Heneliis Notton: miks ja kuidas kollektiivselt kureerida? | Teater

Tere tulemast Eestisse! Heneliis Notton on tuntud kui kogenud kuraator, kes on pühendunud kollektiivse kunsti kureerimisele. Tema ainulaadne lähenemine lavakunstile ja teatriteadusele inspireerib kunstnikke üle kogu maailma. Mis on tema saladus? Miks ja kuidas ta suudab luua nii mõjusat kunstielamust kollektiivselt? Kui oled teatrihuviline või soovid avastada uusi perspektiive kunstimaailmas, siis ära jää ilma võimalusest osaleda Heneliis Nottoni sündmusel ja avastada tema loomingulist maailma. Ole valmis avastama uusi ideid ja kogema kunsti uues valguses!

Augustis 2023 tähistasime rahvusvahelise etenduskunstide festivali “SAAL biennaal” 20. sünnipäeva. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu otsustasime, et kureerime festivali kollektiivselt, see tähendab üheksa Kanuti Gildi SAALi töötajaga1. Vaatamata sellele, et etenduskunstide kollektiivne kureerimine on välismaa kontekstis üha enam levinud, oli Eesti mõistes tegemist millegi uuega. Teatritel on enamjaolt üks kunstiline juht, festivalidelgi üks kuraator. Kuigi “SAAL biennaal” ei ole temaatiline festival, muutus festivali kokkupanemise protsess temaatiliselt keskseks. Seega toimus festivali viimasel päeval sümpoosion kollektiivse kureerimise teemal,2 mille avas teatriuurija ja kuraator Marta Keil ettekandega, mida saab lugeda etenduskunstide veebiajakirjast Magasin (vt Kanuti Gildi SAALi koduleht saal.ee).

Enne kui hakkan esitlema kuraatoritöö ideaale, pean iseendalegi meelde tuletama, et elame ühiskonnas, kus indiviidilt oodatakse võimekust olla iseseisev, vinnata end ülespoole karjääriredelil, kus tugevam jääb ellu ja konkurents ei halasta. Õpitud edu saavutamise narratiivid teevad teiste usaldamise keeruliseks ja mõte oma väljateenitud positsiooni kellegagi jagada tundub arusaamatu. Positsioonist rääkimata, isegi tööülesandeid on raske käest anda. Kui ma ise ei tee, siis kuidas võin usaldada, et kõik saab korrektselt sooritatud? Ja kui ma tõesti olen viimaks jõudnud ametipostile, kus olen enam kui pädev, siis miks peaksin ühel hetkel edasi liikuma, olema osa erinevatest konstellatsioonidest, riskides tundmatute institutsioonirägastike pragude vahele kukkumisega?

Selguse nimel mainin, et olen osa “SAAL biennaali” kuraatorite tiimist. Samuti korraldasin eelmainitud sümpoosioni, toimetasin ja tõlkisin Marta Keili avaettekande eesti keelde ja panin selle üles Magasini, mille toimetaja ma olen. Oma sõnade järgi elamisest on märkimisväärselt valutum oma mõtted lihtsalt kirja panna, päikesetõusuga horisonte maalida. Üksinda asjaga ühele poole saada on mõnikord kergem, kuna eelarve on piiratud ja kollektiivsusega kaasnevad läbirääkimised ning mõttekäikude sõnastamised nõuavad halastamatult aja maha võtmist.

Kollektiivsest kureerimisest üksinda kirjutamine on paradoksaalne ja kuidas mõtestada enda jaoks kirjapanija ja kaasamõtlejate hierarhiat? Ning kuidas liita artiklisse kõik need, kellega peetud vestlused on loonud vundamendi tükikestele, millest see tekst kokku on pandud? Kirjutamise tooni otsides leidsin end fikseeritud positsioonide rägastikust: olukord, milles festivali kokku seades viibisin,  ja olukord, kus olen nüüd, on drastiliselt erinevad. Kui ma olin osa festivali tiimist, kes kutsus Marta avaettekannet tegema, siis kas mul on eetiline tema kirjutatuga vestlusesse astuda? Samuti, mis positsioonilt ma käesolevat teksti kirjutan: kas “SAAL biennaali” kuraatoritiimi liikmena, nüüdseks vabakutselise kirjutajana, magistrandina, kellenagi, kes püüab leida kohta rahvusvahelisel etenduskunstide skeenel, 22-aastase idealisti, anarhisti või pessimistina? 

