Aivar Kulli ajalootund. Kaks märtrit: Aleksei Navalnõi ja Heiti Talvik | Kirjandus

Tere tulemast Aivar Kulli ajalootundi, kus täna vaatleme kahte märtrit: Venemaa opositsiooniliikumise juhti Aleksei Navalnõid ja eestlaste armastatud kirjanikku Heiti Talvikut. Nende elud on täis vastuolusid, võitlusi ja julgust ning nende saatused on põimunud poliitikas ja kirjanduses. Oleme tunnistajaks nende kirevale teekonnale, mis näitab, kuidas julgus ja pühendumus võivad muuta ajaloo kulgu. Astu sisse ja avasta nende kahe silmapaistva isiksuse inspireeriv lugu.

Lugesin 16. veebruaril just üht Kalju Lepiku luuletust, kui tuli teade Aleksei Navalnõi surmast.1

Kalju Lepik “Trotslikult”
Heiti Talviku mälestusele

Püstipäi astusid rajal, mis sinule antud sai käia.
Orjaks ei hirmutand roosk. Roomajaks kubjaste käsk.

Vähese leivaga harjund – ent vabade mõtete ruumi
sulges kui võõraste võim, vaikis, jäi tummaks su värss.

Käristand riideid ei lõhki, ei raputand tuhka ma pähe –
teate su surmast kui sain, hinge vaid lõhestas trots.

Kord Dostojevskigi matuserongis ei ahelaid kanda
lubanud kasaka nuut. Keelajaks sandarmi käsk.

Keeland on sinugi sõna nüüd sandarmi kuulekas valvsus.
Keelata sõna ei saa! Surmata sõna ei saa!2

Kaks “Keisri hullu”

Heiti Talviku ja Aleksei Navalnõi saatuses on mõndagi ühist, nad mõlemad vangistati terrorirežiimide poolt täiesti kunstlikult kokkuklopsitud süüdistuste alusel ja neid mõlemat vintsutati vanglates mitu aastat, kuni nende hukkumiseni parimas meheeas (Talvik 42, Navalnõi 47-aastaselt).

Mõndagi sarnast leiab ka iseloomudes. On küsitud, miks andis Navalnõi ennast vabatahtlikult oma piinajate kätte. Peaaegu sama võiks küsida ka Heiti Talviku kohta. Ja vastata Herakleitose sõnadega: inimese loomus on tema saatus.

Meenutagem pisut – Jaan Krossi abiga – Heiti Talviku vanglatee üht olulisimat momenti. Vabamate aegade tulekul aastal 1987 astus Heiti Talvik meie ette Jaan Krossi dokumentaalse aluspõhjaga vanglanovellis (tegevus toimub oktoobris 1946) “Vandenõu”, kus Talvikut on portreteeritud Ilmar Elkeni nime all:

Imetlusväärne luuletaja, Dante-profiililine, nagu keegi oli temast kunagi kirjutanud, peaaegu prohvetioreooliga poeet, kelleks ta oma kahe õhukese luuletuskogu tiivul oli luulesõprade kitsas ja vähemalt nende eneste arvates kõrge eetikaga ja range maitsega ringis tõusnud. Ja kes istus siin — nagu mulle tundus — peaaegu et omaenese otsusel.

Järgnevalt on esitatud kõnekas dialoog, kus suuremeelne (jah, peaaegu et sõbralik!) uurija teeb ettepaneku: “Nõnda. Ja nüüd kirjutame siia veel juurde: “Ühtlasi kinnitan, et pooldan igati nõukogude võimu.” Ja siis te kirjutate sellele alla. Ja ma arvan, et me võime loota kõige paremat.”

Elken ütles tasa: “Aga sellele ei saa ma alla kirjutada.”

Tõepoolest, lausa filmilik stseen! Dialoog areneb selliselt:

“Kuulge, inimene — kas te saate aru, mis te enesega teete?!” “Jah, arvatavasti küll. Aga alla kirjutada ma ei saa.”

“Elken — see on absurdnel”

“Ei ole…”3

Talvik ja Navalnõi, kaks “keisri hullu” – kui kasutada Jaan Krossi romaani lendsõnaks kujunenud pealkirja – olid sarnased ka erakordse huumorimeele poolest. Talviku puhul on tema vingetest võllanaljadest pajatanud temaga samas kongis istunud Jaan Kross oma mälestusteraamatus “Kallid kaasteelised”.

Ja võin kinnitada, et nii mõndagi Navalnõi iroonilist vanglapostitust lugedes sain südamest naerda. Näiteks siis, kui ta ütles, et Putin räägib “suurest isamaasõjast” säärase kõmiseva paatosega, nagu oleks ta ise isiklikult selle sõja võitnud.

Võis aina imetleda Aleksei Navalnõi tohutut julgust Venemaa massiivse, lausa põhjatu riikliku korruptsiooni paljastamisel. Aga selles seoses meenus ka Heiti Talviku värsistus:

Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna džunglite mürgisest neelust
verine päike – Revolutsioon.4

Ehk võiks sedagi pidada prohvetlikuks ettekuulutuseks, mis võib kehtida ka praeguse Venemaa lähituleviku kohta, kui see lõppematust sõjahullusest haaratud riik on aeglaselt, aga kindlalt vajumas üha suuremasse ja verisemasse kaosesse.

