Tasakaalukõndija Jaan Roose: kukkumine on osa õppeprotsessist | Inimesed

Tere tulemast Eestisse, kus tasakaalukõndija Jaan Roose tõestab, et kukkumine on vaid osa õppeprotsessist. Koos tema vapustava tasakaaluoskusega astume õhu käes kõndimise imelisse maailma, kus igal langemisel on oma tähendus ja õppetund. Jaan Roose inspireerib meid julguse, visaduse ning eneseületamisega, näidates, et edukus ei tule ilma tagasilöökideta. Ta on elav näide sellest, kuidas läbi pühendunud töö ja positiivse suhtumisega võib saavutada imesid, isegi kõndides läbi õhuharja. Tutvuge lähemalt selle silmapaistva tasakaalukõndija lugu ning avastage uued perspektiivid ja võimalused iseendas.

Põlvast pärit tasakaalukõndija Jaan Roose, kelle nimele kuulub mitu maailmarekordit, sõnas saates “Hommik Anuga”, et harjutuste käigus kukkumine on osa õppeprotsessist.

Saate alguses näidatud kokkuvõtet erinevatest läbitud projektidest vaadates tõdes Jaan Roose, et oma vanu tegemisi ta tagantjärele uuesti vaatama eriti ei kipu. “Ma olen keskendunud järgmisele projektile, järgmisele kõndimisele,” sõnas ta ning tõi välja, et ühele projektile võib kuluda isegi kaks aastat. “Just füüsiline ja tehniline ettevalmistus, pluss load, et see oleks ikkagi ametlik,” täpsustas ta.

Roose nentis, et kõige hirmsam oli esimest korda kõrguses kõndida. “Nagu esimest korda autoga sõites: nii palju peab kõigele mõtlema. Seejärel muutub kõrguses olemine mitte normaalsemaks, aga harjumuseks,” märkis ta.

Tasakaalukõndija tõi välja, et on suur vahe, kas kõndida linnas või looduses. “Hoonete vahel on palju raskem tasakaalu hoida, sest on palju müra ja kõrvalfaktoreid, mis tähelepanu eemale tõmbavad,” rääkis ta ning lisas, et kõige häirivamad on üksikud autod.

Kuigi Roose on tasakaalukõnniga tegelenud viimased 14 aastat, ei tähenda see seda, et mees kõrgust ei karda. “Kõrgusekartus peab olema, siis on eeltööd palju rohkem,” lausus ta, kuid lisas, et kõrgusest hirmutavamaks võib osutuda hoopis teekonna pikkus, näiteks kõndis ta Kolumbias poolteist kilomeetrit.

“Kui ma olen keskel, on mul veel 750 meetrit nii edasi kui ka tagasi minna, ega keegi ei tule ja võta mind sealt ära. Samuti on see füüsiliselt kurnav, aga selleks peab valmis olema, ma ei lähe sinna soojast peast, et äkki proovin, peab ikkagi suur tõenäosus olema, et ma teen ära,” rääkis ta.

Eriti oluline on ennast tervena hoida, kuid kukkumine on siiski osa protsessist. “Kukkumine on trenn, siis õpid,” rõhutas Roose.

Seda, mitu konkurenti tal maailmas on, Roose täpselt ei tea. “Kõige raskem on midagi ülikaua teha ja püsida tipus. See on mul viimased 14 aastat, mil ma slackline’iga tegelenud olen, õnnestunud. Ühe korra on võistlust lihtne võita, mitu korda on raskem,” leiab ta.

Eesti tasakaalukõndija Jaan Roose sõnul on kukkumine osa õppeprotsessist ning võimalus kasvamiseks ja arenguks. Ta julgustab inimesi proovima uusi asju ja seadma endale väljakutseid, hoolimata võimalikest ebaõnnestumistest. Roose usub, et ainult läbi katsumuste ja kukkumiste saab inimene õppida ning saavutada oma eesmärke. Tema inspireeriv lähenemine julgustab meid kõiki aktsepteerima ja õppima oma vigadest ning mitte lasta neil end heidutada. Kukkumine ei tähenda lõppu, vaid uue algust ja võimalust tõusta veelgi tugevamana.