Harri Tiido: mis on poliitikas valesti ja mida teha? | Arvamus

Harri Tiido, a well-known political figure in Estonia, is asking the important question: what is wrong with politics and how can we fix it? In his thought-provoking article, Tiido delves into the current state of affairs in Estonian politics, highlighting key issues and proposing solutions for a more transparent and accountable system. With his extensive experience and insightful perspectives, Tiido challenges readers to consider the ways in which we can promote better governance and ensure that the voices of the people are heard. This article is a call to action for all citizens to actively engage in shaping the future of our democracy.

Poliitikat on lihtne kritiseerida ja lihtne on ka sellest eemale hoida. Võib uudiseid eirata ja luua enesele mulli, milles oleks võimalikult mugav olla või oleskleda. Nii mõnigi inimene ütleb mingit taunitavat arengut nähes, et “aga mis mina sinna parata saan?”. Idanaabri juures on selliseid inimesi mõõtmatult rohkem kui neid, kes midagi püüaksid teha. Kuid neid jagub piisavalt mujalegi.

Seekordse jutu laenasin Alastair Campbellilt, täpsemalt tema raamatukesest pealkirjaga “Aga mida mina teha saan? Miks poliitika on valesti läinud ja kuidas seda parandada”. Campbell on alati olnud briti Tööerakonna ehk leiboristide toetaja ja mitte lihtsalt toetaja, vaid mitmete poliitiliste kampaaniate läbiviija. Praegu märgib ta aga, et põhiseaduslikud ja demokraatlikud valitsused on maailmas kehvas seisus. Populism on enese embusesse haaranud suured riigid, nagu India või Brasiilia, kuid ka väiksemad, nagu näiteks Ungari. See võib olla tõusulainel ka Ameerikas.

Normaalse poliitika asemele trügib poliitika, mis põhineb sügavatel eelarvamustel, väärastunud väärtustel ja kultuurisõdadel. Sellises seisus pole ka imekspandav, et igat masti diktaatoritel on lihtne demokraatia nõrkusi ära kasutada. Üks näide on Campbelli arvates Venemaa ja teine Hiina, kui suurematest tegijatest rääkida.

Kui küsitluste tulemusi vaadata, siis on üha enam noori loobumas demokraatia toetamisest ja hakkab kalduma karmi käega poliitiku võimule tulekut ootama. Ülejäänutest on paljud hakanud poliitika vastu tülgastust tundma. Või õigemini kehtivad need tunded selle kohta, milleks poliitika on puhuti muutunud.

Campbell arvab, et kuna muutus halvema poole oli ajalooliselt kiire, siis võib sama kiire olla ka muutus vastupidises suunas, paremuse poole. 1990. aastate algul näis maailm olevat teistsugune, majandus ja tehnoloogia liikusid ülesmäge, tuumaoht vähenes ja nii edasi. Mingid kriisialged olid siiski juba olemas – ühiskonna asemel ülistati individuaalset, soositi piiramatut rikastumist põhjendusega, et kui rikkad veelgi rikkamaks saavad, siis pudeneb rohkem ka allapoole, vaeste toidulauale.

Praeguse ebakindluse alguspunkt oli ilmselt 2008. aasta rahanduskriis. Järgnes Euroopa võlakriis ja liikvele läksid populistid nii vasakul kui ka paremal tiival.

Polariseerumine põhineb hirmul, mis paneb meid tõmbuma omasuguste, mõttekaaslaste seltskonda. Toimub jagunemine “meie” ja “nemad”.

Polariseerumine on pruugitav ka poliitikas. Värvikas näide sellest on Donald Trump, kelle jaoks tema isiklik arvamus on üle suvalistest asjatundjate arvamustest. Ja ühiskonda “meieks” ning “nendeks” jagades taandab ta selle “meie” tihti “mina” peale. “Nemad” on kõik, kes teda kritiseerida julgevad, pluss veel migrandid, mehhiklased, moslemid ja nii edasi.

Olukorra muudab hullemaks tõik, et polariseerumine näikse süvenevat. Ja polariseerumise lahutamatu kaaslane ongi populism. See on suunatud tavalisele inimesele, kelle arvates eliit ei pööra talle piisavalt tähelepanu. Kõiges on süüdi eliit poliitikute, pankurite, ametnike ja ükskõik kelle näol ning nad kõik tuleb vastutusele võtta.

