Marko Raat: ei ole midagi dramaturgiliselt huvitavamat kui valetamine | Film

Tere tulemast Eesti filmimaailma, kus Marko Raat valitseb tähelepanu keskpunktis! Raat, kelle sõnad “ei ole midagi dramaturgiliselt huvitavamat kui valetamine” on saanud mantra nii tema loomingule kui ka elule, on tuntud kui andekas stsenarist ja režissöör. Tema teosed on täis sügavust, keerukaid karaktereid ning ootamatuid pöördeid. Raati looming on inspireerinud paljusid ja tema tööd on ülistatud nii kriitikute kui ka publiku poolt. Astuge sisse Marko Raadi maailma ja avastage tõe ja valetamise keerukas mäng!

Marko Raat on oma uues filmis sidunud vanad jaapani armastuslood ja Peipsi järve äärsed maastikud. Tema sõnul on mõlema paiga arhetüüpsed lood sarnased. “Kui sa lased meie enda maailma läbi võõra kultuurikoodi, siis see avab täiesti värsked asjad su enda jaoks ka,” ütles ta. Jaapanisse ja Biwa järve äärde sõitis režissöör esimest korda elus alles pärast võtete lõppu. Ta nentis, et ei tundnud Jaapanit avastades, et oleks midagi maha maganud või jätnud mingeid elemente filmis kasutamata. “Fantaasia on piiritu, hästi vähe on vaja mujalt.”

“Biwa järve 8 nägu” on tegelikult meie kodune Peipsi lugu, filmitud selle sama järve ääres, lihtsalt lood on klassikalised jaapani armastuslood. “Kuna need on nii arhetüüpsed lood, siis on need põhimõtteliselt ka nagu Kreeka tragöödiad ja see maagilise mõtlemise platvorm on aastatuhandeid olnud kõikidel inimestel täpselt sama. Ma kaudselt otsisin seda baasi, et hakata rakendama, kus panna see maailm kokku ainult otseste seostega arhailisest mõtlemisest,” sõnas režissöör.

Peipsi järv oli Raadi sõnul üsna loogiline paik, sest väiksemad ja suletumad kogukonnad käivitavad tema sõnul rohkem fantaasiat. “Kui veel kuskil on veel sellist teist tüüpi valgustusaegset mõtlemist säilinud, siis sa usud, et see võiks olla kuskil ääremaal. Ma ise usuksin sellises keskkonnas seda muinasjutulist lugu rohkem. Need samad Setomaad ja Võrumaad, Peipsi ääred oma kentsaka suletud kogukonnaga on töötlusteks väga ahvatlevad,” lausus Raat.

Lood selles filmis on režissööri sõnul kõige arhailisemad armastuslood, täis kirge, pettumust, vihkamist ja seda kõike väga puhtal kujul. Neid pehmendab aga lugude jutustamine läbi muinasjutu keele.

Film lähtub aasia kunstitraditsioonist, kaheksa vaate tavast. “Ühe paiga olemust üritatakse tabada vastava motiivi abil, need on tõlgitud meie läänemaailma ja see võib olla nii poeetiline kui ka psühholoogiline motiiv. Ma ei eelda, et inimene peab neid kaanoneid teadma, aga see vabastas mind nende lugude lavastamisel, kui mul ei olnud baasiks eesti lood, vaid hoopis vahelduseks jaapani armastuslood,” rääkis Raat.

Armastuse käsitlemine

Raati on režissöörina alati käivitanud armastuse teema. “Ma usun, et inimene tajub ennast ainult piirsituatsioonides ja selle tõttu me tahame haiget saada, kirge tunda ja need asjad on kõige värvikamad romantilise kontseptsiooni armastuses. Ma arvan, et ma pole sellest puhas, ma olen siin kultuurikeskkonnas üles kasvanud ja minu jaoks on see suhteliselt domineeriv romantilise armastuse kontseptsioon. See on see koht, kus ma olen nõus kannatama, haiget saama ja siis ma lähen seda teemat ikka ja jälle torkima. Ma olen kaudselt sõltuv sellest,” tõdes režissöör ja lisas, et armastus on üks intensiivsemaid sfääre, mida veel kunstivahenditega omakorda võimendades kogeda on võimalik.  

