Rein Veidemann: kirjandus kui meedium tervikuna on taandunud eesti kultuurivälja perifeeriasse | Arvamus

2107238h2254t24

Tere tulemast Eestisse! Rein Veidemann on tuntud Eesti kirjanik ja kriitik, kes on välja toonud murettekitava tendentsi – kirjandus kui meedium on tervikuna taandunud Eesti kultuurivälja perifeeriasse. Tema arvamus on sügavalt kaasakiskuv ning paneb meid mõtlema selle üle, kuidas kirjandus mõjutab meie ühiskonda ja kultuuri tervikuna. Eesti on alati olnud rikas kirjandustraditsioonide poolest ning Veidemanni seisukoht pakub uut perspektiivi sellele olulisele teemale. Tutvudes Eesti kultuuriga, on oluline mõista ka kirjanduse rolli ning Veidemanni arvamus on selle teema mõistmiseks hädavajalik.

Olen südamest liigutatud mulle osutatud tunnustuse eest. Kui auhinnažürii liige, akadeemikust kolleeg Jaan Undusk edastas teate Jaan Krossi nimelise kirjandusauhinna omistamisest mulle, siis seisis mu kõrval ja kuulis seda pealt Tallinna Toomkooli neljandas klassis õppiv tütrepoeg Henri. “Eepiline,” kommenteeris ta sündmust napisõnaliselt. See “eepiline” tähistab Toomkooli poiste omavahelises suhtluses midagi head või vähemasti talutavat, olles välja vahetanud varasema ingliskeelse slängisõna “cool”. Seda “eepilist” ei öelda paatosega, vaid lihtsalt – “eepiline”.

Kommentaari üle järele mõelnud, pidin aga endale tunnistama, et Jaan Krossi kirjandusauhind on tõepoolest mitmeski mõttes eepiline, kui siseneda selle sõna enda tähendusväljale. Sõnaveeeb seob “eepilise” ootuspäraselt kirjandusteaduslikku mõistevarasse kuuluva “eepikaga”. Tegemist on suure, paljusid tegelasi hõlmava, ajaloolist või pärimuslikku ainest käsitleva jutustusega, mida iseloomustab aeglane ja hargnev kujutusviis. Aga epiteedina on “eepiline” ka millegi erakordse, mõjult ja ulatuselt vägeva teo või protsessi, või ka isiksuse sünonüüm. Üks sõnaraamatust leitud vaste “eepilisele” on avarat hinge ja õilsameelsust tähistav “üllas”. Just see on mulle olnud meelt mööda, sest üllas tegu on nüüd mindki, kolmeteistkümnenda laureaadina arvata Krossi-nimelise auhinna väärikate klubi liikmeks. Muidugi pole ma ebausklik, nagu paljud suured lennufirmad, mille lennukites puudub kuraditosinat tähistava numbriga istmed, kuhu pileteid niikuinii keegi ei ostaks. Mina hoian õnnelikuna oma kolmeteistkümnendat positsiooni.

Eepiline on olnud Jaan Krossi elusaatus nii sügavuti kui ka hõlmatuselt. See avaneb tema “Kallites kaasteelistes” (I kd 2003, II kd postuumselt 2008), aga ka Eerik-Niiles Krossi koostatud ja kommenteeritud “Kallites krantsides” (2021), Jaan Krossi kirjades vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946 – 1954. Ja vaevalt tunneksime Jaan Krossi sellisena, nagu ta oli, kui tema kõrval polnuks teist niisama suurt loomingulist isiksust nagu Ellen Niit. Oma emast ja perest suure kaasaelamise ja mõistmisega kirjutatud elulooraamatus “Heleda mõtte laast. Ellen Niit” (2022) jääb kõlama tegusus ja ohvrimeelsus, ilma milleta pudeneks mistahes geniaalne anne keskpäraseks rabelejaks argielu kohustuste ringis.

