Lii Araste: igaüks leiab ukrainlaste aitamiseks hingele sobivaima lahenduse | Arvamus

Tere tulemast Eesti! Lii Araste, tuntud heategevusaktivist ja humanitaar, julgustab meid kõiki leidma oma südames sobivaim viis Ukraina abistamiseks. Tema sõnad kõnetavad meid kõiki, olgu me siis aktiivsed vabatahtlikud või annetajad. Ukrainlaste raske olukorra leevendamiseks on igalüks võimelne midagi tegema. Araste inspireerib meid oma positiivse suhtumise ja südamega, mis on nakatav kogu ühiskonnale. Tema arvamus on tugev ja tasub kuulamist. Oleme kõik kutsutud tegutsema ja muutma maailma paremaks paigaks.

Lii Araste sõitis Ukrainasse, et rindele maastur viia, ning avastas, et igaühel on võimalus leida hingele sobivaim lahendus, kuidas ukrainlasi aidata.

Ma ei ole see inimene, kes esimese hooga midagi ummisjalu toetama või mitte toetama kipuks, pigem olen selline kõhklev eestlane. Samal ajal ei ole sugugi kindel, et minu toetussoovi ja “tark ei torma” mõtteviisi kombineerivast jänespükslikkusest ei saa ühtäkki hoopis karuteene, kui ma otsustan valesti. Skandaalid heategevusorganisatsioonidega ei ole teinud otsuse langetamist lihtsamaks.

Ometi tekib abituse ja tühisuse tunne, kui sa ei saa mitte kui midagi teha selle vastu, et su türannist naaber tümitab endast väiksemat, kuigi oluliselt tarmukamat tegelast. Selline tunne on mind vallanud juba kaks aastat, mil Ukrainas on kestnud täiemahuline sõda. Ma ei saa seda ogarust kinni keerata. Ma ei saa annetada suuri summasid, sest mul ei ole väikseidki.

Leidsin viisi, kuidas panustada. Autoga sõita ma oskan ja mul paluti viia üks maastur Ukrainat kaitsvatele rindemeestele Zaporižžjasse. Sel hetkel adusin, et kui masinad lähevad tõesti sõdivatele üksustele, ma ise saan enda roolitud masina ilma liigsete vahendajateta üle anda ja kõige korrektsuses veenduda, siis järelikult on see miski, mida ma teha saan ja tegema peab.

Ent see reis muutis mu mõtteviisi. Me räägime Eestis sõjaväsimusest, sellest, et toetamine on tüüdanud. Oleme justkui oma aitamisentusiasmi minetanud. Samal ajal on mehed Ukrainas kaks aastat rindel olnud, nad on totaalselt väsinud ja jõuetud.

Meie viidud masinate üleandmine oli isegi piinlik, sest tänuväljendus oli slaavilikult suur, kuigi tegelikult on meestel kogu sellest jamast lihtsalt täielikult kõrini. Nad tahavad koju, aga kaitsevad siiski oma lapsi. Kaitsevad ka meid, kes me pakume tagalat nende naistele ja lastele. Ja oleme oma mugavas olmes natuke väsinud toetamast. Taipasin heategevusele mõeldes, et tegelikult ei ole asjad mustvalged, et on kas kõik või mitte midagi.

Emotsionaalselt jõudis olukord mulle pärale, kui nägin pidevalt teel kontrollposte, sõjamasinaid ja laigulistes mehi. Oli pühapäev ja rindelt koju käima saanud mehed kiirustasid sõtta. Pea igas suuremas külas võis märgata mõnd bussi ja selle kõrval neid, kes enne bussi astumist resigneerunud ilmel viimast suitsu teevad.

“Need mehed ei pruugi tagasi tulla ja päris kindlasti ei ole neid oodata paari päeva pärast.”

Mu silm on laigulistega harjunud, olen selliseid üle paarikümne aasta sõpruskonnas ja õhtuti kodus näinud, tavaline värk. Kuidagi jube karmilt mõjus see enda küündimatu õlakehitus, et laigulised, tavaline värk. Kohe otsa tuli taipamine, et oota, need mehed ei lähe nädalavahetuseks maastikule müttama ega räägi pärast teetassi taga sõpradele, et ma sain seekord ikka eriti ägedat toru lasta ja täitsa lõpp kui lahe pauk. Need mehed ei pruugi tagasi tulla ja päris kindlasti ei ole neid oodata paari päeva pärast.

Kõige südantlõhestavam pilt avanes linnakeses, kus varustuses noorsand lippas ummisjalu mäest üles üheksakordse maja suunas, käes suur roosikimp. Need roosid tuli ju saajale enne sõjabussi istumist ära viia, sest ei ole mingit garantiid, et järgmine kord, kallis, järgmine kord…

Mõistsin, et tuge ei vaja mitte ainult rinne ega kodutud koerad, vaid terve süsteem. Ka see, kelle poole roosidega joosti.

Mu põdemine, et ei tea, kas mu abi ikka õigesse kohta, minetas igasuguse tähtsuse. Kõik see, mis läheb Ukrainasse, ka juhul, kui korruptandid sellest poole ära söövad, on miski, mis väärib toetamist. Nad kõik seal kaitsevad meie rahulikku elu. Nad teevad seda nii rindel kui ka rindelt koju oodates ja oma kraanikausi haisulukku vanaema abiga parandades, sest kõik torumehed teevad juba teist aastat üht teist tööd. Igapäevane olme vajab toetamist, et süsteem tervikuna töötaks ja meie saaksime nautida elu ilma elektrikatkestusteta.

Mis on siis minusuguste kõhklejate roll kogu selles niinimetatud sõjaväsimuses? Võime valida, kas soovime toetada rinnet. Võime valida, kas soovime toetada isata lapsi. Võime valida, kas soovime toetada haldussuutlikkust.

Meil on võimalus leida hingele sobivaim lahendus. Lõpuks ei ole vahet, mida me valime, iga panus, ka mikroskoopiline, on panus meie enda turvalisusesse ning jänespükslikustki toetusest ei saa karuteene ühel ega teisel puhul.

Lii Araste on õigesti öelnud, et igaüks saab leida endale sobiva viisi, kuidas aidata Ukraina inimesi nende raskes olukorras. Olgu see siis annetuste tegemine, vabatahtlikuks olemine või muul moel toetuse pakkumine – iga panus loeb. Oluline on näidata solidaarsust ja empaatiat nende inimeste suunas, kes vajavad meie abi ja tuge. See on meie kui ühiskonna ülesanne seista kokku ja aidata neid, kes on hädas. Loodame, et me kõik leiame endas jõudu ja võimalusi, et toetada Ukraina inimesi nende rasketel aegadel.