Romanitilise armastuse käivitajaks on tema sõnul suured tunded, armumine, kirg ja tõmme. Sealt edasi läheb see peenekoelisemaks ja keerulisemaks, ent käivitav motiiv ei ole kuidagi ratsionaalne. “Meie läänemaisel ratsionaalsel suhete ülesehitamisel ei ole sellega mingit pistmist, et mis kasu me saame armastamisest. See teebki ta ääretult ahvatlevaks, võluvaks ja lõputult kunstis käsitlemise teemaks,” ütles režissöör.

Raat tunnistas, et vajab väga seda ohtlikku, ebamugavat ja kaootilist seisundit, läbi mille saab kunsti teha kõige kontsentreeritumalt. “Kunst ongi tihendamine või millega välja puhastamine. Ma ei oska seda külmalt kuskile sahtlisse pühkida, kuigi mulle ideena meeldib kogu see rahu. Meie enda ettekujutused oma tunnetest on naeruväärsed ja mingis sfääris ma loomulikult peangi naeruväärseks kogu seda nartsissistlikku kultuuri, mis meil siin on, aga samas ma arvan, et väga paljude asjade kävitajana saavad vähesed eitada, et sellel on meeletu jõud,” sõnas ta.

Tragöödia eeldab žanrina, et peakangelased hukkuvad, ent kui liita see romantilise armastuse kontseptsiooniga, leiab Raat selles siiski helget, sest ehkki inimesed haihtuvad, jäävad tunded ikka kusagile alles. “Tunded ei hääbu aastakümnete jooksul argiellu. See ongi see romantilise armastuse kontseptsioon.”

Juhuslikkuse loomise meetodid

Mängufilmide kõrval sai Raat üsna kiirelt hamba verele ka dokfilmi võimaluste osas. Ta rääkis, et otsib ükskõik mis filmi tehes hetke pinget ja elevust, mis peab üle kanduma ka filmi. “Dokfilmis on mingis mõttes see võtte olukord oluliselt erinev, aga need meetodid, kuidas sinna jõuad, on vähemalt minu jaoks üsna sarnased. See, mida mina pean heaks dokfilmiks või mind puudutavaks dokfilmiks, on see, et ma tunnen ära, et seal on see teadvustamata juhuslikkus justkui sees, aga see ei juhtu kunagi päris juhuslikult,” kinnitas ta ja lisas, et seda tuleb tihtipeale väga pikalt ehitada, et see juhuslikkus sinna tekiks.

“Need meetodid, kuidas sa nende inimestega seal koos oled, et sa ei tapaks seda hetke ära, kui see juhus hakkab juhtuma, on minu jaoks paljuski väga sarnased. Pead vabastama inimesed nende hirmudest ja pingetest,” sõnas Raat, ja nentis, et dokumentaalfilmi puhul on isegi veidi absurdne, et neil hetkedel ei tohiks kaamerat üldse lähedal ollagi. “Mängufilmis on jälle teistpidi, et sa ehitad seda intensiivsust ja intiimsust niimoodi üles, et lõpuks näitleja suudaks ka selle grupi ja enda kõrvaltvaatamise peast visata, aga eesmärk mul režissöörina on paljuski sama, leiutada need töövahendid, kuidas seda saavutada.”

Raati paelub filmitegijana seegi, et ühiskonnas ja inimeste eludes valitseb kahepalgelisus. Tema sõnul ahistavad ühiskonnas kokkulepitud reeglid paratamatult üksikisikut, kuid ühiskond pigistab mingite asjade ees silma kinni, ehkki teades, et räägib iseendale vastu. Kaudselt on samasugune ka muinasjutu formaat. “Muinasjutul on kindlasti sada muud põhjust ka, miks need on toredad ja miks neid räägitakse, aga ma arvan, et üks roll on muinasjuttudel ka olla see puhver. Ühest küljest me tunneme ära, et need lood seal sees on väga karmid, aga me räägime seda kokkuleppeliselt lillede keeles, väga ilusti. Ma arvan, et me eelistame lugeda sõjauudiseid, kus kokkuleppeliselt ei räägita tapmisest, vaid mingi piirkonna koristamisest.”

“Lääne ühiskonnana oleme ametlikult kokku leppinud, et oleme kõik sallivad ja tolerantsed, toetame ja meil on sotsiaalselt kõik võrdne, aga mäletan, et mul jäi suu lahti, kui New Yorkis nägin neid suurte kaubamajade õhutusreste, need on ogadega. See tähendab, et kuskil selles samas ühiskonnas on tehas, mis toodab inimese peletamise ogadega rauast reste. Mingeid vastuolusid me ei saa vältida ja eelistame neist rääkida kokkuleppelise kahepalgelisuse teel,” sõnas ta.

Dokumentaalfilmi tegijana käivitab teda hetk, kui maskid langevad. “Mingi hetk me oleme valmis olema hästi haavatavad ja lõputult ausad, kuna see sellises situatsioonis, kus see võib avalduda, ei purusta ühiskonda. Need on meeletult ilusad hetked, kui sa näed piiritut ausust. Teistpidi ei ole midagi dramaturgiliselt huvitavamat kui valetamine. Ega asjata uudised kellegi valetamisest ei püsi nii kaua meedias. Tegelikult valetamist ühiskonnas on hästi huvitav jälgida. Me saame aru, et inimene valetab, aga mida ta selle nimel teeb, kuidas ta mängib, et ta ei valeta. Need on mõlemad kaks eri poolust. Üks on see intiimsfäär, mida ma mingite asjadega taga ajan ja teine on, et lahtine valetamine võib ka huvitav olla,” ütles režissöör.

Raadi sõnul võib vaadata maagilisest mõtlemist kui alternatiivi ratsionaalsusele. Ta selgitas, et ilmselt on inimesed nii aastatuhandeid mõelnud, et nähti otseseoseid absoluutselt kõige vahel. Kui mingil hetkel läks must kass mööda ja samal ajal sa kukkusid, siis sa seostad selle otse ära, et kass ja kukkumine on seotud ja sealt tulebki see, miks see kass on halb sellistes situatsioonides. Ma isiklikult arvan, mis me oleme kaotanud, et me ei võta seda enam tõsiselt ja peame seda naeruväärseks, oleme kaotanud sideme oma keskkonna, looduse, maa, õhu, tuule, veega ära. Me ei näe neid sidemeid ära, me ei tunne, et need meid kuidagi mõjutaks,” lausus Raat.

Kultuurisoovitus. “Mul oli au õppida koos sellise koreograafiga nagu Mart Kangro ja ma sain ka kohe haisu ninna, et ta teeb väga ägedaid asju. Ma märkasin, et tal on üle saja aasta soolotükk tulemas. Ostsin endale pileti juba ära ja mul on hea vastutustundetu soovitada, sest ma pole ise ka seda veel näinud, aga ma arvan, et ma ei kahetse. Mulle on isiklikult see tantsuruum olnud väga tähtis. Isegi kui mulle aeg-ajalt need asjad ei lähe võib-olla sada protsenti korda, siis ma alati mõtlen seal teistsuguseid mõtteid. Muidugi ma väga loodan, et ta jälle natuke liigutab ennast ja tantsib, sest eks nemad liiguvad ka jälle uutele radadele,” rääkis Raat.

Kokkuvõttes võib öelda, et Marko Raat’i film “ei ole midagi dramaturgiliselt huvitavamat kui valetamine” pakub publikule sügavaid mõtteid ja emotsioone. Raat toob esile keerulise teema valetamisest ning paneb vaatajad mõtlema selle moraalse ja emotsionaalse tähenduse üle. Film pakub unikaalse vaatenurga sellele, kuidas valetamine mõjutab inimeste suhteid ja elu. Raat on loonud sügava ja kaasahaarava loo, mis jätab publiku intellektuaalselt rikkamaks ja motiveerib mõtlema aususe ja eetika teemadel.