Meenub üks iseloomulik pilt Harju 1 maja õuelt. Jagasin Krosside ning paljude teiste kirjanike ja tõlkijate ning nende perede või järeltulijatega seda, hellitavalt eesti kirjanike getoks kutsutud kortermaja kümmekond aastat 1987 – 1997. Kevadeti, Kassari suvekodusse sõidu saabudes, tagurdab Ellen Krosside pere sõiduki garaažist välja, laob pakiruumi täis kõiksugu kraami, küünitab korraks auto kapoti allagi, et seejärel alustada teekonda. Kogu see aeg seisab tema ja auto kõrval aga Jaan Kross, kõrge nagu mastimänd ning jälgib looja kõigutamatu ning armastusväärse ükskõiksusega ettevalmistusi, et siis, kui autol juba hääled sees, mahutada end sõiduki esiistmele. Niisugune intiimne detail ühest eepilise elu päevast.

Ent kui Jaan Krossi elu- ja loominguloo kõrvale lugeda kirjandusloolaste Rutt Hinrikuse ja Tiina Kirsi koostatud ja kommenteeritud kaheköitelist “Minu elu ja armastus. Eesti rahva elulood” (2018), siis saab selgeks, et Krossi elu eepilisus polnud olemuselt erandlik, vaid on iseloomustanud kogu eesti rahvast selle eksistentsi kestel. Ellujäämine, elutahe, elust läbitulek kõige kiuste; kohanemiste ja kohandamiste taktikaid kasutades, on juba iseendast selle rahva eepilise varjundiga eksistentsiaalsuse küsimus.

Krossi omaeluloolisus kasvab siinkohal autorikujundiks ja sealt edasi kogu rahva ajaloo kujundiks. Kirjandusloolane ja ajakirja Looming üks toimetajatest, Toomas Haug on juba 1998. aastal tõdenud: “Iga Jaan Krossi uus romaan on nagu toekas ehituskivi suurde eepilisse monumenti, mida kirjanik on kolme aastakümne jooksul ehitanud oma esimestest proosateostest alates. Iga uue romaaniga on saanud selgemaks selle ehitise kindel plaan ning eesmärk. Võib julgesti öelda, et Kross kavatseb oma monumenti haarata kogu Eesti (aga kaudsemalt ka Euroopa) uusaegse ajaloo, keskaja piiritagusest kuni meie päevadeni välja.”

Loe rohkem:  Eneli Kindsiko: hõikereostus ehk Kuidas kasvav tähelepanujanu loodust hävitab | Arvamus

Hiljuti ilmunud Jaan Krossi luule valikkogu “Olla laev” (2023) järelsõnas kirjutab Jaan ja Helga Krossi tütar Kristiina Ross omakorda: “Olemuslik elujaatus oli miski, mis aitas Krossil nii elus kui luules tegelikkuse argiseid madalikke eirata. Tõusta nende kohale [luuletaja sõnul] “soolasesse ioonidepilve, mis teeb hingamise imeliselt kergeks”.

Luuletus “Olla laev” eesmärgiseadena mõjub juba ise eepiliselt. Eepilisus kannab ka Krossi luuletusi “Maailma avastamine” ja “Campanella.” Kui luuletaja deklareerib metonüümiaga, et “Kõik inimesed on sündinud Genuas. / Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres,” siis on see inimkonna koondamine ühte kohta, ühte algusesse, just siin ja praegu aset leidva Suure Paugu epitsentrisse.

Niisiis, pole kahtlust, et Jaan Kross on olnud eesti kultuuris üks eepilisemaid isiksusi. Kaasajal sobib ehk teda võrrelda nii isiksuse tüübilt kui ka väljendusjõult taastatud Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks tõusnud Lennart Meriga, Soomes aga Mika Waltariga. Mõlemad, nii Kross kui ka Meri on rääkinud ja kirjutanud Eesti ning eestlased suuremaks nende saatusest. Ja Waltari mammutromaan “Sinuhe, egiptlane” (eesti keelde tõlkinud Piret Saluri 2009, kordustrükk 2020) on üks tõlgitumaid soome romaane. Põhjusega, sest see kuulub maailmakirjanduse varamusse. Jaan Krossi romaan “Keisri hull” (1978) oleks aga toonud oma kümnete tõlgetega kirjanikule lausa Nobeli kirjandusauhinna. On teada, et Kross kandideeris sellele auhinnale oma elu jooksul vähemalt viis korda.

