Marko Kaseleht: me ei saa endale lubada eelmise sajandi sõjaks valmistumist | Arvamus

Marko Kaseleht, Eesti Kaitseväe arenduskeskuse teadur, väidab, et Eesti ei saa endale lubada sõjaks valmistumist, mis oleks mõeldud eelmise sajandi konfliktidele. Tema arvamus tõukub veendumusest, et tänapäeva sõjapidamine nõuab uusi strateegiaid ja lähenemisviise. Kaseleht rõhutab vajadust kohandada kaitsepoliitikat vastavalt muutuvatele ohuteguritele ning investeerida tehnoloogilisse arengusse ja uuenduslikesse lahendustesse. Tema seisukoht pakub väljakutse traditsioonilistele mõttemallidele ja kutsub üles kaasa mõtlema tuleviku väljakutsetele vastamiseks.

Peame end harjutama mõttega, et sõja võidavad need, kes on valmis panustama kaasaegsetesse lahendustesse ning omavad kiiret kohanemisvõimet, kirjutab Marko Kaseleht.

Eelmisel aastal tegi Eesti relva- ja moonhankega oma ajaloo suurima kaitsekulutuse, mis näitab meie riigi kindlameelset pühendumust sõjalise võimekuse tugevdamiseks. Selleks, et pidada aga 21. sajandi sõda, tuleks soetava varustuse kõrval arendada ka võimekusi selle kõige efektiivsemaks kasutamiseks.

Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Tiina Uudeberg rõhutas tänavusel majandusjulgeoleku konverentsil, et meie ühine eesmärk peab olema Venemaa kalkulatsioonide muutmine. Nõus, ja see nõuab järjepidevat innovatsiooni ka mujal kui üksnes varustuse väljavahetamises või laskemoona hankimises.

Väikese riigina tuleks meil mõelda, kuidas loome strateegilise tasakaalu oma 1,3 miljardi suuruses kaitse-eelarves nii, et laskemoona ja terase kõrvale tekiks fookus ka teadus- ning arendustegevusele, mis kaasavad uusi tehnoloogiaid nagu AI ehk tehisaru, küberkaitse ning mehitamata süsteemid.

Tahe vaadata tulevikku

Riigikaitse arengukavas on toonud välja, et uued võimearendused peavad aitama tagada heidutuse ja võime reageerida vaenlase agressioonile. Riigi eesmärk on 2023.–2026. aasta kaitseministeeriumi sõjalise riigikaitse ja heidutuse programmi kohaselt saavutada võimed kiiremini ning meiega sarnaste riikidega võrreldes ka tõhusamalt.

Kiirus ja tõhusus tulevad tavaliselt aga innovatsiooniga ühte sammu astudes, mille jaoks on eraldatud kaitse-eelarvest ligi 700 000 eurot. See on küll hea stardipauk, aga kas see viib meid ka eduni?

Juunis ametisse astuv kaitseväe juhataja brigaadikindral Andrus Merilo rääkis vabariigi aastapäeva eel ERR-ile antud intervjuus, et tankid on sõjapidamises olulisel kohal ja neid tuleb austada, kuid hetkel tasub fookus seada ka teiste võimete arendamisele.

Kindlasti on neid, kes Merilole vastu väidavad, kuid Ukrainas toimuv on näide, kuidas tehnoloogia aitab paremini massi vastu võidelda. Kuigi Ukraina üksused olid sunnitud Avdijivka linnast lahkuma, siis riigi kindralstaabi andmetel kaotasid venelased lahingus kokku 364 tanki ja 748 soomukit, mis näitab selgelt kaasaegse tehnoloogia võimekust.

Väikese riigina on samuti mõistlik kaaluda kaitse-eelarve tasakaalustamist raskemoona ja uute tehnoloogiate vahel, mis muudaks meid sõjaolukorras efektiivsemaks. Sõjapidamise iseloom on pidevalt arenev ja see peab väljenduma ka meie kaitsestrateegias.

Innovatsioon nõuab kiiret kohanemisvõimet

Kaitseväe juhataja Martin Herem on varasemalt rõhutanud eelhoiatuste olulisust, seega võiks raskemoona kõrval meie suurimaks tugevuseks kasvada näiteks informatsioonihalduse efektiivsemaks muutmine.

