Kinosilm | “Düün 2” on normaalsem, tavalisem ja vähem oma autori nägu | Film

Tere tulemast Kinosilma, kus me uurime filmimaailma uusimaid suundumusi ja loomingut. Täna räägime filmist “Düün 2”, mis on tekitanud palju kõneainet ja vastakaid arvamusi. Kas see on tõesti normaalsem, tavalisem ja vähem oma autori nägu? Kas see vastab fännide ootustele või on valmistunud pettumust valmistama? Astuge meiega kaasa selle põneva arutelu juurde, kui kaalume selle filmi tähendust ja mõju meie kinokogemusele.

Raudne küünis
The Iron Claw
Sean Durkin
UK-USA
KP Distribution

“Raudse küünis” võidab selle tiheda ja konkurentsika nädala. Nii mõndagi aega oma pikast – 2 tundi 12 minutit – kestusest kulgeb film puhtalt viiepunktise skoori graafikus. Ülihästi lavastatud koondportree Von Erichite wrestling-perekonnast, kus võimukas isa hoiab ohjes nelja sportlikku poega ja üritab nende najal ise teostamata jäänud unistusi täide viia. Täielik üllatus. Või siis samas mitte, kui vaadata režissööri nime ja meenutada, et tema kontol on juba mitu tõelist vaikset, aga vapustavat filmi nagu “Martha Marcy May Marlene” või “The Nest”. Nii need eelmised kui “Raudne küünis” mõjuvad just sellega, et Durkinil õnnestub lavastajana tekitada mingi täiesti oma õhustik, mille sees on ühel hetkel juba ükskõik, mida keegi ütleb või teeb, sest kontroll loodud maailma üle on täielik. Tihti ei juhtugi midagi, tegelastel lastakse lihtsalt olla. Siis jälle juhtub palju ja suurelt.

Zac Efron on kunagise suva-himbo mainest nüüd vist täiesti vabanenud juba mitme metsiku rapsatusega äärmuse suunas (Ted Bundyt mängides filmis “Extremely Wicked, Shockingly Evil and Vile” või peaosas filmis “Kuld”) ja siin on ta täiesti vaimustav oma superlihaselises kohmakuses, kehastades ühtaegu nii ülimat matšot kui heatahtlikku kohmerdist. Ja ega teised alla ei jää. Harris Dickinson ja ennekõike “The Bear’i” Carmy ehk Jeremy Allen White.

1980. aastate alguse ajastut luuakse ilma liialdusteta, aga väga hea tunnetusega ning proportsioonist välja aetud lihastega, aga naljakate tuustis soengute ja pisikeste püksikestega atleedid on küll koomilised oma vastuoludes, aga nende üle ei heideta kunagi meelega või pahatahtlikult nalja. Filmi ajal mõjus veidi kordavalt ja väsitavalt lõpuks see, kuidas järjest uusi ja uusi draamakihte laoti, aga päeva-paari möödudes on see ununenud ja jäänud järgi film, mis suudab mingil moel olla niipalju suurem neist sadadest tavalisest biograafilistest ajastudraamadest ja saavutada mingi teine level nii inimlikkuses kui kunstilisuses.

Jääb üle vaid tänada wrestling‘u ja maadluse maailma selle eest, et see on aja jooksul inspireerinud mitut meistriteost nagu “The Wrestler” või “Foxcatcher”, millega ma paneksin julgelt nüüd samma ritta ka “Raudse küünise”.

4,5 / 5

Mo mamma
Eeva Mägi
Eesti
Filmivabrik

“Mo mamma” võidab loomulikult kontekstist, ja seda kahes mõttes. Esiteks on see käigupealt sündinud film, kuna samas võttepaigas oli plaanitud hakata üles võtma Eeva Mäe täispikka filmi “Libahunt”, aga rahastuse läbikukkumise tõttu otsustati ära kasutada juba ette ära makstud võttepaik ja broneeritud meeskond (vist küll üsna minimaalne).

Tekib muidugi küsimus, et mis loogikaga enne kõik asjad kokku lepitakse kui rahastamiskinnitus käes, aga see selleks – hetkel meie võit, et selline nihe sisse jooksis, sest Eeva Mägi otsustas üles võtta selle kahe näitlejaga kammerliku suhtedraama, milles on mingit kaja Bergmani “Personast”, mida meenutab nii nõmme ja suvemajaga võttepaik kui tõsiasi, et keskmes on kaks naist, kes hakkavad üksteist peegeldama. Ema ja tütar. Eva Koldits ja Helena Lotman. Eeva Mägi ja Maria Mägi-Rohtmets.

Ehk et jõuamegi teise olulise taustamomendini eksperimentaalse filmitegemise kõrval, ja see on isiklikkus. See on haruldane ja väga väärtuslik, kui filmitegijal on julgust pöörata pilk iseenda sisse isegi siis, kui see, mis sealt vastu vaatab, ei pruugi olla kõige esinduslikum, viisakam, normaalsem. Mägi on teinud filmi traumast, mis kaasnes ta vanaema (mamma) lahkumisega, ja sellest, kuidas kaks järgmist põlvkonda naisi sellega püüdsid toime tulla.

