Félix Guattari: ökoloogilisele Kriisile Saab Tegelikult Vastata Ainult Planetaarsel Tasandil

Eestis on kasvav huvi prantsuse filosoofi Félix Guattari ideede vastu ökoloogilise kriisi lahendamisel. Guattari uskus, et ökoloogilise kriisiga võitlemiseks tuleb vaadata globaalselt ja lahendusi otsida planetaarsel tasandil. Tema arusaam, et loodus ja kultuur on omavahel seotud ning lahutamatud, pakub uusi vaatenurki keskkonnaprobleemidele ning nende lahendamisele. Guattari mõju kirjandusmaailmale on märkimisväärne ning tema ideed innustavad paljusid Eesti kirjanikke ja mõtlejaid uusi viise leidma ökoloogilise kriisi ületamiseks.

Loomingu Raamatukogus ilmus prantsuse mõtleja Félix Guattari essee “Kolm ökoloogiat”, mille on prantsuse keelest tõlkinud Ott Puumeister. Avaldame teosest katkendi.

Guattari käsitleb oma 1989. aastal kirjutatud essees ökoloogilisi probleeme ühtaegu vaimsete, ühiskondlike ja keskkondlikena ning esitab tervikliku pildi ikka veel meie ees seisvatest väljakutsetest, kuid visandab ka taktikad, kuidas hakata kriisist välja rabelema.

Raamatu lõpust leiab tõlkija Ott Puumeistri saatesõna “Guattari: väikese ökoloogia poole”, mis annab põhjaliku ülevaate autorile olulistest teemadest ja mõistetest ning harutab lahti käesolevas essees esitatud ideid.

Katkend:

Nii nagu on olemas umbrohu ökoloogia, on olemas ka halbade ideede ökoloogia.
Gregory Bateson

Planeet Maa on jõudnud ajastusse, mida iseloomustavad intensiivsed teaduslik-tehnilised muutused, mis on ökoloogilise tasakaalu väga tõsisel moel paigast ära löönud – kui selle taastamiseks midagi ette ei võeta, hakkab see juba ohustama elu jätkumist Maa pinnal. Samaaegselt nende murrangutega käivad üha enam alla ka inimeste individuaalsed ja kollektiivsed eluviisid. Sugulusvõrgustikud jäävad aina väiksemaks, kodune elu kängub massimeedia tarbimise tõttu, abi- ja pereelu kipuvad “lubjastuma” üheülbalises käitumises, suhetest naabrite vahel on enamasti järel vaid kõige vaesemad väljendusvormid… Selline justkui üleüldine implosioon ja regressiivne infantiliseerumine kahjustab inimese suhet väljaspoolsusega – ühiskonna, loomade, taimede, kosmosega. Teisesus kaldub kõik oma konarused kaotama. Näiteks turism on väga sageli lihtsalt reisimine ühe koha peal – vaated ja käitumine jäävad samaks.

Loe rohkem: Eesti lugejateni võib peagi jõuda 3000 uut audioraamatut | Kirjandus

Tundub, et poliitilised ühingud ja täidesaatev võim ei suuda sugugi mõista nende probleemide kõiki tagajärgi. Viimasel ajal on nad küll hakanud tükati aduma kõige silmanähtavamaid ohte, mis ähvardavad meie ühiskondade looduskeskkonda, kuid enamasti piirdutakse siiski tööstusreostuse teemaga ja sedagi ainult tehnokraatlikust vaatenurgast, samas kui neid küsimusi saaks ammendavalt selgitada üksnes kolme ökoloogilise registri – milleks on keskkond, ühiskondlikud suhted ja inimeste subjektiivsus – eetilis-poliitiline liigendus, mida nimetan ökosoofiaks.