Hea(d) kuraator(id)

Kureerides rahvusvahelist festivali on eesmärk tutvustada publikule võimalikult mitmekesiseid olemise, mõtlemise, kogemise ja kunstitegemise viise. Iseenesest ei soovi ma väita, et kõik festivalid peaksid olema kõikehõlmavad, tegelema iga maailma probleemiga (mis polekski võimalik). Kuid festival võiks siiski olla teadlik oma positsioonist ja kontekstist, mis selle kaudu tekib.

Avaettekandes toob Keil välja, et endiselt valitseb arusaam kuraatorist kui üksikisikust, kes on geeniuselaadselt iga ala ekspert. Niimoodi kirja panduna tundub ilmselge, et ükski inimene sellesse arhetüüpi tegelikult ei sobitu. Ühel inimesel ei ole võimalik tunda kõiki maailma perspektiive, kogeda elus kõiki pimenurki, olla seitsmekümne viie jalaga igas Euroopa etenduskunstide võrgustikus ja samal ajal kritiseerida eurotsentrismi, olla korraga nii noor kui vana, nii valge kui mittevalge, töölisklassi taustaga, immigrant, LGBTQ+ kogukonna liige, olla lugenud läbi kõik tühikudki feministlikus teoorias ja edendada kirglikult ligipääsetavust teatrile.

Ideaalses maailmas oleks kuraatorite valikute tegemine läbipaistev või vähemalt sõnastatud. Näiteks milliste kunstnike töid üldse vaatamas käidi ja kuidas just selline valik kokku sai.Alles seejärel jõuame festivali endani, mis on vaja esmalt finantsiliselt võimalikuks teha, siis ellu viia ja publikuni tuua. See ei päde, et valikud sündisid kuidagi niisama — tuleb kirjutada kuraatoritekst, anda intervjuusid, loota, et ehk tuleb “Aktuaalne kaameragi” kohale.

“Hea kuraator” on toeks ka festivali kunstnikele, ta on suhtlusaldis ja julgustav moraalne tugi. Samuti on ta teadlik kontekstist, millesse kunstnikud asetatakse. Kutsudes näiteks mõne BIPOC-kunstniku3 Ida-Euroopa valgesse konteksti esinema, võiks veenduda, et kunstnik tunneb end turvaliselt ja mugavalt. Kuraatoril tuleb asetada end lõputusse hulka teiste inimeste kingadesse, sealjuures hetkekski unustamata, et võime nendesse mahtuda ei tähenda, et kingad temale kuuluvad. Ja mis kõige olulisem — hea kuraator ei jää mitte kunagi haigeks ega põle läbi, ta pole väsinud ega pea kordagi isiklike probleemide tõttu tööülesandeid tagaplaanile seadma. Samuti on ta alati sada protsenti kirglik ja sihikindel, seejuures aga riskialdis ja avatud eksperimenteerimisele.

Kujutame ette, et ühe festivali raames saab kuraator kõige sellega suurepäraselt hakkama, kuid on selge, et pikemas perspektiivis pole see ei võimalik ega ka jätkusuutlik. “SAAL biennaal” otsustas jagada vastutusekoormat, pannes kunstiliste valikute tegemise võrdselt kogu tiimi õlule. Tiimi, mis koosnes kolmest põlvkonnast erineva tausta ja eelistustega inimestest.

Konsensuslikud ekstreemsused

Protsess algas aasta enne festivali, kui lõime tabeli nimega “Ümarlaud”, millesse sai igaüks märkida kuni kuus kunstnikku või kollektiivi, kelle tegemised olid talle viimastel aastatel silma jäänud. Samuti oli tabel nimega “Müts”, kuhu sai märkida viis n-ö wild card’i. Pärast videosalvestuste vaatamist ja tehniliste vajadustega tutvumist hääletasime, milliste nimedega edasi minna.

Sealtpeale muutus protsess ühtaegu nii tunnetuslikumaks kui ka praktilisemaks. Oli töid, mis osutusid veel selgineva eelarve jaoks liiga ressursimahukaks, ja neid, mis füüsiliselt ühtegi teatrisse ära ei mahu. Kui mingisugune tervik juba vaikselt kuju võtma hakkas, oli võimalik märgata, mis vormiliselt ja temaatiliselt üksteist täiendab või vastupidi, tühistab. Järele mõeldes tundub, et festivali kese sündiski protsessi käigus — ühiste arutamiste, mõtete valjult sõnastamise, toetava kõrvalpilgu pakkumise kaudu —, mis ainuisikulise kureerimise puhul oleks jäänud vaid ühe inimese ideeks.

