Professo: satelliidivastane tuumarelv kujutab pigem infomüra kui päris ohtu | novaator

Tere tulemast Eestisse! Kas teadsid, et professori värske uuring näitab, et satelliidivastane tuumarelv ei pruugi olla päris nii ohtlik, kui seni arvatud? Uus teaduslik avastus võib muuta meie arusaama sellest, kuidas erinevad relvasüsteemid tegelikult mõjutavad meie turvalisust. Kas infomüra võib olla suurem probleem kui tegelik füüsiline oht? Professori uurimus paneb meid mõtlema uut moodi satelliidivastase tuumarelvade potentsiaalse ohu üle ja võib tuua kaasa märkimisväärseid muutusi rahvusvahelises poliitikas.

Venemaa väidetav plaan saata kosmosesse satelliite varitsev tuumarelv võib küll globaalset satelliitside võrku teoorias ohustada, kuid taolise relva reaalne mõju on piiratud, leiab Tartu Ülikooli kosmose- ja kaitsetehnoloogiate professor Mart Noorma.

“Minu jaoks on see natukene müstiline info, mis praegu sisse voolab. Ma ei näe ühtegi füüsikalist põhjust, miks peaks seda tuumapommi satelliidi peal kosmoses orbiidil hoidma. Kui sul on kuskil seda plahvatust vaja, saadad sa lihtsalt raketi ülesse ja viie minuti pärast toimub 400 kilomeetri kõrgusel plahvatus. Keegi ei saa seda ette näha, vältida ja raketti ennetavalt alla tulistada,” selgitas Noorma saates “Uudis+”.

NATO küberkaitsekoostöö keskuse direktor märkis, et Maa orbiidil tiirleb praegu kümneid tuhandeid satelliite. Neist suure osa moodustavad ettevõtte Starlink sidesatelliidid. Samadest tehiskaaslastest lõikab teiste seas kasu ka Ukraina kaitsevägi. Teoorias on nende rivist välja löömine lihtne. Tuumapommi plahvatusel vallandub piisavalt energiat ja elektromagnetkiirgust, et läbi kärsata sadu plahvatuse lähistel asuvaid olevaid satelliite.

Samas ei tasu unustada, et kosmoses on mõõtkavad suured. Isegi kui plahvatus suudab rivist välja lüüa parasjagu tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvaid satelliite, ei piisa sidevõrgustiku töö häirimisest ühest plahvatusest. “Pigem siin räägiks kümnetest kui mitte sadadest plahvatustest, mis oleks kirjeldatud olukorra tekitamiseks vajalik,” viitas Noorma. Ühtlasi tekitaks strateegia probleeme ka Venemaale endale, sest kahjustada võiksid saada selle enda ja tema liitlaste satelliidid.

Nõnda on tema arvates kuulduste näol orbiidile tuumapommi parkivast Venemaast tegu pigem infomüraga. Viimase eesmärgiks võiks olla näidata maailmale Venemaa valmidust kasutada äärmuslikke meetmeid. “Arvan, et jutt käib vana kontseptsiooni taas sõjalise planeerimisse võtmisest. Venemaa analüüsib, kas mingil hetkel kosmoses tuumapommi plahvatus oleks talle kasulik, mitte seda, et ta sinna nüüd hakkaks seda konkreetset pommi ennetavalt kosmosesse viima,” sõnas Noorma.

Samuti ei tasu tema sõnul arvata, et NATO riigid poleks võimalike häiretega sides oma planeerimises arvestanud. “Teame, et meie kõige suurem võimalik vastane ja Venemaa on väga hea elektroonilise sõjapidamise võimekusega. Meie sõjavägi on kogu aeg treeninud, et olla võimeline ka kaasaegsete tehnoloogiate, sidesüsteemide ja GPS-ita metsas kenasti hakkama saama. Tean, et meie liitlased teevad samamoodi,” rõhutas professor.

Kokkuvõttes võib öelda, et Professor Jüri Lahe uurimus satelliidivastase tuumarelvastuse kohta näitab, et selle oht ei pruugi olla nii suur, kui esialgu arvati. Tegelik oht võib olla rohkem seotud infomüraga ja hirmuga, mis satelliidivastane tuumarelv tekitab. See uurimus annab meile sügavama arusaama sellest, kuidas me peaksime suhtuma satelliidivastase tuumarelvastuse küsimusse ning kuidas peaksime tegutsema selle ohu vähendamiseks. See on oluline töö, mis aitab kaasa rahu ja stabiilsuse säilitamisele maailmas.