Mirjam Mõttus: kohalike kogukondade jaoks on kool viimane maamärk | Arvamus

Tere tulemast! Mirjam Mõttus on Eesti haridustegelane, kelle arvamus kohalike kogukondade ja koolide olulisusest on äärmiselt oluline. Tema veendumus, et kool on viimane maamärk kogukonnas, paneb meid mõtlema hariduse rollile ühiskonnas. Mõttus on pühendunud sellele, et koolid ei tohiks olla vaid haridusasutused, vaid ka kogukonna keskpunktid, kus toimub elukestev õpe ja kus arendatakse ühiskonda. Tema arvamus on kahtlemata mõtlemapanev ning pakub uusi vaatenurki hariduse ja kogukonnavaimu olulisusele Eesti ühiskonnas.

Loomulikult on haridusreform vajalik ja mitmeski paigas paraku möödapääsmatu, kuid sellised otsused ei saa lähtuda ainult tuludest ja kuludest, sedastab Mirjam Mõttus Vikerraadio päevakommentaaris.

Haridusreformi tuultes maakoolide kuueklassiliseks muutmisest või nende sulgemisest on saanud tavalise elu sedavõrd paratamatu osa, et enamasti ei ületa sellised otsused enam isegi uudisekünnist.

See näitab, et ühiskonda on suudetud milleski veenda. Rahvaarv väheneb, kohalike omavalitsuste finantsvõime samuti, õpetajaid napib ja küsimärgi all on hariduse kvaliteet. Kõrvalseisja jaoks näib 70 lapsega põhikooli ühes suure maja, juhtkonna ja õpetajatega ülalpidamine järjest ebamõistlikum.

On suur vahe, kas olla selles protsessis kõrvaltvaataja või otsustamisest otseselt puudutatu. Kohalike kogukondade jaoks on kool viimane maamärk. Kõik muu on ammu läinud. Loomulikult tunnevad inimesed, et kui kool muudetakse kuueklassiliseks, siis pikka pidu enam pole. Järgmine samm kooli sulgemiseni on õite lühike. Sellele järgneb juba vaikne hääbumine.

Ilma koolita keskus on väljasurnud keskus, kus lindude sirina saatel teevad vanainimesed tervisekõndi ja kuhu suvel eksivad vahel noored seda “maaelu idülli” imetlema. Kunagisse koolimajja rajatakse aastate möödumisel ilmselt hooldekodu, sest neid läheb meie demograafilist olukorda arvestades nagunii varsti rohkem vaja kui koole. Muidugi on inimesed nördinud.

Kes siis sooviks olla kunagise elujõus paikkonna hääbumise tunnistaja. Aga nii see läheb ja see protsess on praeguseid näitajaid vaadates möödapääsmatu. Ääremaastumine suureneb kõikjal Euroopas ning meie omavalitsuste tulubaas ei ole mitte kuidagi tõusuteel. Vähemalt mitte nii kaua, kui valitud rahvasaadikud hääletavad meelekindlalt uute kultuurimajade, keskväljakute ja vallamajade ehituse poolt.

Samal ajal kui omavalitsusjuhid ühes volikogudega jahivad kapten Ahabilikult valget vaala, kelleks siinkohal on eelarve kokkuhoid, maksaks uurida siiski ka laevameeskonna arvamust. Koolireformiga seotud dokumentidest võib välja lugeda, kuidas paljud pered plaaniks kooli kuueklassiliseks muutumise tuules omavalitsusest üldse lahkuda.

Võib-olla oleks mõistlik teha arvutus, mitme maksumaksja kaotamist saab vald endale koolivõrgu optimeerimise tuultes lubada ja mis hetkest oleks mõistlik pidurit tõmmata. Õli valab tulle teadmine, et haridusministeeriumi lubadus toetada kuueklassilisi koole on nii mõnelegi omavalitsusele peale tulude ja kulude arvutustehteid suureks motivatsiooniks muuta keskusest kaugemal olev tugev ja toimiv põhikool kuueklassiliseks.

Loomulikult on haridusreform vajalik ja mitmeski kohas paraku möödapääsmatu, kuid sellised otsused ei saa lähtuda ainult tuludest ja kuludest. Ühe omavalitsuse keskse põhikooli ja kuueklassiliste koolide loomisel saabub varem või hiljem päev, mil ühel seltskonnal noortel tuleb ümber asuda kolmandasse kooliastmesse.

“Kuuendas klassis kooli vahetamine on noortele eriti keeruline, kuna suur muutus langeb kokku puberteediea ja eriti õrna arenguperioodiga.”

Paari aasta eest uurisid Tartu Ülikooli teadlased haridusministeeriumi tellimusel kooli vahetamisega kaasnevaid plusse ja miinuseid. Selles juhitakse tähelepanu riskidele, mis kaasnevad kooli vahetusega, need on lühiajaline vähene õppeedukuse langus, kohanemisraskused uue keskkonna ja sotsiaalsete suhetega. Toonitatakse, et kuuendas klassis kooli vahetamine on noortele eriti keeruline, kuna suur muutus langeb kokku puberteediea ja eriti õrna arenguperioodiga, mil väljakujunenud kollektiiv ja suhted on väga olulised.

Küsisin paarist omavalitsuse keskuses olevast põhikoolist, kui suure tõenäosusega saaks väiksematest koolidest tulevad seitsmenda kuni üheksanda klassi õpilased liituda uue klassiga in corpore. Sain direktoritelt vastuseks, et see ei oleks võimalik. Nad tõdesid, et suures koolis on klassid juba niigi täis ning pigem jagataks uued lapsed eri klasside vahel laiali.

Mainitud uuringus toonitatakse tungivalt, et olenemata sellest, kas üleminek uude kooli toimub kolmandas, neljandas või kuuendas klassis, on õpilase jaoks tegemist suure muutusega ning see, kuidas õpilane õppeedukuses ja sotsiaalsetes suhetes kohaneb, sõltub sellest, kuidas õpilast koolivahetuseks ette valmistatakse ning uues koolis vastu võetakse.

Ühestki haridusvaldkonna dokumendist, mis puudutab koolivõrkude optimeerimist, pole ma selliste integreerimisplaanide kohta veel lugenud. Tõenäoliselt pole sellele kui probleemile isegi mõeldud. Niisiis, nagu öeldud, pole asi vaid riigi plaanide täitmises ja kulude optimeerimises, vaid ikka meie tulevikus ja selles, kui hästi suudame oma lapsi hoida.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Mirjam Mõttus artikkel kohalike kogukondade jaoks kooli tähtsusest tõstab esile kooli olulisust mitte ainult haridusasutusena, vaid ka kui kogukonna südame ja hingena. Artiklis esitatud seisukohad kutsuvad üles koolide toetamisele ja nende säilitamisele kui olulisele osale kohalike kogukondade elus. Mõttus juhib tähelepanu asjaolule, et koolid pakuvad mitmekülgset tuge lapse arenguks ning on olulised ka kogukonna järjepidevuse tagamisel. Seega on oluline mõista, et koolid ei ole vaid õppeasutused, vaid olulised ja hädavajalikud osad kogukondade elus.