Vaidlused eesti kirjakeele üle ulatuvad sajandite taha | Tähelepanu! Tegemist on teadusega

Alates ajast, mil eesti rahvas hakkas looma oma kirjakeelt, on vaidlused selle üle olnud igapäevane nähtus. Sajandite vältel on keeleküsimused olnud kesksel kohal ning ka tänapäeval pole olukord muutunud. Kõnealune teema on uurijate ja teadlaste jaoks endiselt äärmiselt huvitav ning oluline. Seetõttu on oluline rõhutada, et käesolev teema ei ole lihtsalt aegunud huvi, vaid seda tuleks uurida ja analüüsida ka tänapäeva kontekstis. Tegemist on teadusliku valdkonnaga, millel on oluline roll eesti kultuuri ja keele säilitamisel ning arendamisel.

Eesti kirjakeele arengut on saatnud tulised arutelud ja vaidlused juba aselle loomisest saadik. Samas aitab selle arenguloo täpsem tundmine mõista paremini ka eestlaste suuresti keelepõhist identiteeti, leiavad keeleteadlased.

Eesti Keele Instituudi juhtivteadur Kristiina Ross nentis, et keeleküsimus on muutunud viimasel ajal taas päevakajalisemaks. Näiteks vaieldakse keelekorraldusele mõeldes, kas kuskilt ülevalt või teaduse poolt saab üldse keelt suunata või areneb kõik nagunii ise. “Selles perspektiivis on kindlasti oluline teada, milline on olnud ajalooline areng, kuidas see kõik alguse sai, mismoodi ja mis taotlustega eesti kirjakeel üldse loodi. Kas need taotlused õnnestus loojatel ka täide viia või arenes sel ajal kõik samuti väliste suuremate mustrite ajel,” arutles Ross saates “Tähelepanu! Tegemist on teadusega”.

Eesti kirjakeele juured ulatuvad 16.–17. sajandisse. Toona kuulus Eestimaa suuresti Rootsi riigi alla. Tallinnas, eriti Toompeal, kõlas peamiselt saksa keel, vähem võis kuulda rootsi keelt. Paberid liikusid samuti peamiselt saksa keeles ja rootsi keeles, neist osa olid ka ladinakeelsed.

Eesti kirjakeele loomisel lähtuti keskse ideena sellest, et see peaks olema kõigile selles suhtlevatele inimestele üheselt arusaadav. “Eesti kirjakeel loodi põhimõtteliselt selle eesmärgiga, et pidada emakeelseid jumalateenistusi, tõlkida Piibel koguduse emakeelde ja oleks võimalik laulda emakeeles kirikulaule. Luteri kiriku põhilise missiooni täitmiseks tuli luua eesti kirjakeel,” selgitas Ross.

Pealtnäha paradoksaalselt saab eesti kirjakeele arengu kohta infot ammutada ka saksakeelsetest dokumentidest. Ühte võtmerolli mängisid siinkohal trükitud raamatute eessõnad. “Peale selle on palju olulist infot säilinud käsikirjalisena. Nagu ikka juhtub, ei oldud sageli rahul nende raamatutega, mis ilmusid. Sellepärast on väga suur hulk meieni säilinud kirjakeelest rääkivaid dokumente seotud kriitikaga,” märkis rahvusarhiivi toimetaja Kai Tafenau.

Selle ühe näitena võib tuua baltisaksa keeleteadlase ja vaimuliku Johann Hornungi karmid sõnad 1693. aastal Tallinnas ilmunud eestikeelse käsiraamatu kohta. Oma kriitikas loeb ta üles hulga germanisme ja pakub nende asemele oma, kohati eestipärasema parema variandi. Näiteks võiks öelda sõnapaari rõõmustage end asemel hoopis olge rõõmsad või veelgi lihtsamalt – rõõmustage. Fraasi andis ennast tee peale ka Joosep asemel sobiks öelda läks ka Joosep. “Dokumendid, mida me uurisime, sisaldavad kõige vanemaid arutelusid Eesti kirjakeele kohta,” viitas Tafenau.

Kristiina Ross märkis, et Eesti rahvusriigi ja eestlaste puhul rõhutatakse sageli seda, kuidas meie identiteet on keeleline. “Selles on võib-olla eriliselt oluline teada, kust ja kuidas meie kirjakeel tuli ja missugune on tegelikult identiteet, mis meie kirjakeeles avaldub. Mitte keegi teine selle vastu huvi ei tunne ja ei peagi tundma. See on meie enda asi,” kinnitas juhtivteadur.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et vaidlused eesti kirjakeele üle ulatuvad sajandite taha ning on jätkuvalt aktuaalsed ka tänapäeval. Keele areng ja normide kehtestamine on oluline osa keeleuuringutest ning keele säilimisest ja arengust. Tähelepanu on vaja pöörata keeleteadlaste tööle ja uurimustele, sest ainult läbi põhjaliku analüüsi ja arutelu saame mõista ja hinnata eesti keele olemust ning tulevikuväljavaateid. Eesti kirjakeele rikkus ja mitmekesisus on midagi, mida tuleb hoida ja kaitsta. Teaduse roll selles protsessis on hindamatu.