on teaduslik diskussioon ja avatus erinevate seisukohtade suhtes. On oluline jätkata uuringuid ja analüüse, et paremini mõista loomade käitumist ning nende keskkonda mõjutavaid tegureid. Eesti on rikas looduslikult mitmekesise keskkonna poolest ning meie kohustus on kaitsta ja hoida seda rikkust ka tulevastele põlvkondadele.