Oleks vale väita, et kõigi lemmikud jõudsid festivalile. Samuti ei saa öelda, et ei oleks tekkinud kurnatust laua ümber jauramisest, et ei oleks haiget saadud ega oldud protsessi jooksul kordagi pettunud. Marta avaettekanne toob välja Brüsseli festivali “Kunstenfestivaldesarts” kunstilise juhi Frie Leyseni tsitaadi 2002. aasta inter­vjuust: “Ma töötan üksinda, sest ma ei usu konsensusse. Kui töötada grupis, tuleb otsida konsensust, ent ma ei usu, et konsensuslikust valikust leiab põnevaid töid. Huvitav töö on äärmustes, mis teistega nõustumiseks välja tuleb lõigata.”4 “SAAL biennaali 2023” valikusse jõudnud tööd olid vaieldamatult osa konsensusest, kuid samas tundub, et üksteise ekstreemsusi arvesse võttes ja neid analüüsides saavad ka mõned wild card’id lauale jääda.

Mida tähendab “kollektiivne”?

Sümpoosioni raames toimus ka paneeldiskussioon, kuhu olid kutsutud kollektiivse kureerimise kogemusega kuraatorid.5 Mõeldes inimestele, keda Tallinna kutsuda, tekkis esmalt muidugi arutelu, kas kaheinimeseline kuraatoritandem tähendab kollektiivi. Sisaldab ju seegi mõtete põrgatamist ja nende sõnastamise vajadust. Hiljem sellele mõeldes tekkis veel küsimus, kas kollektiivsest kureerimisest rääkides ei keskendu me pigem võimu formaalsele jagamisele kui kollektiivsele mõtete ringlusele. Sest kollektiivsus võib tähendada ka arutlusi laiema tiimiga, olgu kolleegideks siis kas dramaturg, projektijuhid, graafilised disainerid või tehnikud.

See tekitab omakorda küsimuse, kelle panus festivali lõppvisiooni jääb märkamatuks või enesestmõistetavaks. Kas ei olekski loogiline, et kureerimine pole mitte üks kindel positsioon, vaid protsess, milles on osaline kogu laiem tiim? Nii nagu mentorlust kiputakse nägema ühesuunalise suhtena, nii tundub ka tiimisisese dünaamika puhul, et kõik “alluvad” panustavad “ülemuse” töösse, mitte et kogu tiim püsib koos tänu võrdsele vastastikmõjule.

Kollektiivsuse puhul on endiselt oht, et kuigi formaalselt on iga inimese sõna teiste omaga võrdne, esineb praktikas neid, kes hõikavad oma mõtteid valjemalt, ja neid, kes konsensuse nimel kergemini alistuvad. Seetõttu on kollektiivsuse puhul oluline panustada grupisisese dünaamika analüüsimisse, olla pidevalt haavatav ja avatud diskussioonile. Pikemat aega nii toimides tuleb vägagi ettevaatlikult kaaluda iseenda ja teiste emotsionaalseid ressursse, leiutada viise jätkusuutlikult koos töötamiseks, nii et keegi ei tunneks end väljajäetuna, vestlustest kurnatuna või alistatuna. Ei saa väita, et selline mudel mul taskust võtta oleks, kuid kindlasti on see avastamist väärt. 

Kuraatoripositsiooni laialijaotamine

Samuti seab ettekanne küsimuse alla, kas kollektiivne kureerimine tõesti demokratiseerib kuraatoritööd. Võim võib liikuda ühe inimese asemel mitme kuraatori kätte, kuid ka kuraatorite grupid koosnevad peamiselt juba kunstiväljal töötavatest professionaalidest. Marta Keil: “Ma usun, et potentsiaal võimupositsiooni lahtiharutamiseks tekib, kui kureerimise ülesanne antakse neile, kes ei sobi ametikirjeldusega: kes ei tundu piisavalt kogenuna, kes pole ehk seda varem teinud, kes ei lõpetanud mõnda kindlat kooli jne.”

Kuigi positsiooni pakkumine neile, kes pole varem kureerinud, on kindlasti võimalus võimustruktuure raputada, on seda n-ö domineeriva mudelina keeruline ette kujutada. Loetlesin eespool “hea kuraatori” omadusi ja siin ei ole asi ju üksnes kunstiliste valikute tegemises, ristikeste märkimises tabelisse, vaid paljunõudvas töös, millega kaasnevad spetsiifilised oskused.