Võimalikku maailmakatastroofi on Heiti Talvik eriti jõuliste kujunditega ennustanud luuletuses “Loojak” (1939):

Võlur vabiseval palgel
vannutamas taevatähti.
Tondinõmmel tuhavalgel
peata hobust jooksmas nähti.5

Karistamata kuritööd

13. aprillil 2022 ütles Ukraina president Zelenski riigikogule peetud kõnes: “Pidage meeles, et enamik Stalini piinajaid ei kandnud vastutust kõige eest, mida nad tegid. Seetõttu on eriti tähtis tuua kohtu ette Vene timukate uus põlvkond.”6 

Karistamata jäänud kuritööd on ajaloos erakordselt ohtlikud asjad. Näeme, kuidas tänapäeva timukad ulatavad sõbrakäe mineviku timukatele ja lausa kopeerivad oma eelkäijate “ametioskusi”. Kõik see saab ikka ja jälle korduma, kuni maailm piirdub suuresti vaid sügava – või paremal juhul väga sügava – mure tundmisega.

Kalju Lepiku Talviku mälestuseks kirjutatud read tõid mulle meelde veel ühe vanglaluuletuse. ENSV ajal, veel koolipoisina sattusin lugema üht – tollal muidugi keelatud kirjandusena salaja levitatavat – Kalju Lepiku aastast 1948 pärinevat luuletust, mis avaldas mulle sügavat mõju, sobides kuidagi eriti hästi tollase surveühiskonna väljapääsmatusetundega (mida tajusin rohkem eksistentsiaalselt kui poliitiliselt) ja on teisalt minu jaoks hiljem kuidagi iseenesest seostunud Heiti Talvikuga:

“Viimne kevad”
1

Läbi trellide sirutad peod
vastu hõõguvat agu.
Aimad kevade algust,
vetelagu.

Varsti sooveerne kask
surub vastu su ruutu
valkjasrohekad peod.
Aga su kambris ei muutu.

Vahest ehk leegitsev suvi
tükkideks purustab rauad.
Aga me oleme siis
juba tundmatud hauad.7

Kui nii võtta, siis võiks see olla peaaegu et Heiti Talviku enese viimne luuletus. “Leegitsev suvi” aastal 1947 purustaski Talviku jaoks orjastavad vangirauad (ta suri 18. juulil Tjumeni oblastis) ja tõstis luuletaja hoopis uude dimensiooni – mitte lihtsalt kultuslikuks märtriks, vaid üheks meie kultuuri vaimseks kinnistäheks.

Ka Aleksei Navalnõi ja tema legend on nüüd juba kaugel väljaspool Kremli võimupiire.

Lõpetan Juhan Viidinguga:

On seda teed, kus käivad tuletoojad,
maatasa teha tahtnud igat pidi
kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad.
Ei ole saanud. Tee on teisipidi.8

* * *

1 Olen ka varem Navalnõist kirjutanud: “Aivar Kulli ajalootund. Elav ajalugu: Navalnõi ja Tolstoi” – ERR Kultuuriportaal 5. juuni 2021:
Talviku vanglateest kirjutasin arvustuses: “Heiti Talvik julgeoleku pihtide vahel” (Arvi Tapver, “Toimik 5513: Heiti Talviku kaks kevadist hetke”) – ERR Kultuuriportaal 11. veebruar 2022:
2 Teataja 26. august 1956, nr 16, lk 4 ja luulekogus “Kivimurd”, Lund 1958; kodumaal esmakordselt: Edasi 21. aprill 1990, nr 94, lk 4
3 Jaan Kross, “Vandenõu” – Looming 1987, nr 12, lk 1588-89
4 Heiti Talvik, “Luuletused”, koostanud Karl Muru, Eesti Raamat, Tallinn 1988, lk 108
5 Samas, lk 132
6 “Ukraina heaks. Volodomõr Zelenskõi valitud kõned”. Koostanud Raphaël Zyss. Prantsuse ja inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk. Varrak, Tallinn 2022, lk 158
7 Kalju Lepik, “Mängumees. Teine kogu luuletusi”, kirjastus Eesti Raamat Stockholmis, 1948, lk 43
8 Jüri Üdi ja Juhan Viiding, “Kogutud luuletused”. Teine, täiendatud kordustrükk, koostanud Hasso Krull, Tuum, Tallinn 2023, lk 283

Aivar Kulli ajalootund oli haarav ja sügavuti minev, tuues esile kahe märtri, Aleksei Navalnõi ja Heiti Talviku, elu ja saatuse kõrvaldamatu seose. Mõlemad olid võitlejad õigluse eest, kes pidid maksma oma veendumuste eest kõrget hinda. Nende jäljed on jäänud järglastele, kes peavad jätkama nende tööd ja võitlust vabaduse ning õigluse eest. Kirjanduslik vaatenurk avas meile nende kangelaste hingeelu ja julguse ning paneb meid mõistma nende pühendumust ja ohverdusi. Nende mälestust tuleb hoida elus ning nende pärandit edasi kanda.