Praegusel teaduslik-tehniliste muutuste kiirenemise ja märkimisväärse demograafilise kasvu ajastul on küsimus selles, kuidas saaksime oma planeedil edasi elada. Tootlikud jõud, mida aina arendab masinatöö, mida omakorda võimendab infotehnoloogiline revolutsioon, vabastavad üha rohkem aega potentsiaalseks inimtegevuseks. Kuid mis on selle eesmärk? Kas töötus, rõhumine ja marginaliseerimine, üksindus, tegevusetus, ärevus, neuroos või hoopis kultuur, looming, uurimistöö, keskkonna taasleiutamine, elamise ja tundmise [sensibilité] laadide rikastamine? Nii arenenud kui ka arengumaades lagunevad terved subjektiivsuse laamad laiali või siis klammerduvad need arhaismide külge, nagu näeme usufundamentalismi plahvatusliku kasvu näitel.

Ökoloogilisele kriisile saab tegelikult vastata ainult planetaarsel tasandil ning tingimusel, et toimub tõeline poliitiline, ühiskondlik ja kultuuriline revolutsioon, mis annab materiaalsete ja immateriaalsete hüvede tootmise eesmärkidele uue suuna. See revolutsioon peab niisiis puudutama suures mõõtkavas nähtavaid jõuvahekordi ja samamoodi ka tundmise, mõtlemise ja ihaldamise molekulaarseid kihte. Kui ühiskondlikku tööd korraldatakse ühemõtteliselt kasumimajanduse ja võimusuhete alusel, viib see nüüdsest paratamatult välja üksnes traagilise ummikuni. See paistab hästi välja sellest absurdsest eestkostest Kolmanda Maailma üle, millega mõistetakse mõned selle piirkonnad täielikku ja pöördumatusse vaesusse. Samamoodi on see silmanähtav riikides, nagu Prantsusmaa, kus tuumajaamade vohamine ähvardab suurt osa Euroopast Tšornobõli-laadsete katastroofide tagajärgedega. Rääkimata sellest, et pea kinnismõtteliselt varutakse tuhandeid tuumalõhkepäid, mis vähimagi tehnilise rikke või inimliku eksimuse tõttu võivad automaatselt viia kollektiivse hävinguni. Kõik need näited illustreerivad domineerivaid suundumusi inimtegevuse väärtuse hindamisel, nimelt: 1) globaalse turu ülemvõim [imperium], mis purustab eraldiseisvad väärtussüsteemid ning asetab samale pulgale materiaalsed hüved, kultuurilised hüved, looduslikud paigad jne; 2) kõigi ühiskondlike ja rahvusvaheliste suhete allutamine politsei- ja militaarmasinate kontrollile. Sääraste topeltpihtide vahel kipub riikide traditsiooniline roll vahendajana järjest enam taanduma ning on tavaline, et nad astuvad üleilmse turu ja sõjalis-tööstuslike komplekside võimu kombineeritud teenistusse.

Loe rohkem: Sinijärve raamatusoovitused: "Karu keetmisest" supermemmedeni | Kirjandus

Olukord on seda paradoksaalsem, et möödas on ajad, mil maailmas valitses ida-lääne antagonism, mis oli suuresti kujutluslik projektsioon töölisklassi-kodanluse vastasseisust kapitalistlikes maades. Kas see tähendab, et uued kolme ökoloogia mitmepooluselised probleemid lihtsalt vahetavad välja vana klassivõitluse ning tolle alusmüüdid? Muidugi ei käi see asendus niisama lihtsalt! Kuid ometi tundub tõenäoline, et need väljakutsed, mis kaasnevad ühiskondliku, majandusliku ja rahvusvahelise konteksti üha suurema keerustumisega, kerkivad aina enam esiplaanile.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Félix Guattari mõttekäik ökoloogilise kriisi lahendamiseks planeedi tasandil on oluline ja aktuaalne ka tänapäeval. Tema ideed keskkonna ja ühiskonna vastastikmõjust ning vajadusest leida holistilisi lahendusi probleemidele on olulised suunised tuleviku planeedi kaitseks. Kirjanduslik lähenemine nendele teemadele pakub uusi vaatenurki ja võimalusi mõistmaks meie suhet loodusega. Guattari jätkuv mõjuvõim näitab, et tema ideed on endiselt olulised ning vajalikud keskkonnakaitse ja jätkusuutlikkuse tagamiseks.