“SAAL biennaal 2023” jaotas kuraatoripositsiooni laiali Kanuti Gildi SAALi töötajate vahel, kellest igaühel oli festivali raames lisaks kuraatoritööle teisigi ülesandeid — näiteks projektijuhtimine, tekstide koostamine, tehniline produtseerimine, vabatahtlike koordineerimine jne —, kuigi jah, tegemist on ühes kindlas institutsioonis töötavate, oma valdkonna professionaalidega. Tsiteerides Martat: “Tuleks kasuks mõista, mis on kindlate institutsionaalsete struktuuride või otsustusprotsesside taga — ning samal ajal teadvustada, et kollektiivi moodustamine ei tähenda automaatselt, et hierarhiaga seotud probleeme ei teki.”

Festivali ajal helistati ajalehest või telesaatest, et tahaks teha intervjuud  kuraatoriga, ikkagi kõige olulisema inimesega, ent lõpuks tuli inter­vjueerijatel leppida ühega üheksast, kes juhtumisi parasjagu vaba oli. Võiks väita, et kollektiivse kureerimise otsus siiski nihestas mõningaid kinnistunud hierarhiaid ja arusaamu.

Teise mudeli järgi oleks olnud variant kutsuda kuraatorite tiim väljastpoolt, mis oleks nõudnud oluliselt lisaressursse. Samas oleks “SAAL biennaali” raames olnud keeruline ette kujutada koostöötamise dünaamikat kuraatorite tiimiga, kes ei viibi iga päev samas kontoris ega ole seotud turunduse, projektijuhtimise ega lava ülespaneku ja mahavõtmisega. Kuigi inimressursi mõttes pole tegu just parima lahendusega, lahustus kuraatoripositisooni “elitaarsus” kergemini ka seetõttu, et veetsime festivali ajal tiimidega palju aega koos, alustades päeva näiteks Tallinna Kunstihoones Ben J. Riepe lavastuse tarbeks muru (mitte kunstmuru!) tassimisega või lõpetades õhtu Liisbeth Horni, Kärt Koppeli ja Anumai Raskaga turvakaameraid lahti kruvides.

Kuraatoritöö ligipääsetavus

Võime rääkida kuratoorse otsustamisprotsessi demokratiseerimisest, kuid selliselgi juhul tekib küsimus, kes “rahva” (publiku, kunstnike või kaaskuraatorite) tahet ellu viib. Kuidas ja kes üldse kuraatoriks saamiseni jõuab. Kas tuleb täiskuu ajal minna nelja tee risti, pöörelda viis korda ümber oma telje, jätta muda sisse kaks ja pool sõrmejälge, annetada kolm tilka verd? Olgu, muidugi mitte. Kuid lapsekingades vabakutselise kuraatorina tundub mingi “positsiooni” poole püüdlemine nagu pimesikumäng, justkui oleks ameti võlu selle ambivalentsuses. Ehk ei saagi öelda “amet”, ehk on see hoopis maagiline kutsumus, tunnustus või teenetemärk, mis mõne kõrgema jõu poolt määratakse?

Sõnaga “kuraator” käivad käsikäes veel mitmed ametid, nagu kunstiline juht, saksa kultuuriruumi dramaturg, ingliskeelne programmer jne, mida on üksteisest keeruline eristada. Ja kuna etenduskunstide kuraatori amet kui selline tekkis pigem hiljuti — Marta andmetel 1980-ndatel —, siis on üsna keeruline fikseerida, mida kuraator täpselt teeb ja kuidas selleni jõuda. Seetõttu pole kujunenud ka sellist etenduskunstide kuraatoriks saamise “narratiivi”, mis poleks individuaalne; üldjuhul tuleb tee selleni ikka ise leida: õppides mõnda kunstiga seotud eriala, tehes esialgu festivalidel vabatahtlikku tööd, õppides kogemuse kaudu.

Isegi kollektiivse kureerimise puhul ei ole kuraatoritöö kõigile ligipääsetav. Arusaadavatel põhjustel on oluline, et vastutusrikkal positsioonil oleks keegi, kellel on lai kogemustepagas. Ent kollektiivse kureerimise puhul avaneb võimalus tasakaalustada seda kooslust kellegi abil, kes demograafiliselt justkui kirjeldusega ei sobi, aga pakub teistsugust, samas võrdvääselt omanäolist perspektiivi.

Samas on konkurentsiühiskonnas vaja jõuda punktini, kus võimalus struktuure muutvaid otsuseid teha üldse tekiks. Kuna kuraatoriks saamise teekond on ebakindel, vabakutselise kuraatori positsioon enamgi veel, on algaja kuraatorina strukturaalsete muudatuste initsieerimine üsna utoopiline. Ehk on efektiivseim viis muutuste sündimiseks öelda lahti olemasolevatest struktuuridest ja asuda töötama mõttekaaslastega, kellega luua mikrosüsteeme, mis raputaksid tükk tüki haaval laiemat rahastuse, kunsti loomise ja publikuharjumuste kogumit. Või siis on kuraatoripositsiooni näol tegemist nartsissistliku unistusega eneseteostusest, kunstilisest visioonist ja arvamusest, et enda maitset peaks kõigiga jagama.