Lavastatud materjali vahele on pikitud koduvideod mammast endast ning koduvideo stiilis üles võetud lavastuslike stseenidega on hägustatud piiri tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Samuti ei tasuks ilmselt liialt tõsiselt võtta igat ekraanil paistvat ekstsessi, sest prototüübid on filmi välja tulles ka koos intervjuusid andnud ja töötavad igapäevaselt koos.

Aga veel filmist endast: huvitav vaadata, kui kaks näitlejat on kogu aeg nii ekraani keskel, et neil pole sealt mitte kuskile põgeneda ega millegi taha peitu pugeda, ja selline omamoodi hingeline alastus kaamera ees sunnib end avama ilmselt täiesti uuel moel. Raske öelda, kui palju on nende mängus isetekkelist, aga kas see ongi oluline, kõik on ühtlasi nii loomulik kui ka teatraalne, kuna mõlemad pooled võimendavad draamat, võtavad rolli sees rolle, mängivad veel ise omakorda kedagi teist, lähenedes ja kaugenedes üksteisest mingis segus, kus on nii manipulatsiooni, siirust, nostalgiat, armastust, vihkamist kui allasurutud paineid.

Tehniliselt on huvitavalt kasutatud muusikat (filmil teema justkui puudub, stseenidel on võrdlemisi erinev muusikaline kujundus), operaator Sten-Johan Lill on kaameraga roninud väga lähedale, dokumentaalmaterjali ja fiktsiooni segamine annab lisatasandi.

Tuleb kõrgelt hinnata nii eksperimentaalset geriljalikku lähenemist filmitegemisele kui ka julget isiklikku tasandit. Ootamatult sündinud film ja järjekordne tõestus, et piirang võib olla vabastav.

4 / 5

Düün. Teine osa
Dune: Part Two
Denis Villeneuve
Kanada-USA
ACME

“Düün 2” on, nagu arvata oligi, suurem kui elu. Siin tutvustatakse piisavalt uusi tegelasi-sisuliine-tehnilist kaadervärki, et film poleks lihtsalt esimese osa laiendus. Küll aga jäi mul siit ikkagi selline katartiline laks saamata kui avaosast. Milles siis asi? Tundub, et “Düüni” triloogia on kokku ise nagu üks kolme-aktiline film. Kui esimene osa oli sissejuhatus, siis teises kääritakse käised üles ja hakatakse puid raiuma – tegevust jagub siin pidevalt ja kõigile ja lugu on siin rohkelt.

Selle rohke narratiivi ette kandmise teenistuses on aga tehtud õhustikus järeleandmisi ja teises osas on mingil määral vähem seda Villeneuve’i painet, mis ta filmid nii heaks teeb, ehk et teine osa on normaalsem, tavalisem, vähem oma autori nägu. Siin ei ole enam seda ootusärevust ja isegi ohtlikku alatooni, mis paneb vaatajat justkui ette aimama ees ootavat suurt traagikat. Sellist macbethilikkust.

“Düünis” oli elekter õhus ja kulgeti mingi suure katastroofi ootuses, hüpnootilises transis, iseloomustuseks sardokaride kurgulaul, teises filmis aga hakatakse ette paika sätitud sisuga vaatajat üle kallama ning mõned liinid kalduvad veidi sinna ebausutavuse piirimaile ning Bardemi tegelaskuju radikaliseerumine või leedi Jessica õukonnamanipulatsioonid on veidi liiga trafaretsed. Kui ka esimeses osas jäid osad tegelased n-ö ripakile, siis lubas filmi formaat selle andeks anda, kuna ka unenägudes ei tule ju pähe pahandada, kui mõni tegelane ootamatult ära kaob või lahendust ei leia. Teine film aga püüab oma tegevusrohkuses anda karakteritele agentsust, motivatsiooni, ja seetõttu on lahtiselt rippuma jäävad otsad paremini näha.

Aga püüdsin siin suure “Düüni” fännina lihtsalt välja tuua oma reservatsioonid, miks see uus osa minu meelest avaepisoodini ei küüni. Kui see omavaheline võrdlus maha kriipsutada, on “Düün 2” ikkagi peajagu üle kogu ülejäänud ulmest, mida siin viimasel ajal pakutud on. Kindel soovitus minna ja seda kinos vaadata, sest bass väristab läbi päikesepõimiku ja iga stseen pakub kaadreid, mis on omaette väike visuaalne ime. Ja kriitika, justkui poleks “Düünis” “emotsiooni”, on mulle arusaamatu.

4 / 5

Vana tamm
The Old Oak
Ken Loach
UK
Filmstop

Ken Loach on kahekordne Kuldse palmioksa laureaat (“The Wind that Shakes the Barley” ja “Mina, Daniel Blake”), kes on terve pika ja viljaka karjääri jooksul tõstnud oma filmides lihtinimese / lihttöölise ja seisnud nende huvide eest.