Krossi biograaf Juhani Salokannel (Juhani Salokannel. Jaan Kross. Tõlkinud Piret Saluri, 2009. Soome keeles “Sivistystahto”, 2008) on Krossi esikromaani “Kolme katku vahel” (esimene köide 1970, teine 1972, kolmas 1977 ja neljas 1980) nimetanud kujundlikult kaljurahnuks, rõhutades nõndamoodi romaani eepilist säsi. Sellele viitab Salokandle teinegi võrdlus: Balthasar Russowi nime, ameti ja kroonika ümber luuakse terve fresko põneva sündmustiku, rahvaülestõusu, kauplemise ja reisimise ning sõprade ja vaenlaste näol.

Eesti kirjandusilmas jäävadki 20. sajandi lõpu- ja 21. sajandi alguskümnendeid esindama oma loomingu eepilise allhoovusega Jaan Kross ja Mats Traat. Nii luules kui ka proosas. Kui Krossi “Lauljad laevavööridel” (1966) pakatas paatosest, siis Traat ehitab oma 12-osalise jõgiromaani “Minge üles mägedele” (1979 – 2010) kõrvale luuletuste sarja “Harala elulood” (1961 – 1973) – Eesti elulugude fragmentaariumi.

Eepilise kirjutuse traditsioon Eestis ulatub tagasi lüroeepilise rahvalauluni. Kirjandusloos endas kujuneb selle esimeseks tähiseks Fr. R. Kreutzwaldi eepos “Kalevipoeg” (1857 – 1862); järgneb saksa eeskujul kirjutatud sama autori 1885. aastal postuumselt ilmunud poeem “Lembitu”. Seejärel juba Eduard Vilde triloogia “Mahtra sõda” (1902), “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) ja “Prohvet Maltsvet” (1905 – 1908). 1920. – 30. aastaid jäävad tähistama Anton H. Tammsaare pentaloogia “Tõde ja õigus”, Mait Metsanurga “Ümera jõel” (1934), August Mälgu “Läänemere isandad” (1936), Albert Kivikase “Nimed marmortahvlil” (1936), Karl Ristikivi Tallinna-triloogiaks kutsutud “Tuli ja raud” (1938), “Õige mehe koda” (1940) ning juba järgmist kümnendit esindav “Rohtaed” (1942). 1950.- 60. aastatest mainitagu Aadu Hindi tetraloogiat “Tuuline rand” (1951 – 1966), Bernard Kangro Tartu-ainelist, kuuest romaanist koosnevat sarja (1958 – 1969), Heino Kiige “Tondiöömaja” (1967, ilmunud 1970), Arvo Valtoni autobiograafilist romaani “Masendus ja lootus” (1989) ning Läänemaal Liivi sõja aastatel 1560 – 1574 aset leidnud sündmustest jutustav “Märjamaa legend” (2017).

Loe rohkem:  Kristjan Vassil: rahvusülikooli mõttest ja tähendusest | Arvamus

Viimasest kahest aastakümnest tuleks lisada eepiliste teoste ritta Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse uni” (2001), Kalle Käsperi kaheksast raamatust koosnev epopöa “Buridanid” (2005 – 2014), Vahur Afanasjevi Peipsiveere-saaga “Serafima ja Bogdan” (2017), Enn Nõu kolmeosaline saatuseromaan “Vabariigi pojad ja tütred” (2010 – 2012) ning Katrin Lauri ajalooline romaan “Tunnistaja” (2022), preestrist ja jesuiidist, praegu Vatikanis pühakuks tunnistamise teed käivast Eduard Profittlich’isest, Mats Traadi, Enn Nõu, Arvo Valtoni ja Katrin Lauri teoseid on pärjatud samuti Jaan Krossi nimelise kirjandusauhinnaga.

