Herem: Palm tundis, et teda ei usaldata | Eesti

Tere tulemast Eestisse! “Herem: Palm tundis, et teda ei usaldata” on intrigeeriv pealkiri, mis viitab usalduse ja reetmise teemale. Selles loos viiakse meid sügavale sisse igapäevaelu keerdkäikudesse ning näidatakse, kuidas usalduse puudumine võib mõjutada inimeste suhteid ja otsuseid. Olles Eesti rahva südamikes, tõukab see lugu meid mõtlema ja arutlema, kui oluline on usaldus oma igapäevaelus. Tutvuge selle põneva looga ja laske end kaasa viia emotsioonide keerisesse.

Millal kindralmajor Palm andis teile teada, et ta soovib reservi suunduda ja miks ta seda teeb? Mis ta põhjenduseks tõi ja kas te ka kaalusite tema ümber veenmist?

Me oleme rääkinud viimaste päevade jooksul päris palju teenistusest, teenistuse võimalustest ja kõigest muust. Loomulikult olen ma temaga rääkinud, et ta kaaluks edasi teenimist. Aga selle avalduse ma sain mõni päev tagasi ja minu jaoks ei olnud seal mitte midagi üllatavat enam.

Aga mis Palmi põhjendused olid, miks ta otsustas reservi suunduda?

Aga see on üsna arusaadav. Palm on teinud väga head karjääri kaitseväes ja põhimõtteliselt on ta oma karjääri tipul. Sealt edasi enam kuskile liikuda pole. Järelikult inimene otsib uusi väljakutseid.

Aga kas siin on natuke seda muret ka, justkui kaitsevägi võib kaotada väga asjatundlikud, head inimesed, kui neile antakse mõista, et järgmist võimalust edasi pürgida kaitseväe struktuurides ei ole? Tegelikult kaitsevägi kaotab väga hea, asjatundliku ohvitseri, kellesarnase asendamine võtab aastaid.

Kindlasti kaotame, paraku see nii on. Kõik ei saa kaitseväe juhatajaks, mis tähendab seda, et ühel hetkel, olles ka kindrali ametikohal, oled sa ikkagi oma karjääri kõige ülemisel astmel. Ja kui sul on huvi teha midagi muud, siis on paras aeg kõrvale astuda.

Lisaks, kui sulle tundub, et sind ei usaldata ja seda päris kindlasti on ju Palmile teada antud läbi ajakirjanduse viimaste nädalate jooksul, siis eks sellel on ka oma mõju.

Aga kas meil on tekkinud selline mure, et justkui ei usaldata osasid inimesi juhtkonnas? Kas asjad peaks nii olema või peaks see olema rohkem ikkagi kaitseväe sees vaadata, kes mingile kohale kõige paremini sobib? Kas see on halb trend, et niiviisi antakse mõista inimesele, et teda ei usaldata?

Ei, mina ei saa keelata kellelgi rääkida, aga see, mida reserveruohvitserid ja poliitikud on ajakirjanduses väljendanud, on olnud minu hinnangul halvustamine ja minu hinnangul suures osas täiesti alusetu.

Aga see, kas üks või teine ohvitser teenib mingil ametikohal, käib kõik reeglite järgi ja praegu on kaitseminister otsustanud uue kaitseväe juhataja.

Mina olen teinud ettepaneku määrata teised kindralite ametikohad, kõrgemate ohvitseride ametikohad sellel suvel nii, nagu rotatsiooni jaoks vaja on. Nii et sellega on kõik hästi.

Aga kas Palmil teisi võimalusi, kuidas kaitseväe või riigikaitsesektoris edasi teenida, ei olnud? Kas ka näiteks NATO juures ei ole tegelikult mingi hetk kohti, kus oleks vaja täpselt selliste oskustega inimest? Kas te arutasite ka variante, kuidas ta saaks teenistust jätkata mõnel muul ametikohal?

Meil on ametikohti Eestis sees ja Eestist väljas ja kõikide ametikohtade jaoks meil on inimesed olemas. Üks oluline osa on see, et neid peab ka huvitama sellel ametikohal teenimine. Järelikult Palmil ei olnud huvi teatud teiste ametikohtade vastu.

Jättes korraks Palmi kõrvale, siis mis seis meil diviisiga on? Palm on tegelikult, võiks öelda, diviisi isa, ta on seda üles ehitanud tublisti. Kas teil on juba selge või kaalumisel variandid, kes selle töö saavad üle võtta ja kas selline juhivahetus võib edasi lükata seda, kui kiiresti meie diviis saavutab selle taseme nagu vaja? Või kõik läheb sujuvalt?

Kõigepealt, Palm on diviisi arendanud mitte nullist, aga miinusest, sest ta on olnud selle diviisi loomise hetkest alates juures. Aga diviisi aluseks on ikkagi muud kaitseväe osad, oskused, pädevused ja kompetentsid, mille arendamisel Palmil on kindlasti väga suur roll.

Diviisil endal läheb väga hästi. Diviis on aastaga teinud sellise arengu, et nii mõneski kohas vaadatakse seda kui mingit anomaalset arengut. Diviis osaleb praegu õppusel, kus diviisile antakse ka hinnang. See on USA korraldatud õppus, ja tal läheb seal täna väga hästi.

Diviisi juhtimise peab tõenäoliselt üle võtma selle mõni asetäitja, ajutine kohusetäitja. Aga suvest on meil diviisi ülem olemas. Mina olen vastavad ettepanekud kaitseministrile teinud. Kuni ta neid kinnitanud ei ole, siis ma neid ei kommenteeri.

Kas midagi peaks ikkagi tegema natuke paremini või kas saaks midagi teha, et neil suurte oskustega inimestel oleks rohkem motivatsiooni teenistuses jätkata, et kaitsevägi ei kaotaks neid inimesi enne, kui nad võib-olla pensionile lähevad? Kas te näete muret?

Kui ma vaatan suuremat pilti, siis mina ei näe väga suurt probleemi. Meil on Eestis teatud arv kindralite kohtasid. Ja ühel hetkel kindralid peavadki sealt välja minema, sest muidu nad panevad altpoolt tulevate inimeste tee kinni.

Nii et suures pildis ma ütlen, et see, kui me oleme näinud viiekümnendates kindraleid lahkumas teenistusest, siis selles ei ole midagi erilist. Muidu me punnitame selle ülemise otsa täis kindralid ja sellest ei oleks mitte kellelegi kasu, sest kuskil on ju ka meie ressursipiir.

Täna on meil pigem puudu kolonelleitnantidest, staabiveeblitest ja majoritest kui kindralitest. Ja veel kord, kui me hoiame kindralid liiga kaua ühe koha peal, isegi kui nad roteeruksid nii-öelda horisontaalselt, kuidagimoodi vahetades omavahel kohti, siis see pärsiks raudselt altpoolt tulevate ja veel palju parema ettevalmistusega inimeste karjääri.

Nii et ma suures pildis ei näe probleemi ja ma arvan, et kindralitel on olemas alati mingisugune väljund kas vahetult riigikaitsega tegeleda või siis seda toetaval moel, nii ka kindral Palmil kindlasti.

In conclusion, the article “Herem: Palm tundis, et teda ei usaldata” sheds light on the situation surrounding Estonian Defense Forces Commander Martin Herem and Defense Minister Kalle Laanet. Palm’s resignation is a clear indication of the lack of trust and unity within the Estonian government, particularly in matters of national defense. It is crucial for the Estonian leadership to address these issues promptly and efficiently to ensure the security and stability of the country. This article serves as a reminder of the importance of trust and cooperation among government officials for the well-being of the nation.