Raik: Rutte valik näitab mõrasid lääne ühtsuses | Eesti

Raik: Rutte’s Choice Reveals Cracks in Western Unity | Estonia

In a recent analysis, political expert Raik sheds light on the implications of Dutch Prime Minister Rutte’s controversial decision-making, highlighting the rifts within the Western alliance. As Estonia grapples with its own challenges and vulnerabilities, Raik’s insights underscore the importance of solidarity and cooperation in navigating the complex geopolitical landscape. Join us as we explore the impact of Rutte’s choice on Estonia and the broader international community.

“Põhiline probleem idapoolsete NATO riikide vaatest on ju see, et põhimõtteliselt välistatakse mõnedes läänepoolsetes NATO riikides see, et NATO peasekretär võiks tulla idatiiva riikidest. See on see probleem, see on põhimõtteliselt raskesti aktsepteeritav,” ütles Raik ERR-ile.

Raiki sõnul ei ole see seotud Rutte isikuga ja ei ole ka seotud Kaja Kallase isikuga.

“Vaid järjest tuleb neid signaale Lääne-Euroopa pealinnadest, mis ütlevad, et lihtsalt ei ole vastuvõetav, et NATO peasekretär oleks Balti riikidest, kuna see võiks tekitada tulevikus mingeid takistusi Venemaaga suhete taastamisele või nad üleüldse on liiga hawkish (jõuline – toim.)” sõnas Raik.

“See on see, mis tekitab pingeid ja mis on tõesti väga raskesti aktsepteeritav meie regiooni riikidele,” lisas ta.

Suureks probleemiks Rutte puhul nimetas Raik ka seda, et Hollandi kaitsekulutused ei vasta NATO kahe protsendi nõudmisele. “Ja see võib olla just USA vaatest, eriti kui Trump peaks saama presidendiks, negatiivne signaal,” märkis ta.

Raik tõdes, et Holland on siiki Rutte juhtimisel Ukrainat palju toetanud ja Venemaa suhtes võtnud väga põhimõttelise seisukoha.

“Seal ma mingit probleemi ei näe ja ma usun, et ka oma juhikogemuse ja omaduste poolest Rutte oleks NATO-le hea peasekretär. Selles ei ole küsimust,” ütles Raik.

Raik rääkis, et negatiivseid signaale selle kohta, miks NATO järgmine peasekretär ei peaks tulema Balti riikidest, ei tule mingite ametlike arutelude käigus, vaid pigem kulisside tagant.

Raiki sõnul on Rutte saamine NATO peasekretäriks nüüdseks siiski üsna kindel.

“Tal on ikkagi nii tugev suurte NATO riikide toetus ja ega ühtegi tugevat
vastaskandidaati ka ei ole. See, et Rumeenia käis välja oma kandidaadi (president Klaus Iohannis – toim.), oli pigem soov näidata oma rahulolematust. Aga Rumeenia presidendil tegelikke väljavaateid sellele kohale tõusta, ma arvan, eriti ei ole,” lausus Raik.

Raik rääkis, et praegu käib veel edasi töö, kuidas Rutte suudab ümber veenda need liikmesriigid, sealhulgas Balti riigid, kes ei ole selget positsiooni veel võtnud. “Ja ma arvan, et siin ei ole ka Eestil mingit põhjust kiirustada. Rutte teeb tööd selleks, et olla kõikide NATO riikide vaatest hea kandidaat. Idatiiva NATO riikidele ta ei ole veel siiani rohkem tähelepanu pööranud.”

Raik ei osanud öelda, kas kompromissi käigus võiks mõni idapoolsema NATO riigi kandidaat saada NATO asepeasekretäri koha. “Seda võimalust kindlasti kaalutakse, aga ma ei oska selle kohta täpsemalt midagi öelda,” sõnas Raik.

Raik näeb probleemi lääne ühtsuse mõranemises

Raik näeb probleemi järjest tugevamates lääneriikide pelglikes signaalides, mis saadavad Venemaale sõnumi, et lääs ei ole ühtne.