Seni on maailmas olnud märkimisväärselt palju ebaõnnestunud infovahetust nii rindel kui ka riigisiseselt, mis on viinud inimesed ohu suhtes eriarvamusele.

Näiteks on Iisraeli luureagentuuri Mossadi nimetatud üheks maailma võimekaimaks luureteenistuseks. Ometi ei olnud Iisrael valmis Hamasi murranguliseks rünnakuks 7. oktoobril, mille tagajärjel tapeti 1200 iisraellast, lõigati maha päid ja pantvangistati sadu. Olenemata tipptasemel jälgimisvõimekusest ja laskemoona ülekaalust pidi Iisrael leppima tagajärgedega, mille põhjustas valede eelarvamuste ning andmete pinnalt tehtud raportite eiramine.

Iisraelis juhtunu näitas, kuidas tehnoloogia võimekus oli viidud 21. sajandisse, aga riigi tasandil ei olnud valmisolekut ega kokkulepitud protsesse selle kasutamiseks. See on selge õppetund lääneriikidele, et efektiivsuse tähtsustamise puhul tuleb tagada ka valmisolek pidada selle sajandi sõda, mille puhul on iga nädal olukord ning sõjalised vahendid uued.

“Uue innovatsiooni keskmine eluiga piirdub kahe nädalaga. Täpselt nii kaua võtab vastasel aega, et kohaneda ning leida vastumeetmed.”

Pole ilmaasjata öeldud, et Ukraina peab Venemaaga tehnoloogiasõda. Sunniviisiline olukord on teinud ukrainlased uue tehnoloogia rakendamise suhtes kohanemisvõimeliseks, sest innovatsioon tehnoloogias toimub mõlemal poolel. Võidu määrab nii aeg kui ka tahe uudseid lahendusi kasutada. Meie partnerid Ukrainaski on öelnud, et uue innovatsiooni keskmine eluiga piirdub kahe nädalaga. Täpselt nii kaua võtab vastasel aega, et kohaneda ning leida vastumeetmed.

Tasakaalustatud rahastus suurendab edu

Paljudel Eesti kaitsetööstuse ettevõtetel on erakordne võimalus testida oma tehnoloogiaid koduturul ja Ukrainas, mis on andnud arendustegevustele märkimisväärse tõuke.

Küll aga on proovikiviks katsetustele järgnevad sammud, skaleerimine ja eksport, mis vajavad juba suuremat investeeringut. Seda summat pole võimalik võtta üksnes teadusarenduste rahastustest, vaid vaja on tasakaalustatud lähenemist kaitse-eelarve jaotamises, kus vahetud vajadused ei varjuta investeeringuid uutesse lahendustesse.

Muidugi ei vähenda see iga ettevõtte isiklikku vastutust vajaliku investeeringu leidmiseks, kuid aitaks kindlasti suurendada avaliku ja erasektori koostööd. Riskikapitalid on juba hakanud panustama uutesse sõjalistesse tehnoloogiatesse, kuid suuremate investorite püüdmiseks tuleb meil välja töötada selge raamistik, mis ühendab mõlema sektori huve ja tagades vastastikused eelised.

Arvestades Eesti geopoliitilist asukohta NATO idapiiril on tasakaalu leidmine uute innovaatiliste tehnoloogiate ja raskemoona vahel äärmiselt oluline. Meie arenguhüpe ei saa toimuda päevapealt, kuid peame end harjutama mõttega, et sõja võidavad need, kes on valmis panustama kaasaegsetesse lahendustesse ning omavad kiiret kohanemisvõimet.

Kokkuvõtteks võime öelda, et Marko Kaseleht on veendunud, et Eesti ei saa endale lubada eelmise sajandi sõjaks valmistumist ning peab keskenduma kaasaegsetele kaitsemeetmetele ja strateegiatele. Ta rõhutab, et riik peab investeerima haridusse, tehnoloogiasse ja sotsiaalsesse heaolusse, et tagada kaitsevõime ja julgeolek tulevikus. Kaselehti arvamus on oluline, kuna see julgustab Eestit vaatama kriitiliselt oma kaitsepoliitikat ning suunama ressursse tõhusamalt rahvusliku julgeoleku tagamiseks.