Kui rääkida strukturaalsetest muudatustest, siis ehk on tulevikus kuraatori positsioon üldsegi üleliigne või vajab kriitilist ümbermõtestamist, nägemaks kuraatorit mitte otsustaja ja visionäärina, vaid kooshoidjana. Äkki kunstikollektiivid koonduvad ja moodustavad iseseisvalt uusi kontekste, ootamata institutsioonide templitega ümbrikuid.

Mida Marta Keil oma ettekandes rõhutab, on olulisus keskenduda kureerimise protsessile, mitte üksnes lõpp-projekti täideviimisele. Kollektiivset kureerimist ei tule näha kui valmis mudelit, vaid pidevalt arenemisjärgus praktikat. Ja võib-olla peaks kuraatoripositsioonist rääkimise asemel asetama fookuse kuraatoritööle kui protsessile, milles ei osale vaid üks ametinime kandev isik. Nagu olin artikli alguses hädas iseenda positsiooni fikseerimisega, nii tuleb ehk kuraatoritöölegi kasuks, kui selle elluviija asub ühtaegu mitmel positsioonil. Fikseeritud ametikohtade süsteemi mittepaigutumine nõuab kuraatoripraktika ümbermõtestamist ning töötamisviiside ja infrastruktuuride uuendamist.

Poliitpropaganda?

Ettekandes viitab Keil riskile, et kollektiivne kureerimine muutub turundustrikiks, võtteks institutsiooni konkurentsivõimelise ja trendikana hoida. “SAAL biennaali” puhul muutus kollektiivne kureerimine kahtlemata üheks peamiseks kommunikatsioonivõtmeks, ent samas oli tegemist püüdega uut mudelit kohalikus kontekstis tutvustada. Kuraatoritööga seonduv diskursus on tugevalt ingliskeelne, milles iga unlearning (ehk lahti-, ümber- või tagasiõppimine) mõjub eesti keeles võõrkehana. Kollektiivne kureerimine poliit- ja pilootprojektina nõuab paratamatult praktiseerimise kõrval selle olemuse avamist.

2025. aasta “SAAL biennaalil” kollektiivset praktikat enam tutvustada ei tule, sest kui esimese festivali ajal seadis nii mõnigi publikuliige küsimuse alla, kas tõepoolest oli iga tiimiliige osa kureerimisprotsessist, on see tõsiasi nüüdseks juba kinnitust leidnud. Kollektiivsele kureerimisele on võimaluse andnud ka Kanuti Gildi SAALi uus programmitiim: Eneli Järs, Kaie Küünal ja Maarja Kalmre. Samuti jätkab “SAAL biennaal” kollektiivselt, kuid mitte vana rasva pealt, julgedes tänu eelmise aasta kogemusele katsetada juba uusi kollektiivse kureerimise viise.

Viited:

1 “SAAL biennaali 2023” kuraatorid: Eneli Järs, Maarja Kalmre, Henry Kasch, Kaie Küünal, Heneliis Notton, Priit Raud, Kristiina Tang, Siim Tõniste, Annika Üprus.

2 Sümpoosioni kureeris Eva Neklyaeva.

3 BIPOC ehk black, indigenous ja other people of color.

4 Frie Leysen; Daniel Mufson 2002. Sear­ching for the Next Generation: Frie Leysen & the KunstenFESTIVAL. An Interview with Frie Leysen by Daniel Mufson. — https://danielmufson.com/interviews/searching-for-the-next-generation-frie-leysen-the-kunstenfestival/

5 Vestlust modereeris Eva Neklyaeva, osalesid Marta Keil, Sabine Cmelniski, Maarja Kalmre, Yoko Kawasaki ja Maria Arusoo.

Allikas:
Teater. Muusika. Kino

Heneliis Notton on näidanud, et kollektiivne kureerimine teatris võib olla väga edukas ja uuenduslik. Tema lähenemine julgustab erinevate ideede ja perspektiivide kokkupõrkeid, mis võivad viia uute ja huvitavate lavastuste loomiseni. Näitlejate, lavastajate ja publiku aktiivne osalus protsessis annab võimaluse avastada uusi võimalusi ja väljakutseid teatri maailmas. Heneliis Notton on tõestanud, et koostöö ja kollektiivne looming on olulised komponendid kaasaegse teatri arengule Eestis.