Üks austraallane ütles kusagil, et populistide poolt hääletamine on nagu tühja basseini hüppamine, kuna teid vihastab, et seal vett ei ole. Ja populistid on nii lõhestunud ühiskonna põhjustajad kui ka selle produktid. Rahvahääletuste toonitamine nende poolt tuleneb just nende binaarsest maailmapildist, kus on meie ja nemad ehk jah ja ei. Campbell juhib tähelepanu näiteks referendumite kasutamisele Vladimir Putini poolt õigustamaks Krimmi, Donbassi, Luhanski ja muude alade Venemaaga liitmist.

Populismist on vaid väike samm niinimetatud sadopopulismini. Ehk olukorrani, kus liidrid võidavad toetust sammudele, mis tegelikult kahjustavad nende poolt hääletavaid inimesi. Kasvõi näiteks Trump ja Putin, kelle pakutud poliitika elluviimine kahjustab nende valijaid. See ongi sadism ehk tahtlik valu tekitamine elanikkonnale.

Populism võib võtta väga erinevaid vorme ja see on tegelikult tööriistakast, kust leiab vahendi iga maailmavaate jaoks. Näiteks India peaministri Narendra Modi populismi juured on nägemuses, et taimetoitlastest hindud on puhas rahvas, igasugused loomaliha söövad moslemid ja välismaalased on aga riigile ohuks.

Campbell toob populistliku poliitika juurde ka tõejärgsuse mõiste. See ei ole pelk valetamine, see on strateegia, mis on kujundatud faktide moonutamiseks nii, et kaotaksime silmist erinevuse tõe ja vale vahel. Tõejärgsuse meistriklassi andjaks võivat lugeda Putinit, kes on kogu oma karjääri rajanud valetamisele ja kes valetab naeratades. Ta teab, et te teate, et ta valetab, kuid tal on ükskõik.

“Campbell meenutab, et fašism ei alanud gaasikambritega, vaid lõppes nendega.”

Läänes oli tõejärgsuse lipukandja Itaalia meediamagnaat Silvio Berlusconi, kellelt võttis teatepulga üle Donald Trump. Tema presidendiaja jooksul loendati 30 573 korda, kui ta valetas või kasutas eksitavaid väiteid. Demokraatia ähmastumise oht võib viia ka populismi loogilise lõppstaadiumi, fašismini. Campbell meenutab, et fašism ei alanud gaasikambritega, vaid lõppes nendega.

Kõiki hädasid kokku võttes tekibki paljudel tunne, et niikuinii ei saa midagi parata ja olemegi hukule määratud. See tähendaks lüüasaamise omaksvõttu. Selle asemel tuleks siiski uskuda võimalusse asju parandada.

Poliitikas ei ole ainult sulid ja šarlatanid, on ka hulgaliselt täiesti asjalikke poliitikuid. Ekslik on ka arvamus, et mina ei saa sinna midagi parata. Miks mitte sekkuda poliitikasse? Sinna pääsemiseks ei ole ühtset lihtsat teed, enamus alustajatest ei jõua kunagi unistatud tasemele, kuid tipus ongi kitsas. Poliitikas on massiliselt muidki rolle kui tippliider ning kõigil tasemeil saab mõju avaldada.

Vana kampaaniahunt lõpetab oma soovitused märkusega, et poliitikasse tasub minna kasvõi selle pärast, et see on tõeliselt huvitav ja tihti isegi lahe tegevus. Eks igaüks on ise otsustaja, vähemalt iseenese tegevuse ja panuse osas. Valikud on ju olemas…

Viited lugemishuvilistele

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Harri Tiido arvamusartikkel toob välja olulised probleemid Eesti poliitikas, nagu korruptsioon ja poliitikute ebakompetentsus. Tiido toob välja ka võimalikud lahendused, nagu avaliku sektori reformimine ja poliitilise kultuuri parandamine. On oluline, et kodanikud hakkaksid aktiivsemalt osalema poliitilises elus ja nõudma muutusi, et Eesti saaks tugevamaks ja areneks edasi. Ainult läbi koostöö ja avatud dialoogi saame luua parema tuleviku Eestile.