Tõnu Õnnepalu: Houellebecq natukene ärritab mind | Kirjandus

Estonia’s literary scene has been captivated by the thoughts and works of Tõnu Õnnepalu, who recently expressed his irritation with renowned author Michel Houellebecq. In a recent interview, Õnnepalu shared his candid opinions on Houellebecq’s writing style, sparking a lively debate among literature enthusiasts. As one of Estonia’s most respected writers, Õnnepalu’s critique adds an intriguing layer to the conversation surrounding contemporary literature. This clash of perspectives between two literary giants promises to fuel intellectual discussions and push the boundaries of creativity in Estonia’s vibrant literary landscape.

Kirjanik ja tõlkija Tõnu Õnnepalu ütles, et kuigi Houellebecqi näol on tegemist tähelepanuväärse autoriga, kasutab ta võtteid, mis Õnnepalu silmis odavateks jäävad.

Aasta algusega on eestlaste lugemislauale jõudnud kaks kaasaegset prantsuse romaani – Michel Houellebecqi “Häving” ning Édouard Louis’ “Muutuda: meetod”. Vikerraadio kirjandussaates käisid uutest teostest rääkima mõlema raamatu tõlkijad – vastavalt Triinu Tamm ja Tõnu Õnnepalu.

Õnnepalu, kellel on Houellebecqiga enda sõnutsi eriline suhe, luges Tamme tõlgitud “Hävingu” juba ilmumisel prantsuse keeles läbi. “Mul on selline kahetine suhe. Ta on absoluutselt huvitav autor. Räägib ikkagi asjadest, mis praegu ühiskonnas on ja teravalt, põnevalt, intrigeerivalt. Aga natukene ta mind ka enamasti ärritab ja tal on mingid võtted, mis mulle eriti ei meeldi, kus on midagi odavat. Igal juhul tähelepanuväärne autor,” selgitas oma suhet prantslasega Õnnepalu.

Üks võtteid, mis Õnnepalu ärritab, on see, et Houellebecq paigutab oma romaani tegevuse tihtipeale lähitulevikku, kus tegelased on poolrealsed. “Hävingu” tegevus toimub aastates 2026–2027, kus Prantsusmaa presidendi Macroni teine valitsemisaeg on lõppemas. “Siis on küsimus, et mis siis saab. Mingis mõttes selline tulevikukirjandus, sellega ta kuidagi intrigeerib, aga tegelikult, kui see tulevik lähemale jõuab, siis on selge, et ta paneb iga kord mööda. Tal puudub igasugune ettenägemisvõime. Nagu meil kõigil,” tõdes Õnnepalu.

Õnnepalu toob välja, et “Häving” algab näiteks küberrünnaku teemal. “Sellel ajal, kui ta seda kirjutas, siis võib-olla tunduski, et kõige kohutavam asi, mis saab juhtuda, on mingi tohutu kübersõda. Aga nüüd on meil päris sõda ja küberasjadega pole veel midagi hullu juhtunud,” lisas ta.

Triinu Tamme sõnul, kes on lisaks “Hävingule” tõlkinud prantsuse keelde ka Houellebecqi teosed “Võitlusvälja laienemine”, “Saare võimalikkus” ja “Alistumine”, tekib tõlkijal iga autoriga mingisugune Stockholmi sündroom. “Ta ikka kuidagi saab armsaks isegi, kui tõlkimise jooksul võib tekkida erinevaid emotsioone. Kui tekstis väga sügavuti sees oled, siis mõned kohed panevad sisemiselt vastu vaidlema ja tekivad küsimused ka väljenduse koha pealt. Houellebecqi stiil on üsna omapärane,” selgitas Tamm.

Tamm hindab prantslase juures just asjaolu, et ta räägib lugejatele nende enda ajast ning ta suudab leppida ka Houellebecqi prohevtlikkusega. “Ta ise kujutabki ette, et natukene prohvetlik on. Tegelikkus on muidugi see, et ta võtab ette teemasid, mis on õhus ja vaatab, kus suunas need lähevad,” sõnas Tamm, lisades, et vahel liigub ka maailm Houellebecqi ennustuste suunas ja vahel läheb täiesti teise suunda. “Tal endal on sellest ükskõik. Ta kirjutab juba uut raamatut ja ennustab meile juba uut tulevikku,” lisas ta.

Tamm tõdes, et Houellebecq liialdab ning lisab värve juurde ja kogu oma kiindumuse juures saab aru, et kirjanik näitab ainult ühte külge. “Need on natukene nagu hoiatusromaanid, aga tegelikult räägivad need ikkagi meie praegusest ajast,” sõnas Tamm.

“Hävingus” saab Tamme sõnul iga nurga alt pihta ka Prantsuse meditsiinisüsteem, mis ei saa aina vananeva ühiskonnaga hakkama. Õnnepalu tõi välja, et sellest joonistub välja silmakirjalikkus, kus me ühiskonnas peame seenioritest väga lugu, aga samal ajal on vanadekodud, kus pampersitega vanainimesed desorienteeritult mööde koridore ringi hulguvad.

“Iseenesest on Prantsuse meditsiinisüsteem, ma arvan, maailma mastaabis ju ikka erakordselt eeskujulik, aga just see, et need vanainimesed üleüldse paigutatakse sinna hooldekodudesse on võib-olla Houellebecqi torge ühiskonna pihta. Ta korra toob seal näite ka Põhja-Aafrika kogukondadest, kes Prantsusmaal elavad ja kellel ei tule kõne allagi, et nad oma vanainimesed hooldekodusse paneksid,” selgitas Tamm.

Tamm leidis, et Houellebecq on nende teemade üle hakanud mõtisklema ka enda vananemise tõttu. “Vahel mul on ka selline tunne, et kuigi me oleme harjunud Houellebecqi võtma väga ühiskonnatundliku ja -kriitilisena, siis mul on kahtlus, et tegelikult teda ikkagi huvitab kõige rohkem see tema peategelane seal keskel. See peategelane on alati mees, kes enamasti vananeb koos tema endaga ja see “Häving” on siis kuidagi veidi üle keskea liikunud Lääne mehe toimetulemine,” arvas Tamm ning lisas, et Houellebecq paneb läbi teoste iseennast nendesse olukordadesse.

In conclusion, Tõnu Õnnepalu’s feelings towards Michel Houellebecq may be a mixture of admiration and irritation, but it is clear that both writers have made significant contributions to the world of literature. While Houellebecq’s work may provoke discomfort in some, it cannot be denied that his writing challenges societal norms and sparks important conversations. Õnnepalu’s introspective examination of his own reaction to Houellebecq’s work highlights the complexity of artistic expression and the subjective nature of interpretation. Ultimately, both writers serve as important voices in the literary landscape, pushing boundaries and inviting readers to delve deeper into the complexities of the human experience.