Hans Väre: asendamatuid inimesi polegi nii vähe | Arvamus

Hans Väre on Eesti üks kõige mõjukamaid inimesi, olles tuntud oma terava arvamuse ja julgete seisukohtade poolest. Tema väide, et asendamatuid inimesi polegi nii vähe, on saanud palju vastukaja ning on pannud mõtlema, kas tõepoolest võib igale inimesele leida alternatiivi. Väre on korduvalt tõestanud oma võimekust ning oskust tuua uusi ideid ja vaatenurki välja, muutes ta üheks kõige hinnatumaks arvamusliidriks Eestis. Tema sõnavõtud ja seisukohad ei jäta kedagi külmaks ning tema mõtteviis on inspireeriv ja innustav.

Ütlemine, et asendamatuid inimesi ei ole olemas, kehtib ehk suurfirmades ja linnades. Mida väiksem on koht, ettevõte või mittetulundusühing, seda rohkem sõltub see oma liidrist, nendib Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.

Eelmisel kuul andis Mulgimaa pikaaegne mahetootja Pajumäe talu teada, et paneb uksed kinni. Põhjuseks inimeste väike ostujõud, suurklientide hinnasurve ja sellest johtuv investeerimisvõime puudumine. Vähemalt sama palju aga ka inimlik väsimine, mis kummitab eri kujul paljusid Eesti väikeseid ettevõtteid.

Pajumäe ei kuulu kindlasti suurtootjate kilda, kuid tema kaubamärk on tuntud ja talu ise muulgi moel märgiline.

Arvo Veidenberg sai suguvõsa talu tagasi 1989. aastal ja alustas seal piimakarja pidamisega juba enne iseseisvuse taastamist. Aastal 2001, kui osa Eestist alles Mehukattist võõrdus, hakkas Pajumäelt tulema mahetoodangut. Talu on pälvinud nii aasta talu kui ka aasta tootmistalu tiitli ja ei leidu vist Eesti presidenti, kes sealses laudas ja meiereis külas poleks käinud.

Mai viimase päevaga saab see kõik läbi. Mitte seepärast, et koht oleks kohe haamri alla minemas. Praegune peremees Viljar Veidenberg, kes majapidamise 15 aastat tagasi isalt üle võttis, tahab äri niimoodi ära lõpetada, et perekonna põline kodu alles jääks ning kõik kohustused saaksid kenasti klatitud. Arved ja palgad on seni makstud. Võiks ju veel edasi pingutada. Võib-olla elaks raske aja üle. Aga seda on raske teha, kui mure ja tuleviku tumedus öösiti magada ei lase ning paanikahoogusid tekitavad, nagu Veidenberg veebruari keskel ajalehele Maa Elu rääkis.

Pajumäel on mõni eripära. Näiteks see, et tootmine asub samas kohas suguvõsa talusüdamega ning kui sa ei taha, et võõrad su õuest läbi trambivad, siis seda eraldi maha müüa ei saa. Samuti on seal omaniku põlvkonnavahetus juba toimunud.

Laias laastus kimbutab paljusid väikeseid, aga ka keskmise suurusega ettevõtteid ühesugune küsimus ja mida kaugemal ääremaal nad asuvad, seda raskem on leida vastust: mida teha, kui omanik enam ei jaksa ja üle anda pole ettevõtet kellelegi?

Kõige enam puudutab see niinimetatud võitjate põlvkonda, kes 1990. aastatel firmad nullist püsti panid või erastamise järel sotsialistlikke tootmisüksuseid moodsa kapitalismi radadele suunasid. Praeguseks on nad pensionieas või sinna jõudmas.

Osa neist on saanud äri järeltulijatele üle anda. Kui uuel põlvkonnal jätkub uuendusmeelt, visadust ja heas mõttes kolkapatriotismi, siis võivad sellised firmad veel kaua elu maakohtades hoida. Ent nagu Pajumäe talu juhtum näitab, pole see isegi tuntud tegijal lust ja lillepidu, saati siis neil väikestel tööstustel, kes teevad allhanget või allhanke allhanget, mis kunagi tööjõu odavuse tõttu hästi ära tasus, aga nüüd vaevalt vee peal püsib.

Teised on leidnud mõne suurema konkurendi, kellele oma elutöö ära müüa. Niisugusel juhul on võimalusi kaks. Kas võistleja ostab väärt töötajad ja tootmisbaasi, mida edasi arendada ja seega kohalikku elu edendada, või kaubamärgi, kliendibaasi ja seadmed, mille võib kasutusele võtta ka mõnes suuremas keskuses.

“Tõsi, tühi koht võib täituda ka millegi senisest paremaga, kuid enamasti on liiklus teises suunas.”

Kolmandad ei leia midagi. Nad rügavad edasi, kuni jõudu jagub ja panevad siis uksed kinni. Kümme või paarkümmend maakonna töötute hulka lisanduvat inimest ei muuda statistikat kuigivõrd, aga üks küla on saanud taas valusa hoobi, millest paljud ei toibugi. Tõsi, tühi koht võib täituda ka millegi senisest paremaga, kuid enamasti on liiklus teises suunas.

Kaugtöö on maal peetavate ametite valikut tänapäeval oluliselt laiendanud, kuid need töökohad on hajali ja paljudele üldse sobimatud. Ka maaettevõtlus ei ole enam nii põllu- ja metsakeskne kui paarkümmend aastat tagasi, aga suur osa teiste sektorite firmadest annab tööd vaid omanikule ja heal juhul veel paarile inimesele. Mida ettevõtlikum noor on, seda tõenäolisemalt läheb ta oma äri ajama suurde linna, isegi kui ala on sama, millega vanemadki tegelevad.

See kõik ei toimu sugugi ainult väikeste külade väikeste firmadega. Maakonnakeskuses tegutseva saja või paarisaja töötajaga ettevõtte asutaja võib samuti avastada, et tema traditsiooniline tootmine ei paku kuigivõrd pinget lastele või lastelastele. Neile firmadele on aga lihtsam uut omanikku leida ning nende suurus võimaldab palgata tegevjuhi ning ise igapäevasest tööst kõrvale tõmbuda.

Ütlemine, et asendamatuid inimesi ei ole olemas, kehtib ehk suurfirmades ja linnades. Mida väiksem on koht, ettevõte või mittetulundusühing, seda rohkem sõltub see oma liidrist. Kui väsib juht, jääb tihti ka kõik ümberringi vinduma või lõpeb sootuks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Kokkuvõttes võib öelda, et Hans Väre artikkel “Asendamatuid inimesi polegi nii vähe” rõhutab olulisust tunnustada ja väärtustada kõikide inimeste panust ühiskonnas. Väre toob välja, et iga inimene on unikaalne ja oluline ning et me peaksime rohkem hindama erinevaid oskusi ja teadmisi, mida meie ühiskonnas leidub. Artikkel kutsus üles mõtlema sellele, kuidas saame anda kõigile võimaluse oma potentsiaali saavutamiseks ning hinnata kõiki inimesi nende enda väärtustamise kaudu.