Mereteadlane: mis Läänemerre jõuab, see sinna jääb | Keskkond

Tere tulemast Eesti lummavasse maailma! Mereteadlane ütleb: “Mis Läänemerre jõuab, see sinna jääb.” See iidne tarkus kõneleb meie merekeskkonna õrnusest ja vastupidavusest. Läänemeri on meie kodu ja süda, kuid ka hoiatav kõneleja meie tegevuse tagajärgedest. Kuidas saame hoida seda imelist veekogu puhtana ja elurikkana? Astu meiega kaasa sellele teekonnale, et avastada, kuidas saame aidata hoida Läänemerd ja selle elanikke tulevastele põlvedele. Ootame sind avastama meie unikaalset keskkonda ja panustama selle kaitsmisesse.

Järgmisel nädalal, 22. märtsil täitub 50 aastat Läänemere merekeskkonna kaitse konventsiooni sünnist. Mereteadlane Urmas Lips rääkis, et omal ajal mõistsid järjest enam keskkonnakaitsjaid, ametnikke ja poliitikuid , et merekeskkond läheb kehvemaks. Kui inimesed mõtlesid, milline oli meri nende lapsepõlves ning 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses, siis vee läbipaistvus hakkas vähenema ja esinema vetikaõitsenguid. “Oli ka näha, et näiteks merikotkaste ja hülgete organismi sattus järjest enam ohtlikke aineid. Neil hakkasid tekkima probleemid tervisega. Oli selge, et midagi tuleb ette võtta,” sõnas Lips Vikerraadio saates “Ökoskoop”.

Ta tõi näite, et juba 1960. aastatel saadi ülemaailmselt aru, kuidas meretranspordi, ja eriti naftatranspordiga, kaasnevad omad riskid. Samamoodi jätkates võinuks ühel päeval juhtuda õnnetus või avarii, mis oleks Läänemere jaoks katastroofiline. “Mere keskkonnakaitses on arusaadav, et kui on mitu riiki ühe mere ääres, siis ainult ühe riigi tegutsemisest on vähe abi, vaid kõigil tuleb koos tegutseda,” kirjeldas Lips.

Urmas Lips selgitas, et Läänemere vesi vahetub umbes 25–30 aastaga ehk  veevahetus on suhteliselt piiratud. “Kõik, mis me siia sisse laseme, suures osas sinna jääb. On mõningaid organisme, mis midagi suudavad puhastada. Põhiline puhastus toimub aga selle järgi, et uued settekihid lihtsalt matavad need varasemad reostused ära. Tekib oht, et kui hakkame jälle midagi liigutama, võime need uuesti tagasi keskkonda tõsta,” selgitas Lips.

Mereteadlane rääkis, et pärast merekaitse konventsiooni vastuvõtmist hakati ehitama linnadele puhastusseadmeid, et reovesi enam otse merre ei voolaks. Samuti lepiti kokku, kui suure lämmastiku ja fosfori sisaldusega vesi võib puhastatud reovee ehk heitveega merre minna.  

Toona pandi kirja rohkem kui 130 punkti, mis tegemist vajasid. Nüüdseks on suurem osa neist ära tehtud, näiteks rajatud eelpool nimetatud reoveepuhastid. Seeläbi on merre sattuva reovee hulk ja ka ohtlike ainete hulk tunduvalt vähenenud.

Suur saavutus on mereteadlase sõnul seegi, et Läänemere ümber olevad riigid on kokku leppinud, kuidas mere seisundit hinnata, kuidas seda mõõta ning mis on hea ja mis halb. “See on hästi oluline, et me kõikides Läänemere piirkondades mõõdame ühtemoodi ja saame ühesugused andmed. Selle põhjal on võimalik vastu võtta põhjendatud otsused, miks me midagi tegema peame,” lausus Lips.