Loachi jaoks täiesti uue teemana on “The Old Oakis” sisse toodud Süüria põgenikud, kes majutatakse ühte maha käinud Loode-Inglismaa endisesse kaevanduskülla. Läinud on kaevandus ja töökohad, jäänud kibestumine ja perspektiivitus. Lisage sinna süürlased ja ongi plahvatusohtlik segu koos.

Kui “Vana tamm” ongi pisut skemaatiline ja ehk liiga otsekohene oma seisukohtades, peaks mõistma, et ta ei tee filme kriitikutele ega filmitööstusele, vaid üritab ikka kõnetada päris inimesi mõlemal pool ühiskondliku ebaõigluse lõhet – nii neid, kes on jäänud hammasrataste vahele, kui ka neid, kes süsteemi nimel seda ebaõiglust erinevates organisatsioonides või firmades teostavad.

Loach on alati olnud unikaalne filmitegija, varjamatult vasakpoolsete vaadetega, mis nüüd siin kipuvad pisut varjutama filmi ennast. Tänapäeval on Loach parem sotsialist kui režissöör, aga kellel on inimlikkust ja kodanikujulgust. Süda on tal igatahes õige koha peal.

Kuigi see pole Loachi kõige parem film, on tal minu täielik toetus.

3,5 / 5

Solaride: julgus teha võimatut
CJ Kask
Eesti
Solarcar Estonia

“Solaride” on nüüd üks nendest ilma ametliku tootmisahelata valminud filmidest, mis aeg-ajalt kuskilt justkui iseenesest välja hüppavad ja kinokülastajat üllatavad. Juttu on siis päikeseenergia abil sõitvast autost Solaride ja sellest, kuidas noor Eesti inseneritiim viib auto esmakordselt Austraalias toimuvale päikeseautode maailmameistrivõistlusele ja näeme, kuidas neil seal läheb. Kui filmi esimene pool kulgeb suhteliselt draamavabalt ja erilisi takistusi ei ilmne, siis suudab saatusekäsi lõpuks ikkagi paar päris ootamatut süžeepööret siia sisse lavastada ja põnevus kestab kuni lõpuni.

“Solaride” on mõneti üsna telesaatelik dokfilm, mis meenutab kohati “Rakett 69” täispikka episoodi. Kambast noormeestest ja kahest (?) tütarlapsest koosnev tiim on entusiastlik ja suudab igava autojutu päris huvitavaks rääkida, segades üsna kummalise kombona kokku kaks arhetüüpi – noorte teadusteemaliste telemängude retoorika seguneb rallisaadetest ja -dokkidest laenatud maskuliinsema stiiliga. Tiim on väga noor ja lahendab käigupealt probleeme, mis tunduvad üsna keerulised, ning nende pealehakkamist on raske murda.

Ilma riiklike taotlusvoorudeta valminud dokid on üks huvitav nähtus, sest enamasti ei ole nad pidanud – erinevalt Solaride’i autost – läbima üheski etapis ühtki kvaliteedikontrolli, sest klassikalises mõttes need ei “võistle” ja keegi professionaalset tagasisidet ei anna. Seda isetoimetamist on siin ohjamas operaator CJ Kask, kes on ilmselt suure osa elust veetnud erinevatel võtteplatsidel, aga kellele see on esimene film lavastajana. Kask on teemaga piisavalt kursis, et saada tulemuseks kätte see võrdlemisi lihtsalt punktist A punkti B kulgev spordiürituse kroonika, kus esile kerkivad probleemid pole mitte füüsilist, vaid tehnoloogilist laadi, aga mis toimib tervikuna piisavalt hästi, et seda suuremate probleemideta vaadata. Esteetikat kannab teledokilikkus, seetõttu pole ma päris veendunud, et seda just kinos peaks nägema, aga hetkel sellist võimalust pakutakse.

X-rahastusega dokkide puhul tekib alati ka küsimus, kes ja mis põhjusel on seda filmi toetanud. Siin on plakatil asuvas logode nimekirjas figureerimas õige mitu Eesti kõrgkooli ning filmi lõpus sõnastatakse ka mõte, et Solaride’i eesmärk on tuua noored teaduse juurde ja teadust õppima. Eks selline ole ilmselt ka selle filmi laiem turunduslik siht ja sellises tagamõttes pole ju midagi taunitavat.

3 / 5

Kokkuvõtteks võib öelda, et “Düün 2” on vaatamata oma tavapärasusele siiski nauditav film. Kuigi see võib olla vähem oma autori nägu kui esimene osa, pakub see endiselt põnevat ja kaasakiskuvat kogemust vaatajatele. Film on hästi teostatud ja pakub suurepäraseid visuaale ning mõnusat meelelahutust. Seetõttu võib öelda, et “Düün 2” on vaatamist väärt ning tasub kinno minna selle rikkaliku ja haarava maailma avastamiseks.