Soome Rahvusteatri juht: Soome publik tahab näha kaasajast kõnelevaid lavastusi | Teater

Tere tulemast Eestisse, kus Soome Rahvusteatri juht on avaldanud arvamust, et Soome publik soovib näha kaasaegseid lavastusi. Teater on alati olnud oluline osa Soome kultuurist ning publik ootab põnevust pakkuvaid ja kaasahaaravaid etendusi. Kas ka sina kuulud nende hulka, kes naudivad kaasaegset teatrit ja ootavad põnevil uusi lavastusi? Tutvu täpsemalt Soome Rahvusteatri pakutavate lavastustega ning leia endale meelepärane etendus, mis pakub elamusterohket teatrielamust.

Kuidas”Maasikakoht” alguse sai? Viimasest ühistööst on 17 aastat möödunud.

Just nii, 2007. aastal lavastasin Soome Rahvusteatris Sofi Oksaneni “Puhastuse” esimese versiooni ja seejärel sai sellest ka raamat. Pärast seda oleme aastaid rääkinud, et võiks taas midagi koos teha. Kohtusime mõned aastad tagasi Sanna Marini vastuvõtul ja ma uurisin, millal uue näidendi peale mõelda võiks. Nii ta siis lubas, et võib-olla sel aastal, sest tal oli raamatutega siis palju tegemist. Ta alustas selle näidendi kirjutamist aasta tagasi, rääkis mulle oma ideest ja tulemus on nüüd siin.

Kas ta kirjutaski selle näidendi just rahvusteatrile ja siinsetele näitlejatele mõeldes?

“Maasikakoha” puhul oli see tõesti nii, et kõigepealt rääkisime läbi näitlejate arvu, siis sain juba üsna kiiresti kokku leppida, kes meilt näitlejatest kaasa teeks. Seejärel läks asi kiiresti käima.

“Maasikakohast” on olnud ka mitu versiooni, mida oleme arutanud. Meil on Sofiga hea läbisaamine, mulle meeldib temaga koos töötada, sest ta võtab teiste ideesid ja kommentaare arvesse ning muudab oma teksti selle järgi, mis talle tundub sobivat.

Kas Sofi panus piirdus näidenditeksti kirjutamisega või ta tegi ka lavastusprotsessis kaasa?

Sofi käis läbimängu vaatamas ja muidugi uurisin, mida ta arvab ja kas kõik on arusaadav. Kui küsimus on uues näidendis, on hea, kui kirjaniku mõtted tulevad laval esile ja kas tegelased on sellised, nagu ta mõtles. Sellist mõtetevahetust peame ja seetõttu ongi protsess nii produktiivne olnud, kuna koostöö toimib.

Mis teid “Maasikakoha” juures huvitas?

Sofi hakkas arendama näidendit, milles Soome poisi ema ja vanaema ta Moskvasse psühhiaatriakliinikusse panevad. Samal ajal ründab Venemaa Ukrainat, räägitakse sellest, mis toimub, ning ilmsiks tuleb Vene võimude suhe vähemustesse, ka seksuaalvähemustesse.

Teisalt käsitleb see Soomes oleva maasikakasvatuse teemat, kus kõrval olevas ettevõttes koheldakse halvasti Taist pärit maasikakorjajaid. See toob teise vaatenurga.

Minu jaoks käsitleb see võimuteemat. Seda, kuidas inimesed kasutavad võimu eri moodi ning eri kohtades, ja ka võimu avaldumisvorme. Need on selles näidendis tugevalt näha.

Sofi Oksaneniga on hea koostööd teha, eriti selle näidendi juures, mis käsitleb tänapäeva küsimusi. Väga harva juhtub teatris nii, et uus näidend käsitleb just praegu toimuvaid arenguid. “Maasikakoht” on selline näidend, mis neid küsimusi uurib ning lääne ja ida erinevaid lähenemisi vähemustesse vaatleb, avades seeläbi ka seda pilti, milline maailm praegu on.

Kui palju võtab Soome Rahvusteater oma repertuaari sedavõrd teravaid päevaprobleeme käsitlevaid näidendeid? Tihti on ju turvalisem klassikat lavastada.

Rahvusteatris lavastatakse muidugi ka klassikuid, kuid praegu on palju aktuaalsete teemadega lavastusi. Täna esietendub “Metsä Furiosa”, mis räägib Uruguais olevast Soome tselluloositehasest, selle on kirjutanud Uruguai kirjanik Marianella Morena. Tema toonitab neid küsimusi, mis tekivad siis, kui viia tselluloositehas Uruguaisse.

Minu ametiajal rahvusteatris (alates 2009 -toim.) oleme püüelnud selle poole, et käsitleme neid teemasid, mis on praegu olulised. Soome publik soovib näha lavastusi, mis kajastuvad ka ühiskondlikul tasandil ning nii võib-olla nii tugevalt enam klassikuid vaatama ei tulda.

Aasta tagasi tegime taas “Hamletit”, eks me ole neid ka palju lavastanud, äsja ka “Fausti”, “Meistrit ja Margaritat” – samu klassikuid, mida igal pool mujal lavastatakse, teeme ka siin. Kui vaadata kogu riigi ulatuses, lavastatakse Soomes klassikat üsna vähe.

Kui tihe on rahvusteatri koostöö Eesti teatrite, lavastajate ja näitlejatega?

Oleme püüdnud hoogustada koostööd Eesti Draamateatriga, läinud aastal etendus “Varumehed” (lavastaja Aino Kivi, autor Andra Teede), mis valiti Soomes kaheksa parima eelmisel aastal esietendunud lavastuse hulka. Püüdleme ka selle poole, et 2025. aastal Eesti Draamateatri “Mefisto” (lavastaja Kertu Moppel) külalisetendusena siia saada, veel oleme rääkinud “Maasikakoha” Eestisse viimisest. Arutame praegu, milline aeg kõige parem on.

Rein Ojaga oleme otsustanud, kui juba koostööd on alustatud, tuleb seda ka jätkata. See kõik tahab aga korraldamist, sest ühiseid teemasid, millest lavastusi teha, pole nii lihtne leida. Külalisetendusi on lihtsam läbi viia ja seda ka teeme, sest teame, et Eestis on teatrit armastav publik – seal on üsna palju ka minu näidendeid mängitud.

Kas “Maasikakohast” võib saada samasugune menuk, nagu seda juhtus “Puhastusega”?

Ei oska öelda, eks seda ole näha. Kui “Puhastus” valmis, ei osanud samuti arvata, et sellest nii edukas teos saab. Tuleb meeles pidada, et raamat sai maailmakuulsaks, ehkki see põhines näidendil. Ma ei tea, kas Sofi kirjutab “Maasikakohast” ka raamatu, ma pole temaga sellest rääkinud.

Soome Rahvusteatri juht on õigesti rõhutanud, et Soome publik soovib näha kaasajast kõnelevaid lavastusi. See peegeldab publiku huvi kaasaegse kunsti ja ühiskonna vastu ning annab teatritele võimaluse pakkuda mõtlemapanevaid ja aktuaalseid lavastusi. Ka Eesti teatrid võiksid seda tähelepanekut silmas pidada ja pakkuda publikule rohkelt kaasaegseid lavastusi, mis kõnetavad erinevaid teemasid ja probleeme. Ainult nii saame hoida teatrielu elavat ja kaasahaaravat.