Jaan Krossi elust ja loomingust on kirjutatud kümneid, võib-olla koguni sadu artikleid. Ta on olnud eesti sõjajärgse kirjanduse üks reflekteeritumaid autoreid, sh rahvusvaheliselt. Osa Krossi-käsitlustest on koondatud koguteosesse “Metamorfiline Kross” (2005). Juhani Salokandle monograafiast oli juba juttu. Mu enda panus krossiaanasse hõlmab tosinat kirjutist aastatest 2000 – 2022. Kuid sõnavõtte ja loenguid on ka varasemast ajast. Iseäranis tähtsaks pean 1982. aastal ilmunud esseed “”Pöördtoolitunni” kaks vaatust”, milles käsitlesin Krossi novelli “Pöördtoolitund” selle lavastamise kontekstis (Lavastaja Mikk Mikiver, Eugen Jannseni rollis Heino Mandri). Krossi teost ning selle lavavarianti võeti toona Eestis vastu otsekui kollektiivset meeleavaldust ja hingepalsamit. Iga kord, kui seda lavastust Eesti Draamateatris vaatamas käisin – aga neid kordi kogunes viis – lahkusin saalist, silmad vees. Ja katarsisest olid silmad vees ka publikul.

Me võiksime täna küsida, miks eepiline kujutamisviis, eepilised isikud Eesti kaugemast ja lähemast minevikust; koguni, miks niisugune eepiline ajajärk, nagu “laulev revolutsioon” ning Eesti iseseisvuse taastamise lugu pole leidnud laiahaardelist, mitmekülgset ning psühholoogilist kujutamist?

Üks põhjus näib seisnevat selles, et kirjandus kui meedium tervikuna on taandunud eesti kultuurivälja perifeeriasse. Domineerivad visuaal- ning hübriidkunstid. Sõnakujundiline looming ning selle vastuvõtt vajab süvenemist ja aega. Meie ülimalt piiratud eluaeg on aga konverteeritud tähelepanuks, mille hõivamisele on rakendatud sotsiaalmeedia, veebiplatvormid ning kommertsajakirjandus. Tegemist on paradoksiga: igal aastal ilmub kümneid ja sadu teosed, ent nende retseptsioon jääb juhuslikuks ja hõljuvasse olekusse. Puudub pädev, autoriteetne ja missioonitundlik kriitika kui institutsioon. Kõik näib taanduvat aina lühemate ja kiiremate impulsside vahetamiseks.

Lootus siiski on, et tänanegi, veel lapseohtu või noorusõhinast kantud lugejaskond – ka minu tütrepoeg Henri oma “eepilisusega”! – jõuab ükskord elu küpsesse keskpäeva ning õhtukaarde, nagu olen nüüd jõudnud mina, ja avastab siis, milline nauding on aeglane lugemine. Kumisegu neil siis peades koolidirektor Wikmani pöördumine oma poiste poole Krossi romaanis “Wikmani poisid”:

“Ja seda tahan ma teile ütelda: meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht – või vähemalt iga Wikmani poisi siht peab olema surematus.”

Kui nüüd mõne päeva pärast heiskame päikesetõusul sini-must-valge Pika Hermanni torni ja hüüame koos “Elagu, Eesti!”, siis mõtleme just sellele, oma rahva ja riigi surematusele, mis pole midagi muud kui kestmine läbi põlvkondliku järjepidevuse ning kirja katkematuse.

Overall, Rein Veidemann’s opinion seems to be that literature as a medium has taken a backseat to other forms of cultural expression in Estonia. While his perspective is valid in terms of the current cultural landscape, it is important to remember the power and influence that literature has had and continues to have on society. It is crucial for Estonia to continue supporting and valuing its literary heritage, as it is an integral part of the country’s cultural identity. Literature should not be seen as a peripheral aspect of Estonian culture, but rather as a dynamic and important force that contributes to the overall richness and diversity of the nation’s cultural landscape.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga