Tiit Land: kõrghariduse rahastamise kasv ei ole kärbitav lisaraha | Arvamus

Tiit Land on Eesti haridusekspert, kes rõhutab kõrghariduse rahastamise olulisust ja vajadust selle suurendamise järele. Tema arvamusartikkel “kõrghariduse rahastamise kasv ei ole kärbitav lisaraha” pakub sügavalt läbimõeldud perspektiivi, kuidas tagada kvaliteetne haridus kõikidele õpilastele. Land toob välja, et investeerimine haridusse on tegelikult investeerimine tulevikku ja ei tohiks olla kärbitav eelarvete kokkuhoiu tõttu. Tema argumentatsioon on veenev ja pakub olulist vaatenurka hariduspoliitika valdkonnas.

Kõrghariduse rahastamise kasv 15 protsenti aastas ei tähenda lisaraha, mida võiks vabalt ka mujale suunata, vaid see on Eestis ülikoolihariduse tagamise üks peamisi hoobasid, kirjutab Tiit Land.

Õpetajate hiljutise streigi ajal kerkis taas päevakorda kõrghariduse rahastamine, täpsemalt selle võimalik kärpimine. Ainuüksi selle teema tõstatamine seab kahtluse alla kokkuleppe, mis sõlmiti 2022. aasta sügisel rektorite nõukogu ning haridus- ja teadusministeeriumi vahel. See kokkulepe päädis valitsuse otsusega suurendada kõrghariduse rahastamist 15 protsenti aastas neljal aastal ehk 2023–2026.

Nüüd käsitletakse sedasama kokkulepet aga kui üht argumenti, miks võiks kõrghariduse rahastust kärpida. Räägitakse koguni kõrgharidusele antavast lisarahast, mille vähendamine ei tohiks ülikoolidele liiga teha.

Siin peitub aga oluline valeargument. Tegemist ei ole lisarahaga, vaid eelnevatel aastatel tekkinud vajaduse täitmisega. Majanduskasvu aastatel 2010–2019 langes kõrghariduse rahastamine drastiliselt. Täpsemalt: kui aastal 2010 olid valitsussektori kõrghariduskulud 1,5–1,6 protsenti sisemajanduse koguproduktist, siis praeguseks on see kukkunud ühe protsendini SKP-st.

Valitsuses ja riigikogus heaks kiidetud kõrghariduse tegevustoetuse tõus 15 protsenti aastas tagab, et kõrghariduskulude osakaalu edasine langus peatub. Ning ülikoolid on väga tänulikud, et otsustati kõrghariduse kroonilist ja jätkuvat alarahastust leevendada.

Kuna tegemist on maksumaksja rahaga, kasutavad ülikoolid seda sendi pealt sihipäraselt. Kõige ühesem selgitus on, et see raha läheb õppejõududele ja teadlastele palga maksmiseks, et nad töölt ei lahkuks. Olime 2022. aasta lõpus jõudnud selleni, et pooled magistrikraadiga lektorid teenisid vähem, kui oli üldhariduskoolide õpetajate alampalgamäär. Tekkis väljend “õpetaja õpetaja teenib vähem kui õpetaja”.

Ülikoolide esimene eelistus on kvaliteedi tagamine õppe- ja teadustöös. Seda suudavad vaid motiveeritud õppejõud ja teadlased. Seega ei ole jätkusuutlik olukord, kus ülikooli magistrikraadiga lektor, kes õpetab tudengit (seda, kellest saab tulevane õpetaja), teenib ise vähem, kui tudeng hakkab teenima pärast ülikooli lõpetamist õpetajana.

Tõsi, esimesel aastal, mil kõrghariduse tegevustoetus tõusis, ei jõudnud märkimisväärne osa sellest õppejõudude palka. Põhjus oli seninägematu inflatsioon. Omavad ju avalik-õiguslikud ülikoolid ka oma kinnisvara ja peavad leidma raha kütte- ja halduskulude katmiseks. Lõviosa 2023. aasta rahastuse tõusust läkski auditooriumite, laborite, katsehallide ja tööruumide kütmiseks ning aparatuuri töös hoidmiseks. Töötajate palgad tõusid samal ajal keskmiselt kümme protsenti ehk alla aastase inflatsioonimäära.

Sel aastal suurendab tehnikaülikool paljude õppejõudude töötasu erakorraliselt 500 euro võrra kuus. See on vältimatu, et tagada jätkuvalt kvaliteetne õppetöö. Samal ajal on Eesti ühiskonnal ootus ja vajadus õppetöö mahu suurendamiseks tehnika- ja IT-erialadel. Haridusministeeriumiga sõlmitud halduslepingus on Tallinna Tehnikaülikoolil lausa kohustus suurendada vastuvõttu inseneri eriala õppekavadel. Sellega suureneb otseselt õppejõudude töökoormus ja tekib vajadus uute töötajate palkamise järele.

Kui kõrghariduse tegevustoetuse tõus nüüd peatub või isegi languseks pöördub, ei ole ülikoolidel võimalik oma kohustusi täita ning taas oleme aastatetaguses olukorras, mil vallandus kõrghariduse isevooluline kahanemine.

“Kui puudub adekvaatne õppelaenude ja -toetuste süsteem, siis ei saavuta jätkusuutlikkust ühegi mudeliga.”

Kuidas edasi? Kõigepealt on vaja kokku leppida edasine kõrghariduse rahastusmudel peale 2026. aastat. Uue mudeli kõrval – on see siis tasuta või osaliselt tasuline õpe – peab varasemast palju rohkem saama tähelepanu üliõpilaste toimetulekut puudutav küsimus. Kui puudub adekvaatne õppelaenude ja -toetuste süsteem, siis ei saavuta jätkusuutlikkust ühegi mudeliga.

Olen Stockholmi Ülikooli nõukogu liige ja tunnen seetõttu hästi ka Rootsi kõrgharidussüsteemi. Globaalsed väljakutsed on Eesti ja Rootsi ülikoolidel samad: kuidas tagada rahvuskeelse kõrghariduse ja teaduse järelkasv ning olla samal ajal konkurentsivõimeline rahvusvaheliselt. Küll kadestan Stockholmi Ülikooli selles, kuidas nende tudengid jõuavad õpingutes edasi, 75–80 protsenti nende tudengitest jõuavad ka lõpetamiseni. Eesti ülikoolidel jääb see arv 60 protsendi kanti.

Põhjusi selliseks erinevuseks pole vaja pikalt otsida. Põhjamaades on tasuta kõrgharidusmudeli juures ka toimiv õppetoetuse ja -laenude süsteem. Eesti tudengitest aga üle 80 protsendi töötab õpingute kõrvalt (või õpib töö kõrvalt). Pooled neist väidavad, et vastasel korral ei saaks nad ülikoolis õppida, sest majanduslikult poleks see lihtsalt võimalik.

Tiit Landi arvamus kõrghariduse rahastamise kasvust on selgelt väljendatud ning näitab tema veendumust selles, et lisaraha kärpimine ei ole lahendus. Tema argumentatsioon rõhutab asjaolu, et haridus on investeering tulevikku ning vajab stabiilset ja suuremat rahastamist. Landi seisukoht on oluline, kuna kõrghariduse kvaliteet ja kättesaadavus on oluliseks teguriks riigi arengus ning konkurentsivõimes. Seega, Eesti peaks püüdma leida uusi ja jätkusuutlikke lahendusi hariduse rahastamiseks, et tagada optimaalne haridustase ja võimalused kõigile noortele.