Murekoht on aga see, et ajaga on juurde lisandunud uusi kemikaale. Kui tekib kahtlus, et need võivad keskkonnas probleeme tekitada, siis hakatakse mereteadlase sõnul sellega kohe tegelema.

Põllumajanduse põhiprobleem on tema sõnul see, et kuigi väetiste kasutamisest pole pääsu, oleks vaja kasutada neid niimoodi, et neid ei satuks merekeskkonda üleliia. “Sellega me aga siiamaani ei ole hakkama saanud,” lausus ta. Murekoht on seegi, et inimesed sageli ei mõista, kuidas keskkonda saastes jõuab see läbi õhu või vee ka Läänemerre. 

Läänemere-äärseid riike koondava ühenduse HELCOM-i Eesti delegatsiooni juht Liis Kikas rääkis, et viimastel aastatel on hakatud tegelema Läänemeres prügi ja meremüraga. “Meil on päris tihe laevaliiklus ja see mõjutab elustikku,” ütles ta. Kui riigid on juba kokku leppinud tegevustes, mida rakendades saaks vähendada mereprügi, siis juurde on tulnud uued teemad.

Näiteks kuulub nende sekka mereala ruumiline planeerimine. Kikas rääkis, et kui praegu on palju juttu võimalusest luua meretuuleparke, siis senimaani on väga vähe teavet selle pikaajalise kogumõju kohta. “Iga riik üritab omaette midagi teha, aga kui liidame kokku need kavandatavad alad, siis see võib tulevikus võtta väga suure osa Läänemere pinnast ära ja mõjutada seeläbi keskkonda. Iga riik omaette ei näe suurt pilti,” lausus ta.  

Kui mõnikümmend aastat tagasi räägiti, kuidas Läänemeres elavatel hallhüljestel ei lähe hästi, siis Kikase sõnul on praegu nende seis üsna hea. “Keskkond sobib neile: neil on piisavalt kala söögiks ja olukord ei ole hull. Küll aga läheb halvasti viigerhülgel ja siin on otsene seos kliimasoojenemisega. Neil ei ole talviti enam jääd, kus nad saaksid poegida-paljuneda ja selle võrra on nende olukord aasta-aastalt halvenenud,” lausus ta. 

Sarnased on lood pringliga. Taani väinade juures on pringli populatsioon Kikase sõnul üsna kehv ja praegu töötataksegi välja abinõusid, et seda turgutada. “Hallhülgega oleme jõudnud paremasse kohta, aga viigriga on tõesti keeruline, sest jää teke ei sõltu meist, vaid see on suurem teema,” ütles ta.

Kikas ütles, et vaatamata edusammudele eutrofeerub Läänemeri jätkuvalt ehk meri rikastub liigselt toitainetega. “Muutuste viibeaeg on väga pikk. Ei ole nii, et rakendad mingeid meetmeid ja siis paari aasta pärast on näha toitainete sisalduse vähenemist. Prognoosid näitavad, et peaaegu 30 aastat on see aeg, mil meetme rakendamise järel olukord päriselt paremaks läheb. Meetmed, mida rakendati paarkümmend aastat tagasi, on küll vilja kandnud, aga ei saa veel kahjuks öelda, et Läänemeri on heas seisundis. Peame igal juhul edasi töötama,” ütles ta.

Kokkuvõttes võib öelda, et Mereteadlase sõnad “mis Läänemerre jõuab, see sinna jääb” kõnelevad olulise tõe keskkonnasaaste kohta. Läänemeri on väga tundlik ökosüsteem, mis kannatab inimtegevuse tagajärgede all. Seetõttu on oluline teadvustada oma tegevuse mõju keskkonnale ning teha kõik endast olenev, et vähendada mere saastamist. Üksikisiku teod võivad küll tunduda väikesed, kuid kokku pannes aitavad need kaasa mere tervise säilitamisele ja selle ilu ning mitmekesisuse säilitamisele tulevastele põlvedele.