“See on kindlasti probleem, et tuleb erinevaid signaale Euroopa Liidust ja NATO-st, mis näitavad, et lääne ühtsus ikkagi ei ole nii tugev, nagu ta võiks olla. Ja erinevad hoiakud Venemaa suhtes on ikkagi reaalsus,” ütles Raik.

Raik lisas, et idapoolsed NATO liikmesriigid paistavad silma oma jõulisema hoiakuga.

“Nad on saavutanud palju rohkem mõju ja tähelepanu oma seisukohtadele nüüd viimase kahe aasta jooksul, aga seal ikkagi mingid piirid tulevad vastu. Ja me näeme, et Lääne-Euroopa riikidel on ikkagi mingi soov kuskil sügaval olemas, et millalgi peaks hakkama Venemaaga suhteid normaliseerima,” rääkis Raik.

“No ja muidugi siis pidev jutt sellest, et kui ohtlik on omalt poolt konflikti eskaleerida ja kuidas Saksamaa igal sammul muretseb selle pärast, et ega Venemaad ülearu ei ärritata või provotseerita. Seal ikkagi on näha, et lääneriigid ei ole täielikult oma varasematest vigadest õppinud,” lisas ta.

Raik tõdes, et poliitika, ka Saksamaa puhul, on Venemaa suunal muutunud, aga milline see poliitika saab olema tulevikus, ei ole päris selge ja seal on endiselt erinevaid hoiakuid.

Raiki sõnul rikkusid riigid ise Macroni avalduse strateegilise võidu

Raik tõdes, et Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni arutlusel sõdurite võimaliku Ukrainasse saatmise kohta, oleks olnud potentsiaal suureks võiduks infosõja tandril Venemaaga, ent liikmesriigid ise tõmbasid sellele vee peale, kui ühemõtteliselt sõdurite saatmise välistasid.

“Ta oleks võinud olla hea Venemaad heidutav signaal kui see oleks olnud
koordineeritud ja kui teised riigid ei oleks sellele kohe külma vett peale tõmmanud. See näitas jällegi seda ühtsuse nõrkust, strateegilise kommunikatsiooni nõrkust,” ütles Raik.

“Miks mitte Venemaale saata seda signaali, et me ei välista midagi, me oleme valmis tegema kõik selleks, et Venemaa sõja kaotaks. See oli Macroni sõnum. Macroni sõnum ei olnud see, et me hakkame homme vägesid Ukrainasse saatma, seda praegu ei valmista keegi ette ja Ukraina seda ka ei ole palunud.
Aga millegipärast oli siis paljudel teistel riigipeadel väga vajadus rõhutada, et meie küll ei hakka vägesid saatma. Nii et lõpuks ikkagi jäi saamata see positiivne mõju, mis sellel sõnumil oleks võinud olla,” rääkis Raik.

Rääkides veel Prantsusmaast ja Macronist, ütles Raik, et tal on väga suur soov olla Euroopas liidripositsioonil ja ta on tajunud lõpuks uut geopoliitilist reaalsust, kus Venemaaga normaalsete suhete taastamine niipea ei ole võimalik.

“Ja selleks, et Prantsusmaa saaks võtta liidripositsiooni just Euroopa julgeoleku kujundamisel, peavad nad toetama Ukrainat, peavad nad võtma tõsiselt Kesk- ja Ida-Euroopa riikide muresid ja julgeolekuhuve. Selles mõttes on Prantsusmaa oma positsiooni oluliselt muutnud,” lausus Raik.

Kokkuvõttes näitab Rutte valik Eesti ja teiste lääneriikide vahel mõrasid ühtsuses, mis võivad tulevikus tõsiselt kahjustada Euroopa Liidu tugevust ja usaldusväärsust. See olukord paneb meid mõtlema meie endi solidaarsuse ja ühtsuse olulisusele rahvusvahelisel tasandil. On oluline, et jätkaksime koostööd ja dialoogi, et ületada erimeelsused ja tugevdada Euroopa Liitu ning transatlantilisi suhteid. Lõppude lõpuks seisame me kõik silmitsi ühiste väljakutsetega ja vaid üheskoos suudame neid edukalt lahendada.